Miks kuulda?

Kuidas on võimalik öelda, et kellegi looming pole poliitiline akt, kui see on ometigi avalik? Millal muutub poliitiline kunst aktivismiks? Kas iga arvamusavaldus on aktivism? Millal saab avalikus ruumis oma seisukohta väljendavast kodanikust aktivist ja millal mässaja? Kas valimised on aktsioon või demonstratsioon?

Aina polariseeruvamas ühiskonnas jääb sageli mulje, et kuuldakse vaid neid, kes karjuvad. Kas ka kuulatakse? Miks üldse peab kuulama, kui juba on kuuldud? Miks peab end väljendama loomingu kaudu, kui oma seisukohta saab ka märksa lihtsamalt kuuldavaks teha? Kellel on õigus vaikida? Kellelgi pole õigus vaikida!

Eestis kiputakse neile, kes tänaval oma meelsust avaldavad – olgu siis protestimarsil kaasmõtlejatega õlg õla kõrval sammudes või üksinda plakatiga teepervel seistes –, ikka veidi viltu vaatama, sest nii otse pole justkui sünnis midagi arvata … Anonüümsed kommentaarid ja neim ühismeedias on muidugi hoopis teine asi, sest …

Ei ole ta midagi – aktivism seegi. Karjutakse, sest ei võeta kuulda, ja arusaadav, et nii tehakse. Ometigi võiks ju saada ka teisiti: kuuldes ja arutades. Kirglik arutelu ja vastuväidetele kurt jutlus pole sünonüümid – need on vastandid, mis ei tõmbu.

Täna ja homme peetakse Paides neljandat arvamusfestivali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht