Meie looduskultuur – kellele eluks, kellele viljelemiseks

Madis Arukask

Kas ei eelda ameerikalik ökoga manipuleerimine distantsi loodusest endast?

 

 

 

Milleks niita, kui võib ka põletada?  Kas muistsed alepõletajad olid tänastest kulupõletajatest loodussõbralikumad? internet

 

Eesti looduskultuur. Koostanud Timo Maran ja Kadri Tüür.

Eesti kirjandusmuuseum 2005. 432 lk.

 

Kogumiku “Eesti looduskultuur” lugema asumise eel elavnes mu peas ootuspäraselt meie rahvuslik-loodusmütoloogilise narratiivi põhisõlmestik, alates maarahvalikust linnakaugusest läbi XX sajandi ideoloogide kuni olmelooni eestlastest kui rahvast, kes tõrkuvat Brüsselisse teatamast, kui mitu metsa siin lõpuks ikkagi on. Raamatu sisukorda sirvides ja eessõna lugedes sain teada, et tegemist on mitmeid teadusharusid, perspektiive ja põlvkondi esindavate autoritega, kelle kirjutisi ühendab ennekõike võimalus reageerida teemale oma vaatenurgast ja uurimisobjektist lähtuvalt. Erinevad distsipliinid ja nendest võrsunud teadmised määravad suuresti ka uurijate maailmavaate. Kuna siinsed 15 kirjutist käsitlevad looduskultuuri ja selle uurimist arheoloogiast sotsioloogiani ja maastikugeograafiast kauniskunstideni, on pilt ootuspäraselt kirju.

 

Muinasaegne suhe loodusesse

 

Kogumiku neli esimest artiklit käsitlevad minevikulist, eelmodernset ainest. Valter Langi muinasajale keskendatud ning arheoloogilise ainese põhjal looduse hõivamise etappe analüüsiv lugu näitab ühtlasi kõnekalt, kuivõrd on looduse “rikkumine” allikana oluline ainelisele muinasteadusele. Just arheoloogid on need, kelle jaoks muistse inimese anastavam suhe loodusega ja iseäranis põlluharimise algus kõneväärsemat uurimismaterjali loob. Omal moel tõestab ka see analüüs, kuivõrd kurioossed maiuspalad kunagised inimese ja looduse hõõrdumiskohad (kasvõi kujuteldavalt) olla võivad. Ülo Valgu teadus- ja usundiloolisest rahvaluule žanrispetsiifikat käsitlevast artiklist võib muu hulgas näha ka seda, kui erinevaid sõnumeid võivad kanda vanemas kultuuris ja kogumisloos külgnevad folklooriliigid. Pole põhjust pidada ka vanema rahvakultuuri maailmavaadet looduse osas ühemõtteliselt homogeenseks. Päris kindlasti ei saa sinna kriitikavabalt külge juurutada meie kaasaegset ökolembust. Võib olla kindel, et just folkloristikas annaks inimese loodussuhte mitmekesisust veelgi rikkamalt avada; siinkohal võiks meenutada kas või kütikultuuri erootilist suhet metsaga või kristlike pühakute loodusvaimudeks tagasimetsikustamise näiteid metsavööndi rahvaste puhul.

Renate Sõukandi traditsioonilise rahvameditsiini käsitlus toob meid dikursiivsuse-eelsesse traditsioonilisse komplekssusse. Just rahvameditsiini käsitluse kaudu selgub eriti ilmekalt, kuivõrd looduslik on inimene vähemasti olnud. Enamikul juhtudel ei ole inimene ravimit loodusest kui millestki väljaspoolsest võtnud (nagu me seda tänapäeval ette kujutada tahame), vaid pigem korrigeerinud kriisiolukorras oma asendit tervikloodu ühe komponendina, olgu siis pragmaatiliselt, maagiliselt või mis tahes muul moel – mis oli pigem juba tehnika küsimus. Meie kalendriuurimise klassiku (ja nii võib kindlasti öelda) Mall Hiiemäe hõlmav rahvakalendri käsitlus toob välja ka viimaste aastasadade jooksul ilmselt süvenenud tendentsi inimeste loodusliigenduses: metsa- ja eriti veesfääri tähtsuse taandumise põllunduse-karjanduse ees. Ehkki ka siin võiks rääkida žanrispetsiifilistest “eelistustest”, on meie traditsiooniökoloogiline põhisäng ajaarvamiskombestikuga tuntavalt markeeritud. Erinevalt tänapäevasest tsiviilrituaalide ja Pauksonite astroloogia-kalendritrendist on talupojakalender siiski sajaprotsendiliselt loodusega seotud olnud.

Kaia Lehari mõtisklus talvest tekitas pigem edasimõtlemis- ja küsimuskohti, kui andis aimu meie tänasest suhtest sellesse loodusaega. Kas eestlasele on talv veel midagi kvalitatiivselt olulist, niiöelda positiivset? Tootmis- ja raiskamismaailmas ei anna ju tööandja kellelegi võimalust sel pimedal ajal oma asjadesse süüvida, nagu seda võis talumees mihklipäevast alates, vaid sunnib ikka kellast kellani plaani täitma. Filosoofide sildade ja tabula rasa’de asemel vajame ju sel ajal üha enam reisifirmade “banaaniaid”. Kui kogumiku esimesed artiklid tegelesid unustatud enamuse minevikumaailmadega, siis siit alates on keskendutud kirjutistes rohkem “arenenud kultuuriteadvusega” kaasaegsele enesenokkimisele. Liina Undi eesti meremaalide käsitlusest selgub meretemaatika suhteline marginaalsus meie maalikunstis koos küsimusega – kas oleme siis metsa- või mererahvas? Usun, et see teema on leidnud ka laiemalt suhteliselt vähe küsimist-vastamist. Mitte ainult maalikunstis, vaid kogu eesti modernses kultuuris sai objektiivsetel põhjustel määravamaks mulgi jõukus ja Tammsaare tõdeõiguslik sisemaine kitsarinnalisus kui saarte- ja rannarahva avatud meel. Undi artikkel tõstatab seega paiga ja meelsuse temaatika, mis on kogumikus tagapool kesksemal kohal.

Rael Arteli artikliga tuleb kontseptuaalsemalt esile ökotemaatika. Ilmneb, et kuigi loodust traditsioonilisel moel on eesti kunstis olnud ajast aega küllaldaselt, ei ole loodusproblemaatikaga tegelev kunst meil veel sedavõrd kanda kinnitanud. Kuid kas ei eelda ameerikalik ökoga manipuleerimine ennekõike piisavat distantsi loodusest endast? Keskkonnaprobleemid on meie ühiskonnas teadvustunud, kuid puudu jääb enese ja looduse diskursiivsest eraldamisvõimest nii kunstilises kui argiteadvuses. Arvatavasti ei suudaks “päris” loodusinimene end oma looduskeskkonnata defineerida (nagu “primitiivne” inimene ei määratle end mitte indiviidina, vaid oma kultuuri segmendina). Kui loodus mahub rahvuspiiri, siis kuidas ikkagi on lood ökoga? Ökoloogia teemale (vististi siis näitemängu ta alglähte rituaali juurde tagasi juhatades) pakub oma nišši eesti teatrimaailmas Ester Võsu. Vabaõhuetenduste analüüsist ilmneb, et loodus on sealjuures valdavalt kas dekoori või konkureerija-segaja funktsioonis. Teatri loodusse toomise ja seal tähenduse loomise probleemkohaks näib olevat sündmuse paigaldamise küsimus, et koht ka inimest etenduse osana kõnetada võiks. Kuivõrd aga ikkagi saab madiskõivulik kohavaim ilmneda kaasaegsele linlikule kultuuritsurale suhteliselt lühiajalise millegi etendamise käigus? Vist mitte eriti väga. Tiit Remmi artikkel loodusfilmist ning selle seosest antropoloogilise filmiga tutvustab looduse kinolinale narrativiseerimise problemaatikat.

