Mida vabadus meile tähendab?

Erinevalt rahvuslusest, identiteedist, lõimumisest, sotsiaalsest kihistumisest, sotsiaalsest õiglusest, soolisest võrdõiguslikkusest jm on vabaduse teemat iseseisvumisjärgsetes debattides ülimalt vähe käsitletud.

TANEL VALLIMÄE

2018. aastal tähistame Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva, Eesti riigi ja selle elanike vabaks saamist. Kuid mida me ikkagi tähistame? Vabaduse tähendus ei ole enam nii ilmne, kui see tundus olevat 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, mil soovisime saada vabaks rahvaks ning läänemaailmale omaste ühiskondlike, kultuuriliste ja poliitiliste vabadustega indiviidideks. Palju me teame ja mõtleme, mida tähendab olla vaba rahvas või indiviid? Paradoksaalselt ei ole Eestis vabaduse üle kuigi palju arutletud, olgugi et vabadus oli taasiseseisvumise perioodil keskne teema. Kui tollal räägiti sellest tihti ja uhkusega, siis nüüd harva, heal juhul pidupäevadel. Seetõttu ei üllata, et väga aeglaselt on arenenud asjaomase sõnavara ja tõlgendusvõimaluste tundmine.

Taasiseseisvumise järel on välja antud piiratud hulk vabaduseteemalisi tõlkeid, kuid originaalseid käsitlusi pole pea üldse ilmunud.1 Mõnevõrra tuntakse meil lääne poliitilises mõtlemises tehtud eristust nn positiivse ja negatiivse vabaduse vahel, mille tuntuim esitus on Isaiah Berlini essee „Vabaduse kaks mõistet“ (1958). Negatiivne vabadus, vabadus millestki, määratleb vabadusena piirangute puudumist. Kuigi piirangud võivad olla nii välised kui sisemised, nt hirm avaliku esinemise ees on sisemine takistus karjääri tegemisel,2 on negatiivse kontseptsiooni pooldajad lähtepunktile vaatamata keskendunud pigem välistele piirangutele, olgu majanduses, veendumuste avaldamisel, usutalitustel vm.3 Positiivne vabadus, vabadus millekski seevastu keskendub küsimusele, millest oleneb minu või laiendatud minu, nt rahvuse, elu juhtimine, oma mina teostamine. Positiivse vabaduse kollektiivse tõlgenduse puhul eksisteerivad mitmesugused kogukondlikud, rahvuslikud, religioossed, aga ka nt klassipõhised vaated.

Terminid negatiivne vabadus ja positiivne vabadus ilmusid avalikesse aruteludesse sajandivahetuse paiku, milles kahtlemata mängis olulist rolli Berlini teksti eestikeelse tõlke ilmumine.4 Näiteks rõhutati, et individualistlik negatiivne arusaam tähtsustab pigem formaalset vabadust, sellal kui kõrvale jääb positiivne käsitus, tegelikud võimalused eneseteostuseks, tõeline kontroll oma elu üle. Sellele eristusele viitamise mõte oli, et nn mittesekkumisele orienteeritud vaade, millega tollane liberalistlik ideoloogia opereeris, pole üks ja ainuõige. Arutelud näitavad, et tunnetati vabaduse mõiste sümboolset tähtsust. Sellegipoolest on vabaduseteemat iseseisvumisjärgsetes avalikes debattides ülimalt vähe käsitletud erinevalt rahvuslusest, identiteedist, lõimumisest, sotsiaalsest kihistumisest, sotsiaalsest õiglusest, soolisest võrdõiguslikkusest jm teemadest, mis sageli meedias tähelepanu leiavad.

Millised on siis moodused aimu saada, mida vabadus meie jaoks tähistab? Millest me tahame olla vabad? Milleks vabad? Üks viis oleks vaadata, mida näitavad suuremad elanikkonnaküsitlused. Neis on vabadus olnud ent vaid üks kõrvalteema, s.o täpselt samamoodi, nagu see on olnud ka meedias, otsekui vabadusarusaamade uurimine poleks oluline või oleks need juba niigi teada. Põhjalikumate analüüside ootuses võiks välja tuua mõned andmed, mis pärinevad kahest suurest rahvusvahelisest küsitlusest – maailma väärtuste uuring ja Euroopa sotsiaaluuring.5

Vabaduse tähendus ei ole enam nii ilmne, kui see tundus olevat 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, mil soovisime saada vabaks rahvaks ning läänemaailmale omaste ühiskondlike, kultuuriliste ja poliitiliste vabadustega indiviidideks. Eestimaa Laul Tallinna lauluväljakul 11.09.1988. Võrumaa Muuseum VK F 1648:20 F.

