Meie esimene ajaloolane

Enn Küng

Kelchi nimetatakse meie historiograafias viimaseks tähtsamaks Balti kroonikuks.Christian Kelch, Liivimaa kroonika järg. Tõlkinud Ivar Leimus, toimetanud Kai Tafenau. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2009. 436 lk.    Eesti keelde tõlgitud kroonikate juba muljet avaldav rida on märkimisväärselt täienenud. Kui mõned aastad tagasi oli ajaloohuvilistel põhjust rõõmustada Christian Kelchi (1657–1710) kroonika ehk „Liivimaa ajaloo”, alapealkirjaga „Liivimaa rahu ja sõja ajalugu” („Liefländische Historia: Liefländische Friedens und Krieges Geschichte”) eestikeelse tõlke ilmumise üle, siis äsja nägi trükivalgust raamatu järg. Just järjeks – „Continuation” – nimetas Kelch oma kirjatööd ka ise. Mõlema osa eestindajaks on Ivar Leimus, keda võib lugeda üheks meie kogenumaks kroonikatekstide tõlkijaks. Varem on ta eesti keelde vahendanud  Johann Renneri kroonika (1995) ja katkendid Adam Oleariuse reisikirjast (1996).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kelchi Liivimaa kroonika esimene osa, kus on vaatluse all maa ajalugu siinsete põlisrahvaste kristianiseerimisest kuni 1690. aastani, jõudis raamatuna ilmuda juba autori eluajal, 1695. aastal. Selle järg, mis käsitleb XVII sajandi lõpu- ja XVIII sajandi algusaastaid, jäi rohkem kui pooleteiseks sajandiks käsikirja ja raamatuna avaldas selle Johannes Lossius alles 1875. aastal. Põhjusi kroonikateksti avaldamisega viivitamiseks oli mitu. Teatavasti suri Kelch 1710. aastal ning samal aastal läksid  ka Rootsi provintsid Eesti- ja Liivimaa Vene tsaaririigi koosseisu. Peamiseks takistuseks teise osa avaldamisel ongi peetud võimuvahetust ning seda, et kroonika oli kirjutatud n-ö Rootsimeelselt positsioonilt ja Põhjasõja käsitlemisel Vene poolt vaenlaseks nimetades. Ajaloolased on palju viidanud kroonika mõlemale osale, kuid esmajoones Põhjasõja sündmusi käsitlevale järjele. Kelchi teateid oma kaasaja kohta on ajalootekstide värviküllastamiseks meelsasti kasutatud ja originaalse arhiiviainese nappusel on sündmuste kirjeldamisel talle kui autoriteedile lausa tuginetud. Kelchi  nimetatakse meie historiograafias viimaseks tähtsamaks Balti kroonikuks. Žanri mõttes on see kahtlemata õige, kuid mina julgen teda pidada ka meie üheks esimeseks tõsiselt võetavaks ajaloouurijaks.

Christian Kelchi elulugu oli tüüpiline siinsete provintside intellektuaalidele. Nii tuli Rootsile kuulunud Pommeris Greifenhageni linnas sündinud, Stettini linnakoolis alghariduse saanud, Berliini kuurvürstlikus Joachimstali gümnaasiumis ning seejärel Oderi-äärse Frankfurdi  ülikoolis ajalugu ja Rostockis teoloogiat õppinud Kelch 1680. aastal noore mehena Eestimaale koduõpetajaks. Aasta hiljem pidas Kelch esimese eestikeelse jutluse Põltsamaa kirikus ja juba 1682. aastast oli ta kirikuõpetajana ametis JärvaJaanis, 1697. aastast Viru-Jaagupis ning elu lõpuaastal Tallinnas Niguliste kirikus. Viimase kirikaeda maeti kroonik katkuohvrina 1710. aastal ja tema hauakohta tähistab veel tänapäevalgi vana ja ajahambast puretud pärn. Kirikuõpetajana oli Kelch saanud toonastes oludes hea laiapõhjalise hariduse. Kroonikat 1688. aastal kirjutama innustas teda sügav ajaloohuvi ja arusaamine, et ajalugu koosneb sõjast ja rahust ning selles on määrav roll valitsejatel. Samas mõistis Kelch maa ajalugu avaramalt, mitte kitsalt Liivimaa-kesksena, vaid osana laiemast ajaloolisest kontekstist ja suurematest protsessidest. Siinsete provintside varasemate sajandite ajaloosündmusi esitades oli Kelch paratamatult kompilaator, tuginedes oma eelkäijate käsikirjalistele ja trükitud kroonikatele (Balthasar Russow, Thomas Hjärne, Moritz Brandis jpt) ning ajalooraamatutele, mis ühtlasi näitab tema lugemust ja  erudeeritust. Teadmiste hankimiseks pöördus Kelch ka otseselt arhiivimaterjalide poole, näiteks tegi ta uurimistööd Tallinna rae arhiivis, tutvus kirikuvisitatsioonide materjalidega, kasutas kaasaegsete kirjavahetust, päevikuid jne.

On selge, et ta on lisateavet hankinud toonastest ametlikest teadaannetest, propagandatrükistest ja mõneti uudse nähtusena ajakirjandusestki. Originaalse ajalookäsitlusena on Kelchi tekst väärtuslik just XVII sajandi teise poole ja XVIII sajandi alguse sündmuste esitamisel, s.o mida ta kaasaegsena ise nägi, üle elas ja mõtestas. Kroonika esimese osa ilmumise järel jätkas Kelch Liivimaa  sündmuste ülestähendamist. Ajaliselt jõudis ta käsitleda perioodi 1680.-1690. aastate vahetusest kuni 1707. aastani. Kroonika eestikeelsele versioonile on tõlkija tänuväärselt lisanud Kelchi omakäelised märkmed 1708. aasta kohta Viru-Jaagupi kirikuraamatust, mida kroonik suure tõenäosusega kavatses kasutada oma ajaraamatu edasikirjutamisel. Paratamatult kujunes kroonika järje keskseks teemaks maad tabanud sõda, mida meie tagantjärele nimetame Põhjasõjaks. Juba XVII sajandi viimane kümnend oli täis märgilise tähtsusega sündmusi: reduktsioon oli jõudnud haripunkti, riigi  keskvõimud otsustasid kärpida kohaliku aadli ja eriti Liivimaa rüütelkonna võimu, millega kaasnes Johann Reinhold von Patkuli vastuhakk kuningavõimule kogu oma kaasaegsete silmis ennekuulmatus häbematuses. Lausa üldrahvaliku katastroofi mõõtmed võtsid aga 1695. ja sellele järgnenud aastate viljaikaldused ning näljahäda, mis Kelchi üpriski realistlikul hinnangul kustutas umbes 50 000 inimese, peamiselt laste ja vanurite eluküünla. Maa sisehädade kõrval ei jää Kelchil tähele panemata ka naaberriikide kasvavad ambitsioonid Rootsi ülemereprovintside  suhtes. Nii kõneleb ta sellest, kuidas Peeter I 1697. aasta kevadel incognito Liivimaal käis.

Lääne-Euroopasse teel olnud Vene suure saatkonna käitumine Riias, seal kindluste varjamatu tundmaõppimine jms, aga eriti hiljem Rootsile tehtud etteheited nii läbireisi kui ka spioneerimise takistamise pärast pidanuksid kaasaegsetes ärevust tekitama. Samu etteheiteid naaberriigi aadressil kordas Venemaa 1699. aastal, kui Rootsi saadikud viibisid Moskvas. Huvitaval kombel ei maini Kelch Rootsi diplomaatide hulgas palju kõneainet tekitanud vahejuhtumit, kus kahe maa vahelise „igavese“ rahu taaskinnitamisel jättis  Peeter ära nõutava ristisuudluse. Niipalju kui Kelchil on õnnestunud infot hankida, näitab ta Venemaa, Saksi-Poola ja Taani Rootsi-vastase koalitsiooni kujunemist. Seejuures võiks isegi täheldada Kelchi teatavat kriitikat Stockholmi Rootsi võimude suhtes, kes liiga sinisilmselt uskusid riigis juba paarkümmend aastat kestnud rahu püsimisse ega võtnud eriti tõsiselt näiteks Liivimaa kindralkuberneri Erik Dahlberghi hoiatavaid teateid. Ja kui seejärel kõnelesid juba relvad, hakkab Kelch sõjasündmusi võimalikult detailselt üles tähendama. Põhjasõja puhkemine tõmbas kriipsu peale pikale rahuperioodile  siinse maa ajaloos.

Sõjakoledusi nende mastaapsuses võrdles Kelch XVII sajandi alguse katsumustega, kui permanentsele sõjategevusele lisaks tabasid maad ikaldused, nälg ja mitmesugused epideemilised haigused. Sada aastat hiljem seisti silmitsi samasuguse rahvastikukatastroofiga. Ja ometi olid sõjad XVII sajandi kontekstis igapäevane nähtus. Euroopa oli täis sõdu. 1689. aastal oli Mandri-Euroopat näiteks tabanud mereriikide Inglismaa ja Madalmaade sõda Prantsusmaa ja tema liitlaste vastu. 1697. aastal sõlmitud Rijswijki rahu kujunes lühiajaliseks. Neid läänepoolse Euroopa sõdu oskasid  aga põllumajandussaadusi Euroopa turule pakkuvad Eesti- ja Liivimaa linnad ning mõisad oma majanduslikke huve silmas pidades ära kasutada. Teiste mure oli võõras mure, Põhjasõda aga oma tragöödia. Kroonikuna ei ole Kelch pelgalt rutiinne kirjeldaja, vaid elab toimuvale emotsionaalselt kaasa. Konkreetsetest sümpaatiatest ja antipaatiatest hoolimata iseloomustab teda püüe mõista, mitte hukka mõista. Kelchi puhul on räägitud tema truudusest Rootsi riigile ja selle kuningale. See ei ole iseenesest vale, kuid pigem on ta  nii kogu riigi kui ka Liivimaa patrioot. Kiidusõnadega ta üle ei pinguta, kui vaja, on ta mõlema aadressil isegi kriitiline, näiteks nii mõnegi kohapealse kõrgema riigivõimukandja tegemise või tegematajätmise puhul. Juba sõja ajal osutab ta Eesti- ja Liivimaa kaitse kehvale organiseerimisele, täheldab kohalike aadlike argust, sest aadel on jätnud otsustavatel hetkedel sõjapiirkonna maha. Kelch räägib liivimaalaste ahnusest ja ihnsusest, argpüksusest, isegi reetlikkusest ja kuritahtlikkusest. Pidu ja pillerkaaritamine jätkus sõjast hoolimata, samal ajal kui maa idapoolsetel aladel tegi vaenlane kõikehõlmavat hävitustööd. 

Eesti- ja Liivimaad tabanud tragöödiat vaatleb Kelch paralleelselt Rootsi vägede eduga Kuramaal, Leedus, Poolas ja mujalgi. Kohati võiks isegi välja lugeda krooniku etteheiteid muidu kõrgelt hinnatud kuningale Karl XII -le, et ülemereprovintsid jäeti justkui saatuse hooleks. Siinsed väejuhid ei saa hakkama maa kaitsega, ei suudeta koonduda ja vaenlasele vastu astuda. Väikerünnakud lõpevad üldjuhul kaotusega ning vastane saab hõivatud territooriumi takistamatult rüüstata, põletada, maaelanikke tappa, naisi ja lapsi küüditada. Samas kiidab Kelch maavaimulikke, kes organiseerisid kaitset, koondasid talupoegi  kaitsesalkadesse, innustasid neid kodu kaitsma jms. Ivar Leimus on tõenäoliselt õigesti oletanud, et üks selliseid oli ka Kelch ise. Huvitaval kombel ei alahinda ega alaväärista kroonik vastaste tegevust ning, kui vaja, rõhutab isegi nende vahvust.

Lõpetuseks paar sõna Kelchi kroonika tõlke kohta. See on hästi õnnestunud. Ajalooliste tekstide tõlkimisel ei piisa ainult heast keeleoskusest, vaid on vaja tunda sõnade tähenduse muutumist ajaloos, ning nagu luule puhul, on siingi vaja osata edasi anda originaalteksti rütmi ja nüansse. Ja seda kunsti Leimus valdab.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht