Meie, kes me ei ole

Evi Arujärv

Vene ajal oli häda mõne väga vana ?asjaga?, mida ei tohtinud propageerida, aga ei saanud ka maha vaikida. Näiteks religioosne kunst. Appi tulid üldhumanistlikud väärtused. Mis saab ?üldhumanismi? vastu olla? Seda leiab tahtmise korral kõikjalt. Tõsi, küsimus oli tõlgendusvälja teatavas moonutamises. On ju vahe, kas näha kristluses kesksena inimeksistentsi väärtustavat armastuse akti või eneseärasalgamise käsku. Oluline on ümberkirjelduse põhimõte: kitsam, kohalikum nähtus saab positiivseks kirjeldatud mingi ülema ideestiku alusel. Üldhumanism ?vabandas? kristluse välja. Eeltin-gimuseks oli veendumus, et humanism tõesti on ülem kui kristlus. Ametlik kristlus seda ei kinnita. Aga tulemus, inimlikustatud igapäevakristlus, ei ole ju halb. Inimväärikus ja vabadus eksisteerivad selles sõbralikult kõrvuti (enese)distsipliiniga. Eestlane on pidanud oma kultuuri ja ajalugu üha uuesti tõlgendama. Paindlik ümbermõtestamine on meil vaata et geenides. Ka viimasel ajal Eestis laineid löönud ?sündmustik? ei ole õieti mingi sündmustik, vaid ajalookäigu kiirusest tulenev tõlgenduste kuhjumine. Midagi ei ole juhtunud. Päevakorras on rida sümboolseid akte (sambad, mundrid, särgid) ja mõned vanad olukorrad. Asi on segane ja räägitakse vajadusest kirjutada ajalugu, mis lõpuks ometi ütleks, mis juhtus kolmekümnendatel ja neljakümnendatel ?tegelikult?. Ka kaheksakümnendate lõpul. See on vajalik. Vaevalt aga muudab ?tegelikult juhtunu? lõpmatu täpsustamine teatud asju. Ei ole ju nii ajalugu kui ka praegust hetke puudutavate diskussioonide puhul fookuses olnud või olev ?tegelikkus?, vaid pigem imporditud ?personaalküsimus? ? eesti rahva kui ajaloo subjekti või ka mingi ilmavaatelise või sotsiaalse grupi ajaloolise süü ja vastutuse küsimus. Mis sellest, et oleme sajandeid pigem ajaloo objektiks olnud. Mis sellest, et meie ?peal? on ajalugu tehtud ja hiljem ka õiged tõlgendused kätte antud.

?Mõned kultuurid määratlevad end religiooni, mõned rassi ja mõned ühiste väärtuste põhjal. Aga Eesti määratleb end keele järgi. Selleks, et eestlastest aru saada, peab nende keelt oskama.? (Paul Goble, PM 27. VIII). Pole ühisväärtusi? Väikerahval, kes on pidanud end vaheldumisi ühe või teise vaenujalal oleva poole silmade läbi määratlema, on ühisväärtustega tõesti kehvad lood. Me ei tea eriti täpselt, kes me oleme. See-eest teame, kes me mingil juhul olla ei tohi. Me oleme pidanud ja peame pingutama, et me ei paistaks välja nagu Ameerika agendid, rahvavaenlased, väikekodanlased, natsionalistid, imperialistide käsilased, sovetid, luuserid, fa?istid või vähemuste rõhujad. Mitte et me tahaks olla. Me peame arvestama, et Seal või Seal võidakse arvata või tõlgendada. Me peaaegu et olemegi Need, Kes Ei Ole. Seesama paistab Eesti Vene-poliitikast. Valimiste eel kõlab idasuunas küll ?julgeid? väljaütlemisi, kuid ülekaalukas strateegia on ?kaval ignoreerimine?. Kavaldamise võib paraku tühjaks teha Vene välisministeeriumi suvaline noot, mis jõuab üle meie peade kuhu vaja. Mis tähtsust on siin asjade tegelikul seisul?

Ehk oleks selles olukorras eksistents ilma omaenese ajaloota meile tõesti kasulikum? Eeldades ja nõudes tõlgendamist, on ajalugu ju üksnes ristiks kaelas ja risuks jalus, nagu kirves pea kohal… Veljo Tormise ?Eesti ballaadide? vastuvõtuski välgatas sümptomaatilist rahulolu, et lavastus distantseerub ?kohalikest? ja haarab inimelu ülemate, universaalsete ilmingute järele. Vana rahvalaulu sees on surm ja sugutung ? ülim kontekst, milles me eksisteerime tõelises demokraatias, võrdsetena, bioloogilise massina. Kunst suudab veenda ja lepitada. Paraku ei sünnita nood ürgjõud elus sugugi lepitust, vaid vastupidi: surma ja seksuaalsuse seletused püstitavad kultuuribarjääre ja näha on, et tekitavad ühe rahumeelse kultuuri piireski parajat mäsu.

Ei ole meil siis pääsu tõlgendatud saamisest ja tõlgen-damisest. Kui sa ei tee seda ise, siis teeb seda sinu eest keegi teine. Kui vanasti võidi sind fa?istiks ?tõlgendada? Kopli trammis, siis nüüd teeb seda mõni verhoigen või ?uroff kõrgelt tribüünilt. See kostab Kopli trammist kaugemale ja sellel on tagajärgi. Tasakaalukas, kuid visa, aktiivselt ülemaid väärtusmõõte otsiv, kuid nende kaudu ka oma rahva väärikust kasvatav ja peksupoisi kompleksidest vabastav tõlgendamistegevus ? see on Eesti sise- ja välispoliitikute suur võlg oma rahva ees, mida ei asenda ükski Nokia-unelm või Estonia-bluff.