Venekeelsed on vähem vabad

Aastatel 1996 ja 2011, mil Eesti osales maailma väärtuste uuringus (2018. a voor on pooleli), küsiti vastajalt hinnangut, kui palju ta suudab kontrollida oma elu kulgu. Väikeses ülekaalus oli seisukoht, et kontrollitakse oma elu kulgu, ning 15 aastaga tõusis see vaid pisut. Mõlemas voorus usk oma elu kontrollimisse vähenes vastaja vanuse kasvades. Seega ei toonud erinevust sisse nt nn võitjate põlvkonna fenomen. Vene kodukeelega vastajate hinnangul 1996. aasta andmetel ei suutnud oma elu kulgu üldse mitte või pigem mitte mõjutada umbes kolmandik, eesti kodukeele puhul oli see alla viiendiku. 2011. aastaks vahe vähenes, kuid säilis. Lisaks ilmneb 1996. ja 2011. aasta tulemusi kõrvutades, et Reformierakonna valijad andsid kõrgeima hinnangu sellele, kuivõrd nad oma elu kontrollivad, madalaim oli see voorudes vastavalt SDE (mõõdukate) ja Keskerakonna valijate puhul.6

Kui paluti hinnata, mis on järgmise lähema 10 aasta jooksul Eesti olulisim eesmärk, oli majandusliku kasvu kõrge tempo mõlemas voorus tähtsaim umbes kahe kolmandiku jaoks, 2011. aastaks see pisut vähenes. Seevastu näiteks kaasarääkimise võimalust tööl ja ühiskonnas pidas olulisimaks eesmärgiks 1996. aastal vaid umbes neljandik ja 2011. aastal veidi alla kolmekümne protsendi. Kui küsiti, kas riik või inimesed ise peaksid vastutust kandma toimetuleku kindlustamisel, siis mõlemal aastal olid vastajad seisukohal, et pigem riik peaks vastutust kandma. Vene kodukeelega vastajad loodavad riigile rohkem ning vahe aastatega süvenes – eestikeelsete vastajate riigile lootmine 15 aasta jooksul vähenes, venekeelsetel kasvas. Vanuse suurenedes suurenes mõlemas voorus ka riigile lootmine. Kuigi kõige vähem lootsid riigile mõlemas voorus Reformierakonna valijad, ning kõige rohkem eeldasid riigi vastutust kahes voorus vastavalt SDE (mõõdukate) ja Keskerakonna toetajad, oli riigi vastutuse eeldamine mis tahes parteilise eelistuse puhul kõrgem kui inimese enda vastutuse eeldamine.7

Sarnaselt on uuringu „Mina.Maailm.Meedia“ andmetel, mis katab ajavahemikku 2002–2014, igas voorus veidi üle poole vastajatest olnud nõus või pigem nõus seisukohaga, et mitte ennekõike inimene ise ei vastuta oma heaolu eest, vaid riik peaks aitama nõrgematel ja vähem suutlikel toime tulla. Sellel taustal võib pidada üllatavaks, et samal perioodil on vastajad vabadust kui väärtust eraldi võttes enda jaoks ülioluliseks pidanud.8