 

Loodus Eesti kirjutavas kultuuris

 

Kogumiku koostajate Kadri Tüüri ja Timo Marani eesti looduskirjanduse lugu tundub olevat Mall Hiiemäe kalendriartikli kõrval raamatus üks ülevaatlikumaid. Nagu selgub mitmest muustki loost, on ka eesti kirjutavas kultuuris siiamaani tunduvalt enam esil loodus-, mitte aga keskkonnakaitse- või ökotemaatika. Tüür ja Maran toovad esile ka loodusteema seotuse Eestimaa kui terviku mõistega. Viimati mainitu leiab edasiarendust Aivar Jürgensoni artiklis eesti asunike ja pagulaste looduskultuurist. Loodus on lahkujale (eriti asunikule kui anastajale) alati pigem funktsionaalne. Looduse ilu ja muude ebapraktiliste aspektide hindamine tuleb esile alles hiljem, tihti järgmistes põlvkondades, kui sellest saab kodutunde ja kohaliku identiteedi allikas. Inimese ja paiga suhte arengusse pakub aiakultuuri kaudu sissevaate Anneli Banner. Huvitav on mõte aia funktsiooni muutusest ja aia kui mõttelise ala nihkumisest omaaegsest talukesksest sisealast salongilikuks vaheterritooriumiks nüüd. Kas peegeldab see meie füüsilise “kaitseliini” pidevat korrigeerimisvajadust või rõhutab meie olemise kroonilist ajanappuse-ajutisuse tunnet kaasajal?

Tiina Peil tutvustab Eestimaa esitatust kartograafia ajaloos ning tegeleb näitlikumalt Paldiski kaardistamisega. Kaart kui selline näib olevat märk looduse või piirkonna täpsema määratlemise ihast. Sellisena on see iseloomulik riiklusele, omamissoovile ja tootlikkusele. Kaartide lugu räägib ka ideoloogilistest tagamaadest ja tihti pigem tahtlikust kui tahtmatust tegelikkuse moonutamisest. Egle Kauri ja Hannes Palangu artikkel jõuab sügavuti inimese ja paiga suhte problemaatikasse. Ilmseks saab looduse ja kultuuri eraldamatus maastikuga suhte loonud inimese jaoks. Maastiku või paiga kui mäletava nähtuse mõistmine on arvatavasti aga üha keerulisem kiirelt muutuvale inimesele – koos üha tihedamini vahelduvate ajakihtidega kasvab ka juurtetus. Püsisuhte puudumist paigaga ei korva ükskõik millised tarkuseillusiooni loovad abstraktsed teadmised.

Kogumiku kude on mitmepalgeline ja kirju. Mitte küll kokkuvõtvalt, kuid siiski mõningaid algusest peale õhus olnud küsimusi sotsiaalteaduslike menetluste kaudu ümardavalt mõjub Maaris Raudsepa lõpuartikkel, kus 1999. ja 2002. aastal toimunud küsitluste tulemusena saavad selleks korraks vastatud mõnedki meie loodusmüüti puudutavad uurimisküsimused. Sisse tuleb ka Eestimaal elavate mitte-eestlaste vaatenurk. Huvitavana ilmneb, et kuigi eestlaste rahvuslik-kollektiivne (riigiidentiteediga seotud) loodusearmastus on suur, jääb see alla mitte-eestlaste isiklikule loodusekesksusele – võimele olla loodusega vahetus suhtes. Paistab, et Oskar Looritsa idealiseeritud soome-ugri kalurküti tänane otsene järeltulija siin ongi vahepeal ümberrahvustunud põhjavenelane, kes nädalalõpul ürgsest kutsest painatuna võrriga kalale kihutab, samal ajal kui eestlane loodusteemal globaalselt ökotab või ilmutab parempoolsetest väärtustest kantuna selle suhtes totaalset ignorantsust.

Looduse teema kipitab. Vahest võiks järgmine selle ala kogumik seada kirjutajatele intrigeerivamaid ülesandeid, näiteks: tänased loodushirmud, Eesti loodusrahvad, kaasaegne animism… Meie loodusmüüdi tahud vajavad pidevat poleerimist.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht