Meie rahvusliku- ja globaalajaloo vahel ei ole süvaolemuslikku vastuolu

Oleme oma ajalugu enamasti ikka käsitanud avaramalt, piiriüleselt, naabritega seonduvalt ja laiemaltki.

ANDRES ADAMSON

Vahetult pärast seda, kui olin nõustunud sarjas „Gigantum Humeris“ ilmunud Sebastian Conradi globaalajaloole pühendet õpperaamatut retsenseerima, ilmus osalt samade teemadega tegelev intervjuu Marek Tammega (Sirp 15. III). Muu hulgas küsib Valle-Sten Maiste temalt: „Kustmaalt peaks ajaloolase jaoks jooksma tasakaal lokaalse ja globaalse vahel? [– – –] Kas peab tingimata olema ookeaniülene ja kontinentidevaheline jne või vastab globaalse ajalookirjutuse nõudmistele ka Andres Adamsoni mõõtu seostele pühendumine, mille juures jäädakse põhitoonilt regionaalseks ja koguni rahvuslikuks?“ Tamme vastus on üldisemat laadi, kuid muidugi tekitas säärane küsimus minus teatava eelhäälestuse.

Conrad vastab sellele küsimusele muide oma raamatu kaante vahel korduvalt ise. Näiteks nii: „Globaalne ajalugu ei viita mitte sellele, et uuritakse kogu maailma, vaid, et pööratakse tähelepanu seostele, kontaktidele, liikumistele, vahetustele, võrgustikele jne, et püütakse konkreetseid sündmusi ja nähtusi vaadata laiemal [– – –] foonil.“ Või: „Ideaalis peaks ajaloolane suutma töötada erinevas mõõtkavas, vastavalt uurimisküsimusele ja uurimisainesele. On teemasid, mis eeldavad tööd globaalsel tasandil, selliseid, mis nõuavad regionaalset mõõdet, ja selliseid, mille puhul on kõige paslikum riiklik või lokaalne mastaap.“ Teema ammendatud? Siiski mitte.

Soov eemalduda eurotsentrismi ja rahvusajaloo piiratusest

Teatud mõttes kujutab Conradi raamat vähemalt Eesti kutseliste ajaloolaste perspektiivist endast lahtisest uksest sissemurdmist. Globaalajalooks kutsutav suundumus uuemas, peamiselt ingliskeelses ajalookirjutuses deklareerib soovi eemalduda rahvusajalugude „piiratusest“, asendada rahvuslikud „mahutid“ n-ö ühendatud anumatega. Lisaks rahvusriikide raamistikule kritiseeritakse meie postkoloniaalse ja külma sõja järgse maailma mõtestamisel aina kohatumat eurotsentristlikku, Läänt esikohale seadvat lähenemist selle enesekesksuse, mujal sageli sobimatute väärtushinnangute ja periodiseeringutega. Eurotsentrismi vastaspoolel on tihti esikohal oma eneseteadvust kiiresti tõstev Hiina, mille pika ja omanäolise ajalookäigu seisukohast on kõlbmatud nii meie vana-, kesk- ja uusaeg kui jutud orjanduslikust, feodaalsest vmt ühiskonnakordadest. See oli vaid näide ja pole uus seisukoht; juba meie eelmises, kuid Hiinas ametlikult tänini eksisteerivas sotsiaal-majanduslikus formatsioonis kõneldi spetsiifilisest „aasialikust tootmisviisist“.

Globaalne ajalugu pole samas lihtsalt maailmaajalugu, rahvuslike ja regionaalsete ajalugude summa. Lääne ajalookirjutuse traditsiooniliste lähenemiste ja teemade asemel keskendutakse selles mõistetele nagu sidemed, vahetus, vahekord, põimingud, võrgustikud, integratsioon, ränne, voolud, mobiilsus, sünkroonsus, põhjuslikkus, keskkond selle bioloogiliste ja ökoloogiliste teguritega jne. Globaalses ajaloos on suundi, mis käsitavad oma uurimisteemana ka looduslugu, sealhulgas inimesteta aega, ja väljuvad seega täiesti tavapäraste ajalooallikate ringist.

Saame aru, et suurearvuliste, pika riikluse ja lihtsalt mahukama rahvusajalooga rahvastel on lood mõneti teisiti, kuid meie, Eesti ajaloo seisukohast pole selles kõiges samas midagi põhimõtteliselt või eriti uut. Eesti väiksuse tõttu oleme oma ajalugu enamasti ikka käsitanud avaramalt, piiriüleselt, naabritega seonduvalt ja laiemaltki. Mis on meile meie ajaloos kõige tähtsam? Ikka protsessid, nähtused ja seosed. Kus? Ikka ajas ja ruumis. Ikka ja alati on olulised ka kohalike sündmuste laiem kontekst, inimeste, ideede, institutsioonide ja asjade ringlus ja vahetus, rännete, muutuste ja lõimumiste mustrid, keskkond. Vähemalt viimane jääaeg ja sellele tänaseni järgnenud kliima- jm looduslikud muutused ning Läänemere arengustaadiumid on kindlasti osa otseselt Eesti ajaloo esitusest. Oleme olnud vallutatud ja koloniseeritud, kuulunud mitme suurema naaberriigi koosseisu, vanadesse kaubandusvõrgustikesse ning saksa- ja venekeelsesse „maailma“, eriti põhjalätlastega on meil lausa mitu sajandit täiesti ühist ajalugu … Tahes-tahtmata pead laiemalt vaatama ja suhtuma. Kuidas selle raamatu vaatepunktist ka ei paistaks – puhas globaalajalugu!

Suur pilt peaks tulema kõigepealt

Tõsi küll, näiteks meie kooliajaloos on – minu arvates didaktilisest seisukohast täiesti ekslikult, nagu ma pea veerandsada aastat sobivail puhkudel korranud olen – üheks põhimeetodiks õpetamine n-ö kontsentriliste ringidena, lähemalt kaugemale. Esmalt oma pere ja kodukant, siis Eesti, siis naabermaad ja lõpuks laiem taust, kuid ikka sorteeritult maati, ajalooperiooditi jne. Range süsteem, faktoloogia, kronoloogia. Iga õpilast õpetatakse nagu algajat ajalootudengit, tulevast ajaloolast. Kui õpitu ununeb, mida see ajaloo juurde mittejäämise puhul ehk siis valdaval enamusel juhtudest nagunii ja väga ruttu teeb, ei jää just palju järele. Teistes õppeainetes kipub olema üsna samamoodi, ikka üksikult üldisele. Õpetamise ja õppimise seisukohast peaks aga olema vastupidi: esmalt probleemid, siis reeglid ja lahendused ning lõpuks konkreetsed näited ja õpitu kinnistamine, jättes ruumi ka loovuse avaldumiseks. Suur pilt – ning siis see, kuidas ja miks oli ja on meil.

Meie ajalookirjutus pole enamasti ainult ühe rahvuse ja selle peamise, talurahvaseisuse vmt keskne, ehkki tuleb tunnistada, et selliseid suundumusi ja näiteid on varem olnud palju, nõukogude perioodil olid need lausa üks kultuurilise vastupanu vorme ja neid tuleb (loodame, et vanast harjumusest, mitte silmaringi piiratusest) ette ka praegu. Ajaloo asjus ignorantsema, vähem teadva või halvemini aru saava enamuse silmis on need isegi menukad.

Ehkki jutuksolev raamat püüab jätta mulje globaalajaloolise suuna uudsusest, pole see päris nõnda ka väljaspool Eestit. Vastav perspektiiv ja püüdlus on ikka olemas olnud ka varasematel aastakümnetel ja isegi sajanditel, vaid n-ö datat pole piisanud samal hulgal kui nüüd, kuid seda ütlevad tuleviku ajaloolased ka tänaste tegemiste kohta. Eellugu on pea sama vana kui ajalookirjutus. Juba antiikajal loodi esimesed maailmaajaloole pretendeerivad mudelid ning pandi alus poliitika- ja ajaloo­filosoofilistele teooriatele, millest mõni elab ja õilmitseb tänase päevani. Võtke või impeeriumide vaheldumine, kuni viimaseks jääma pidanud Roomani, selle jätk Bütsants ja Kolmas Rooma, millel on ikka rajanenud ja püsivad ka praegu meie idanaabri riiklik ideoloogia ning seesmine veendumus oma erilises maailmaajaloolises rollis ja väljavalituses. Ka keskaegsed kroonikad evisid sageli püüdu universaalsuse, kõikehõlmavuse poole, näiteks alustades oma lugu maailma loomisest. Võtke või meie „Liivimaa vanem riimkroonika“: esimese üheksa värsireaga loob jumal taeva, maa ja elusolendid ning juba 127. real jõuabki jutt esimeste siiamaile saabunud saksa kaupmeesteni.

Vähemuste ajastu ajalugu

Conrad aga loeb globaalajalugu ajalooteaduse uueks suunaks, alustades selle teket küll piiriüleste kontaktide ja kommunikatsioonivõimaluste hüppelise kasvuga 1880. aastail, mil maailmast sai esmakordselt integreeritud globaalne tervik, kuid sidudes seda järgnevalt märksa hilisemate nähtustega: postkolonialismi, massimeedia- ja digirevolutsiooni jmt, eriti aga külma sõja lõpu ja tollase maailmakorra lagunemisele järgnenud (eurotsentrismi-vastasusele vaatamata tegelikult ju läänelike) vaadete, seisukohtade, hoiakute ülemaailmse võidukäiguga. Nimetamata kordagi meil kunagi nõnda tuntud vaidluspaari Francis Fukuyama – Samuel Huntington, neid arvatavasti isegi võõrastades või väheväärtustades, asub Conrad ideoloogiliselt esimesele lähedastele positsioonidele. Ainult et vastandmärgiga. Ta tunnistab ka ise paljude globaalajaloolaste lähenemise ideologiseeritust ja (küll otsesõnu heaks kiitmata) seda, et eesmärgiks on tihti kirjutada ajalugu „vähemusrahvuste ajastule“. Loe: vähemuste ajastule. Mitte, et see seepärast kohe sihina õige või väär oleks, kuid täiendavaid küsimusi tekitab, eks ole.

On muidugi selge, et ühtegi ühiskonda ei saa piisavalt mõista, kui seda vaadelda ainult isoleerituna, kuid tuleme tagasi retsensiooni alguses tsiteeritud Maiste poolt Marek Tammele esitatud küsimuse sisu juurde: kas rahvusliku ja globaalajaloo vahel on või peaks olema mingisugune süvaolemuslik vastuolu, pinge? Ei, nägime juba, et – paljudele vastupidistele näidetele vaatamata – ei sea globaalajalugu tervikuna oma eesmärgiks rahvust või rahvusriiki „ajaloo prügikasti“ heita, vaid tahab ümber hinnata nende ajaloolist rolli, sedakaudu paremini seletada rahvusriikide teket ja tähendust.

Rahvusriikide tekkeajaks peab Conrad XIX sajandit, mil tööstuslik tootmine purustas tööjõu vabama liikumise ning majanduskasvu nimel vanade seisuslike agraarühiskondade hierarhiad ja kogukondlikkuse. Selline tekkeaeg peab küll formaalselt paika Saksamaa ja Itaalia, veidi üleseletamist vajavalt ka näiteks USA ja Jaapani puhul, ning ka paljud rahvuslikud ärkamised ja liikumised jäävad üle maailma samasse aega, kuid välja võib tuua ka rea rahvusriike, mis on palju vanemad: Prantsusmaa, Suur­britannia (Inglismaa mõttes) jne. Impeeriumide kesksete, juhtivate osistena veel Hiina, Iraan (Pärsia), Venemaa, Hispaania, Portugal jt.

Minu osundus impeeriumeile (mille kui rahvusüleste nähtustega globaalajalugu muide rõõmuga tegeleb) pole asjakohatu, sest ka noodsamad Saksamaa, Itaalia, USA ja Jaapani rahvusriigid rajasid järgnevalt omale impeeriumid. Muide, Conrad peab XIX sajandil tekkinud nähtuseks ka rahvuslikke ajalookäsitlusi (mis üldistusena on peaaegu tõsi, kuid siiski ainult peaaegu) ja üldse ajalooteadust kui sellist (mis on enam-vähem tõsi sellele küsimusele väga tõsisaksalikult, Saksa-keskselt lähenedes – ja sakslane Berliini vabaülikooli uusajaloo professor Sebastian Conrad ju on).

Autor räägib globaalajaloo lubadusest muuta meid „maailmakodanikeks“, kuid nimetab seda ise utoopiliseks. Rahvaste ja territooriumide asemel seatakse küll esikohale probleemid, teemad, küsimused ning järgnetakse neile sinna, kuhu uurimistöö käik juhib, ent samas tunnistab Conrad, et kõige kõnekamad ja ilmekamad on vastused ikka siis, kui teema avatakse konkreetse ühiskonna, riigi või rahva näitel. Vastuolu on niisiis vaid näiline, retooriline, loosunglik. Ent paljude jaoks ongi pelk sõnavalik vaat et peamine küsimus, veel enamad aga mõistavad sõnades väljendatut üheplaaniliselt ega suudagi näha sõnastuste taha.

On see raamat õpik? Ei. Conrad lubab meile küll metoodikat, kuid jagab vaid väga üldisi nõuandeid, hägustades neid kohe ise arvukate aga’dega. Ehkki autor võitleb läbi raamatu seisukohaga, et globaalajalugu on suures osas globaliseerumise (tema definitsioonis: kasvava läbipõimituse protsessi, maailma kui üheainsa süsteemi tekke) ajalugu, ei suuda ta seda üldmuljet hajutada. Tema poolt toodud näited on huvitavad, kuid uurimused, millele Conrad toetub, puudutavad vaid loetud regioone, keeleruume ja teemavaldkondi (mida ta kaude ka möönab).

Lisaks väljendub Conrad keskmise tudengi ja ajaloohuvilise jaoks veidi liiga keeruliselt, liiga „ilusasti“, võõrsõnu armastavalt. Sisu seda ei eelda. Tundub, et autoril on olnud ka vajadus soovitud maht täis venitada, kordumisi ja pigem liigset on omajagu. Raamat on muide sellele vaatamata üsna ladusalt kirjutatud ning ka tõlgitud-toimetatud väga hästi. Ses mõttes oli üllatav märgata Jüri Kivimäe ilmselt sama teose tõlke kohta käivat (sest palju meil neid globaalajaloo-ülevaateid ikka ilmunud või ilmumas on) kriitilist märkust Horisondi viimases, meie keskaegsele linnaelule pühendet numbris. Sel raamatul on lugemisvara seas kindlasti oma koht, ajalootudengeile hetkel äkki ikkagi lausa kohustuslikuna.

Inspireerivad värsked vaatenurgad

Vähemalt esmalugemisel on Conradi raamat inspireeriv, sunnib nii mõnelgi korral vaatlema mõnd probleemi või üksikküsimust veidi teise nurga alt kui seni. Näiteks viib Conrad kapitali esialgse akumulatsiooni (loe: kapitalismi tekke) Euroopas harjumuspärasest paar sajandit ettepoole, teatud suureks murranguajaks on tema poolt refereeritud nägemuses juba XVI sajandi algus, mil tänu suurtele maadeavastustele tekkis ja paisus mahult maailmaturg (Euraasiat ning poolt Aafrikat hõlmavana oli see olemas küll juba antiikajast peale). Uued kaubateed, kapitalistlikud turujõud, rahvusvaheline tööjaotus. Ehkki eelloona, varakapitalismina, pole see ju midagi otseselt uut, paneb suurem rõhk kapitalismile veidi teise valgusse näiteks pärisorjuse tekke nii meil kui (osalt taastekkena) kogu nüüd teravilja suurtootmisele keskendunud Elbest itta jäävas Ida- ja Kirde-Euroopas.

Tähelepanuvääriv on ka näiteks fašismi mõiste lahtisidumine selle tunnuste paljudest osalt vastuolulistest nimekirjadest ning taandamine arusaamale, et kõik need masside mobiliseerimise erinevad ilmnemisvormid on omavahel seotud reaktsioonid ühelaadsetele probleemidele. Osa üksiknäiteid läheb liiga kaugele. Näiteks taandada inkade 80 000-mehelise armee lüüasaamine Pizarro 168 hispaanlaselt 1532. aastal Cajamarca kokkupõrkes vaid Ameerika ja Euraasia erinevale geoloogilisele teljele (vastavalt põhja-lõuna- ja ida-läänesuunaline), on vaevalt enamat kui spekulatsioon. Muidugi, Conrad vaid jutustab ümber, ta ei väida taolisi asju otsesõnu ise.

Tervitatav on globaalajaloo meetoditega kaasnev soov selgitada välja põhjuslikkust, ajalooprotsessides ilmnevaid seaduspärasusi. Need ei pea olema tingimata ülemaailmsed või üldinimlikud, piisab vähemastki: lokaalsetest, regionaalsetest, ajastu-, valdkonna- või kultuuripõhistest. Oluline on, et tehtaks samm edasi kõige juhuslikkusele taandamisest, millisesse postmodernistlikku või lihtsalt küünilisse tõppe on nakatunud paljud ajaloolastest. Muidugi on neis otsinguis omad ohud ja miraažid; Conradki maadleb marksismi ilmsete mõjudega oma jutus, justkui ületab need (näiteks keskkonnaargumente kaasates), kuid mitte täiesti veenvalt.

Globaalajalugu käsitlevate teoste lugejatena on raamatus nimetatud „rahvusvahelist keskklassi“. Tunnistatakse küll, et esialgu piirdub globaalajaloo mõjukus eelkõige anglosaksi keeleruumi ja Kaug-Idaga. Suhteliselt rikaste riikidega. Mitte isegi teosest endast, kuid seda raamatukaante vahel saatvast intervjuust kumab pelg, et globaalajaloo kõrgaeg on juba möödas. Et selle kiire tõus ja menukus olid siiski vaid globalismiga kaasnenud moeröögatus, mis nüüd, antiglobalismi ja sotsiaalmeedialt tiivad saanud rahvuspopulismi tõusuajal on määratud eeslavalt lahkuma. Vastuseks rõhutatakse, et meetod ei tähenda suurriikide ja suurkorporatsioonide globalistliku poliitika heakskiitmist ning on tulnud selleks, et jääda.

Et see meetod, nagu nägime, pole meie vaatepunktist ei eriti uudne ega ohusta mitte kuidagi meile niigi omast avaramat ajaloonägemust, ainult täiendab seda, siis ühinegem selle lootusega. Ma ei kahetse taga Sebastian Conradi raamatu läbilugemisele kulunud aega ja soovitan see teos ette võtta ka teil, austet lugeja!