Otseselt vabadust puudutavaid küsimusi on väljaspool sotsiaal-majanduslikku sfääri küsitlustes olnud vähem, kuid levinumad on sallivusega seonduvad teemad. Kui vaadata Euroopa sotsiaaluuringut, kus Eesti on olnud aastast 2004, esitatakse selles näiteks küsimus, kas vastaja meelest peaks homoseksuaalsetel meestel ja naistel olema vabadus elada oma elu nii, nagu nad soovivad. Kui võrrelda 2004. ja 2016. aasta andmeid Eesti kohta, olid esimesel juhul täiesti nõus või nõus sellega selgelt alla poole vastajatest, tosin aastat hiljem aga veidi üle poole vastajatest. Mida vanem vastaja, seda väiksem oli kummaski voorus tolerants. Eesti kodukeelega vastajad olid venekeelsetest sallivamad ning kahe vooru võrdluses vahe suurenes, eestikeelsete sallivus kasvas kiiremini. Kui vaadata erakondliku eelistuse pinnal suhtumist, olid kõige tolerantsemad 2004. aastal Reformierakonna valijad ja kõige vähem Keskerakonna valijad, kus suur osa mittesallijatest tuleb ilmselt venekeelsest valijaskonnast. 2016. a tõusis kõige sallivamaks SDE toetajaskond, eelviimane oli Keskerakond ja kõige vähem tolerantsed EKRE toetajad. Üllatav on IRLi (Isamaaliidu) kui konservatiivide valijate suur sallivus, mis tosina aasta jooksul tõusis kõrgemate sekka.

Nii need tulemused kui muudes küsitlustes episoodilisemalt vaadeldav vajaksid põhjalikku mõtestamist. Ühtlasi on vajalikud rahvusvahelised võrdlused. Maailm muutub kiiresti ning esitada tuleb ka uusi küsimusi, et tõhusalt järge pidada vabadusarusaamade arengu üle ühiskonnas. Iseäranis tänu digimeediale on tekkinud uut laadi kogukonnad ja kollektiivid ning täiesti uued vahendid nende tegevuse mõjutamiseks, manipuleerimiseks ja takistamiseks. On tekkinud teistsugused mõjukad individuaalse positiivse vabaduse formuleerimise viisid, nt seoses seksuaalsuse või soolise identiteediga. On kerkinud ka uued individuaalse negatiivse vabaduse küsimused, nagu vabadus internetis, aga ka vabadus internetist ning uuel kujul esile tõusnud arutlused sõnavabaduse ulatusest ja poliitilise korrektsuse piiridest.

Poliitika ja vabadus

Teine võimalus vabaduse mõiste arengust aimu saada on jälgida poliitikute sõnavara. Kui 2015. aasta riigikogu valimiste programme vabadusemõiste kaudu uurida, on need üllatavalt sarnased. Sarnased on valdkonnad, kus seda kasutatakse, suur on kattuvus selles, milliseid eesmärke terminit tarvitades püstitatakse. Vähemalt pooles kuue riigikokku pääsenud erakonna programmidest mainitakse eesmärke, nagu kõrgem tulumaksuvaba miinimum, tulumaksuvaba pension või töötavate pensionäride maksuvabastus, küber­vabadus, töötajate tervisekulude vabastamine erisoodustusmaksust, meediavabadus. Veidi vähem, kuid siiski korduvad loomevabadus, kiusamisvabadus koolides, maksuvabastused põllumajanduses, tasemeõppekulude vabastamine erisoodustusmaksust ja patsiendi valiku­vabadus meditsiinivaldkonnas.

Vabaerakonna puhul eeldaks, et sõna „vabadus“ tarvitatakse eriti rohkelt. Kuid valimisplatvormis on seda vaid paar korda: tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja pensionide tulumaksuga maksustamisest vabastamine. Üht-teist leiab ka nende tollases programmis „Anname riigi rahvale tagasi!“. Kuid sealgi pole palju originaalset: tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, ajakirjandus- ja internetivabadus, kogumispensioni sambaga liitumise ja sinna kuulumise vabatahtlikuks muutmine.

EKRE valimisprogrammis kasutatakse mõistet neli korda. Deklareeritakse, et „on aeg“ maksustada Eestist maksu­vabalt väljaviidav kapital, vabastada lapsed eriarsti visiiditasust, tõsta maksuvaba miinimum miinimumpalgaga võrdseks ning vabastada erisoodustusmaksust investeeringud töötajate tervisesse ja haridusse. Muide, programmis ei mainita suveräänsust ega Euroopa Liitu.9

Oluline on märgata, et ära ei ole kasutatud võimalust vabadusemõiste kaudu end teistest eristada. Võidakse väita, et programmide puhul tuleks vaadata küsimust sisuliselt, suhtumist riigi sekkumisse majandusse, sotsiaalsfääri, kultuuriellu, pereasjadesse, mitte uurida termini „vabadus“ kasutust. Aga selle lähenemise viga on, et mis ühele on vabaduse edendamine, ei puutu teisel üldse vabadusse ning on vahel isegi vabaduse piiramine. Loomulikult ei rajane ka mujal parteide valimisprogrammid kontseptuaalsetel analüüsidel. Kuid vabaduse mõiste on väga tõhus poliitilise võitluse vahend ja iseäranis Eestis on sellel ikka veel suur sümboolne tähtsus.

Kõnealuseid arutelusid peaksid poliitikute kõrval veelgi enam pidama poliitikavälised tegijad. Ent kohati tundub, et vabadus on nii rahvale kui ka arvamusliidritele ebamugav teema. Võib-olla tunnetatakse, et maailmavaatelistes väitlustes saab püha mõiste määritud? Igatahes on selline areng väga halb. Diskussioonid aitavad paremini aru saada, mida vabadus tähendab. Nii demokraatia, õiglus kui vabadus on mõisted, millel ühte, õiget ja paika jäävat määratlust ei ole. On väidetud, et vaidlused nende üle on tegelikult ideoloogilised vaidlused ja need mõisted on lihtsalt vahendid maailmavaateliste debattide pidamiseks. Kunagi olid selleks teoloogilised dispuudid, tulevikus omakorda on kasutuses praegustest erinevad terminid. Rahvale on avalikel aruteludel, mida peavad poliitikud, teadlased ja arvamusliidrid, aga keskne tähtsus. Sarnaselt demokraatia või õiglusega ei ole ka vabaduse tähendus kunagi lõplikult määratletav, teemakohased mõttevahetused teevad vabaduse probleemid arusaadavamaks ning osatakse läbi näha sellel mõistel rajanevad manipuleerimispüüded.

Uued vabaduse vormid

Tähelepanuta ei saa jätta seda, et me ei tunne ära uusi vabaduse vorme. Peale positiivse ja negatiivse kontseptsiooni on Eestis põgusalt tutvustatud ka arusaamu, mis seovad inimese vabaduse osavõtuga ühiskonnaelu suunamisest.10 Sellise käsitlusviisiga, mis seob kodanikuaktiivsuse vabadusega, on toimunud väga huvitav areng. Nimelt, kuigi säärane käsitus on Eestis võõram kui positiivse ja negatiivse vabaduse eristus, on selle vabaduse vormi elujõud täiesti ilmne. Kui veel paarkümmend aastat tagasi võeti kodanikualgatust kui asjaarmastajate tegevust, ka riigi suhtumine oli selline, on nüüd sellega arvestamine saanud enesestmõistetavaks. Hoopis paremad on kodanike osalusvõimalused ja nende tahe osaleda neid puudutavate otsuste vastuvõtmisel. Igaühele on teada algatused „Teeme ära“, arvamusfestival, mitmesugused ühismeedia kampaaniad. Kõik need on sama asja eri vormid. Ja kuigi osa neist ei meeldi ühtedele, osa teistele, lööb üha suurem osa mingil kujul kodanikualgatuses kaasa. Kuid seda ei seostata vabadusega. Küsimus pole kaugeltki terminites. Tähtis on mõtestada tegevust vabaduse kaudu seepärast, et vabaduse teostamisena mõistetult väärtustatakse kodanikualgatust teistmoodi – et see ei ole lihtsalt tegevus, mida muude toimetuste kõrvalt vabal ajal tehakse. Ja nii ei loobuta neist ka kriiside puhul liiga kergekäeliselt.

Oskame vähem kui taasiseseisvumise perioodil öelda, mida rahva vabadus või indiviidi vabadus meile tähendab. Tähelepanu sellele mõistele peab suurenema nii argistes vaidlustes, akadeemilises maailmas kui ka poliitikas. Kindlasti ei saa eesmärk olla ühe ja ainsa tähenduse määramine, see ei ole võimalik. Kuid taasiseseisvumisel aitas väga palju see, et teadsime või aimasime teadvat vabaduse tähendust.

1 Silmas peetakse vabadust ühiskonnas, mitte nt tahtevabadust, mille üle arutlevad filosoofid ja teoloogid. Väga huvitava teoloogiat, politoloogiat, keeleteadust jm ühendavana võib välja tuua Toomas Pauli „Vabadus kreeka ja eesti keeles“. – Usuteaduslik Ajakiri nr 1(2005), lk 57–78.

2 Charles Taylor, Mis on negatiivsel vabadusel viga? – Akadeemia, nr 10/2005, lk 2106–2138.

3 Loomuõiguslikku lähenemist esindab John Locke, Teine traktaat valitsemisest: Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist. – Kultuurileht 2007. Instrumentalistlikku lähenemist esindavad 18. – 19. sajandi inglise utilitaristid, nt Jeremy Bentham. Kergemal kujul ka J. S. Mill, kellelt on eesti keeles ilmunud „Vabadusest“. – Hortus Litterarum 1996.

4 Isaiah Berlin, Vabaduse kaks mõistet. Kogumikus „Valik esseid“. – Hortus Litterarum 1998, lk 31–121.

5 Vt http://www.worldvaluessurvey.org ja http://www.europeansocialsurvey.org/

6 Kasutati 10 palli skaalat väärtusest 1 (üldse ei suuda mõjutada) kuni väärtuseni 10 (enamasti suudan mõjutada). 1996. a oli keskmine hinnang 5,98 ja 2011. aastal 6,35. Nii 1996. kui 2011. aastal oli kõige noorema ja kõige vanema vanuserühma keskmise hinnangu erinevus skaalal ligikaudu üks pall. 1996. a oli Reformierakonna toetajate keskmine hinnang 7,04, Isamaliidul 6,64, Keskerakonnal 6,11 ja mõõdukatel 5,95. Ning 2011. a oli Reformierakonna toetajate keskmine hinnang 6,91, IRLil 6,76, Keskerakonnal 5,99 ja SDE-l 6,56.

7 10 palli skaalal, kus 1 märgib täielikku riigi vastutuse pooldamist ja 10 täielikku isikliku vastutuse pooldamist, on keskmine hinnang 1996. a voorus 3,73 ning 2011. a voorus 3,70. 1996. a voorus oli eesti kodukeelega vastajate keskmine hinnang 3,78, vene kodukeelega vastajatel 3,64. 2011. a voorus aga oli eesti kodukeelega vastajate keskmine hinnang 4,11, vene kodukeelega vastajatel 2,83. 1996. a Reformierakonna toetajate keskmine 4,52, Isamaliidu toetajatel 4,09, Keskerakonna toetajatel 3,97, mõõdukate toetajatel 3,30. Ning 2011. a Reformierakonna toetajate keskmine keskmine 4,88, IRLi toetajatel 4,39, Keskerakonna toetajatel 2,93 ja SDE toetajatel 4,03.

8 2002. a oli „täiesti nõus“ või „pigem nõus“ sellega, et pigem riik vastutab heaolu eest, 56% vastajatest, perioodi keskel ehk 2008. a oli see 54% ning 2014. a 55%. Vabadust kui väärtust pidas „väga tähtsaks“ või „pigem tähtsaks“ aastatel 2002, 2005, 2008, 2011 ja 2014 üle 90% vastajatest. Vt „Mina.Maailm.Meedia“: küsitlusuuring (2014) Tartu: Tartu ülikool, ühiskonnateaduste instituut (IUT 20–38).

9 http://reform.ee/Valimisprogramm_2015_web.pdf; https://www.keskerakond.ee/files/Keskerakonna_valimisplatvorm_2015__aasta_Riigikogu_valimisteks.pdf; http://valimised2015.sotsdem.ee/est/valimisprogramm; https://issuu.com/irlmeedia/docs/programm_sisu_trykk ; https://vabaerakond.ee/sites/default/files/eesti-vabaerakonna-valimisplatvorm-2015.pdf; https://vabaerakond.ee/sites/default/files/anname-riigi-rahvale-tagasi.pdf https://www.ekre.ee/riigikogu-2015/

10 Hannah Arendt, Mis on vabadus? – Akadeemia nr 3/1991, lk 475–490 ja nr 4/1991, lk 699–716. Tlk Ene-Reet Soovik; Quentin Skinner, Vabaduse kolmas mõiste. – Akadeemia nr 12/2003, lk 2609–2633.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht