Mehe töö

Tänavused sündmused on pööranud tähelepanu meesšovinismile filmitööstuses, aga mitte filmiajakirjanduses.

MARTA BAŁAGA

Aasta lõpuks on selge, et Harvey Weinstein ja #metoo panid meid naisi tegema seda, mida me kohe üldse teha ei tahtnud. Vaatama lähemalt kõike, mida olime püüdnud eirata. Ja mitte vaid püüdnud. Filmikriitikuna olen aastate jooksul väga hästi õppinud mitte märkama ebameeldivat, keerama lugupidamatuse naljaks ettekäändega „poisid jäävad poisteks“. Ja kes teab, äkki on neil õigus?

Hiljuti pidin aga tunnistama möödapääsmatut: filmidest kirjutamist oma erialaks valinut ootab ees üks kannatuste rada. Kas või näiteks siis, kui filmifestivali žüriisse satutakse koos kahe vanema meeskriitikuga.

Ühele mehele oli olukord selge: žürii ainsa naisena, kes on temast poole noorem, oli minu ülesandeks kohale ilmuda ja nõustuda. Iga jumala päev peeti mulle loengut tema „rohketest saavutustest“. Mulle anti ette filmide nimekiri koos tema kommentaaridega ja lihtsa hinnanguga „halb“ või „hea“. Kuna minu kinnisideeks on viisakus ja nõrkuseks leplikkus, ei öelnud ma midagi. Kui aga sai selgeks, et selline manipuleerimine tulemust ei anna, laskuti solvamiseni.

Kuigi ka teine žüriiliige sai oma koosa, olid minu pihta suunatud solvangud kindlasti jäledamad. Jah: kuna ma olen naine ja nii kuradima viisakas. Mulle tuli koht kätte näidata, kui ma mulle määratud rolli tunnistada ei tahtnud. Ma olin „rumal“, „loll“ ja „sitt“.

Sel lool on mõnes mõttes õnnelik lõpp, sest jõhkardil ei õnnestunud oma arvamusi läbi suruda ja ma läksin lõpuks nii vihaseks, et otsustasin sellist asja mitte enam kannatada. Olulisem oli aga tõdemus: kuigi ma ise ei pruugi end näha „naiskriitikuna“, teevad seda teised.

Hämmastav kahanev naine

Mulle on kontorišovinism kohutavalt vastumeelne, sest enamasti on see vastik üllatus – pärast tänaval hulkuvate värdjate kadalippu tööle jõudes eeldad lihtsalt, et seal käitutakse ametialaselt. Filmikriitika ei ole ka töö kusagil Minnesota rauakaevanduses, sest raske on väita, et mehed toksivad arvutil paremini või on osavamad pastakahoidjad kui naised. Ja ometi on see valdkond, kus ollakse ebavõrdsuse üle isegi uhke.

Selle väljendus ei pruugi olla nii ilmekas nagu mu žüriinäide, aga eesmärk on alati sama – panna mind tundma end väiksena. Õõnestamise kunst on peen, aga mehed on suutnud selle välja arendada meisterlikkuseni. Mäletan vestlust noore kriitikuga, kes viitas oma märksa staažikamale ja edukamale naiskolleegile kui „elustiiliajakirjanikule“, kuna too on avaldanud intervjuusid naisteajakirjades.

Nagu ütles mulle ka Maria Ulfsak Eesti Ekspressist – loevad tegelikult väikesed asjad. „Muude tööde hulgas teen ma ka väljaannet nimega Estonian Film koos Eesti Filmi Instituudi turundus­juhiga, kes on samuti naine. See on inglise keeles ilmunud juba viis aastat, algul veebis, nüüd ka paberil,“ räägib Maria. „Olin hiljuti ühel filmikonverentsil, kus mu (mees)kolleegid rääkisid filmiajakirjandusest Eestis. Üks neist kritiseeris laval meie ajakirja ja tööd, nimetades seda meelega valesti „Eesti naine” või mis see oligi“. Kui toimetajad oleksid mehed, ei oleks sellist kommentaari kunagi kõlanud.”

Muidugi on teada-tuntud staare, kes naisi halvasti kohtlevad (tervisi Oliver Stone’ile), osa aga taandab naised pelgalt seksobjektiks. „Ühel intervjuul flirtis küsitletav minuga väga toorelt teise ajakirjaniku, fotograafi ja mänedžeri juuresolekul. Ta küsis minult, kas ma olen neitsi ja ütles, et kui me oleksime Mehhikos, saaks meist kindlasti armukesed, sest tal pidi olema oma lendamist mitte kannatava naisega kokkulepe,“ ütleb Hispaania ajakirjanik Begoña Donat. Teda täiendab Anna Tatarska väljaandest Co Jest Grane 24: „Üks tuntud režissöör küsis minult intervjuu ajal mu diktofonile viidates, kas see on selline asi, mille ma panen oma vagiinasse. Ausalt öelda ei kujuta ma ette sellist küsimust mõnele meeskolleegile.“

Loota siiski võib.

Naistefilmid

Asi ei piirdu vaid lugupidamatute märkustega, mis varieeruvad kergelt üleolevatest ühemõtteliselt sobimatuteni. Mõnikord on solvaja arvamusel, et teeb teene. Paljud toimetajad, alateadlikult või mitte, tellivad kirjutisi soopõhiselt. Ehk siis enamasti tuleb arvustusi kirjutada millestki Reese Witherspooniga, mitte „Tähesõdadest“. See läheb loomulikult mehele. Ükskõik, millisele. Paistab, et 1930ndatel käibele võetud termin „naistefilm“ on aktuaalne ka tänapäeval.

„Üks mu praegune toimetaja püüdis mulle arvustamiseks anda ainult romantilisi komöödiaid, aga ma tõestasin talle kiiresti tema ekslikkust,“ tunnistab Anna Tatarska. „Rääkimata sellest, et aastate eest ei lubatud mul arvustada Michael Haneke filmi, kuna ma olen liiga noor ja ei mõista sääraseid tundeid.“ Selline suhtumine võib küll haiget teha, aga peegeldab tihti lugeja ootusi. Enamik neist ei soovi lugeda naise kirjutatud arvustust „Õigluse liigale“,¹ nagu nad ei soovinud kinos näha ka naistega uusversiooni „Tondipüüdjatest“.² Sain sellest väga hästi aru siis, kui ma pärast teatud uute DC koomiksite filmiversioonide materdamist sattusin nädalaid kestnud trollimise ohvriks.

Enamasti meesvaatajaskonna toetusest järjest enam sõltuvate filmide ajastul ei parane see kalduvus ilmselt niipea. Ja just seepärast ongi Patty Jenkinsi lavastatud „Wonder Woman“ (2017) just nii oluline, nagu arvatakse. Lihtne: kui naistel lastaks tihemini lavastada suure-eelarvelisi üldiselt meeste maailma kuuluvaks peetavaid filme, saab neid arvustada ka rohkem naiskriitikuid. Ja ilma ninaka soovituseta minna suppi keetma, selle asemel et kohatult julgelt ulmest kirjutada.

Vähemusraport

Kuigi õige esindatuse teema filmides on muutunud oluliseks – olgu siis tegemist soo, rassi või seksuaalsusega – ei paista keegi eriti hoolivat filmikriitikast. Imelik, eriti kui arvesse võtta, kui ilmne ebavõrdsus tegelikult valitseb.

2015. aastal avaldati, et neljas suuremas kriitikute organisatsioonis ei moodusta naised isegi neljandikku liikmeskonnast. Nad kirjutavad umbes 18% tipparvustustest ja nende osalus Rotten Tomatoesi kriitikute hulgas on umbes 20%. Selle üle on kurtnud isegi Meryl Streep, kes võttis ja luges need naised seal üle. „Maailm ei heiduta, vaid ajab raevu,“ ütles ta oma reklaamikampaanias teemalt sobivale filmile „Sufražett“.³ „Mehed ja naised ei ole ühesugused. Neile meeldivad erinevad asjad. Viltune tomatimõõdik mõjutab kinotulemusi Ameerikas.“ Ja kogu maailmas.

Olukord on tegelikult läinud palju hullemaks. Aastakümneid, alates 1920ndatest, õhutati naisi filmidest kirjutama. Põhiliselt muidugi seetõttu, et seda ei peetud kuigi auväärseks. Raamatus „Ameerika filmikriitika täielik ajalugu“⁴ kirjeldab Jerry Roberts filmikriitikat kui koduperenaiste ideaalset tegevust: „midagi sellist, mida teha „nutukülgede“ ja seltskonnaveergude kõrvalt“. Koos filmikunsti mainega kasvas ka kriitikute oma ja 1960ndateks olid Judith Crist ja Pauline Kael maailma tuntumate kriitikute hulgas. Enam mitte.

„Naiskriitikuna võib tekkida valge varese tunne, eriti mis puudutab omaenda arvamust filmist,“ ütleb Metro põhiline filmikriitik Larushka Ivan-Zadeh. „Minu esimesel pressilinastusel küsis üks tunduvalt vanem meeskriitik minult, mis ma seal teen, ja hakkas seejärel minuga flirtima. 75% pressilinastuste publikust on tänapäevani mehed.“ Belgradi filmikriitik Tara Karajica nõustub: „Ei jõua kokku lugeda kordi, mil vähem kogenud meeskolleege eelistatakse mulle soo tõttu. Sellepärast polegi filmikriitikas piisavalt naisi. Ja need, kes ellu jäävad, peavad ennast pidevalt tõestama.“

„Naistel on kindlasti raskem end filmitööstuses maksma panna, eriti kui ei kanna pükskostüümi. On surve tõestada oma salongikõlblikkust alateadlike eelarvamuste kiuste. Mehi seevastu võetakse loomulikumalt omaks, isegi kui nad on kogenematud,“ ütleb Carmen Gray, kes teeb kaastööd väljaannetele nagu Sight & Sound ja Calvert Journal. „Mind on peetud korduvalt pressiesindajaks, kellegi assistendiks või tüdruksõbraks. Kinnitus, et ma olen kriitik, tuleb neile üllatusena. Kirjutamata koodid selle kohta, milline peaks välja nägema üks kriitik või toimetaja, ongi põhjuseks, miks on kõrgema taseme töökohtadel tihti mehed. Toimetajad peaksid justkui kiirgama tugevat professionaalsust. Lamedavõitu, et ei suudeta oma eelarvamusi vaos hoida ja mõelda veidi vabamalt sellele, mida on naistel pakkuda.“ Tundub, et vaja on Pauline Kaelist palju enamat, et suhtumine naiskriitikutesse paraneks.

Naise vaatenurk

Tšiili filmikriitiku Pamela Biénzobas Saffie väitel ei ole kõik veel kadunud. Laura Mulvey jälgedes kõndides võivad naiskriitikud ära kasutada kurikuulsat „naise vaatenurka“ ja mõnuleda originaalsuse aupaistes. „Naiseks olemine on oluline nagu ka kõik muu, mis meid määratleb. Ja nagu kõigi identiteeti puudutavate teemadega, on piir enesemääratluse ja lühinägelikkuse vahel problemaatiliselt ähmane. Kas me nimetame end naiskriitikuteks? Või kriitikuteks, kes on juhtumisi naised, lisaks nendele muudele aspektidele, mis kujundavad meie vaatenurga, arusaamad ja prioriteedid? See oleneb muidugi olukorrast. Võime naise rolli tahtlikult omaks võtta, osaledes naishäälena väljaannetes, ümarlaudades ja žüriides. Mõnikord on meie arvamus nõutud ja oodatud, sest see on naise perspektiiv, ja sellisena võib seda käsitada kui positiivset poliitilist žesti.“

Kuigi paljud valisid just selle tee ja keskendusid filmikunsti tõlgendamisele naise vaatenurgast, tundub selline strateegia pikemas plaanis paratamatult kitsaks jäävat. Ja ausalt öelda ka pisut igav. „Kui sooidentiteet hakkab varjutama professionaalset identiteeti, võib tulemus olla kahandava mõjuga ja välistada üldsegi selle, et meid tunnustataks kriitikutena,“ jätkab Biénzobas Saffie. „Samas on mehe perspektiiv lihtsalt võrdne kriitiku omaga, kui just ei kuvata misogüünsust, mille tagajärjel tõuseb esile sootemaatika.“

Seda juhtub endiselt. „Aasta eest avaldasin Facebookis rea tõsielulisi lühijutte, et näha, kuidas reageeritakse lugudele seksuaalsest ärakasutamisest, naiselikust keha ümberpositsioneerimisest ja meie n-ö praktiliste naljade tõlgendusest. Kirjutasin minavormis, kõrvaldades loost ebaisikulise „kellegi““, tunnistab Marina Richter väljaandest Monitor. „Naislugejad mõistsid neid lugusid ja tundsid end mõnes olukorras isegi ära, mehed aga hakkasid õpetama, mida peaks muutma. Üks kriitik kirjutas mulle pikalt, et peaksin lõpetama enese häbistamise ja kasutama hoopis kolmandas isikus jutustamisviisi. Ta väitis, et minu üle hakatakse naerma või mind põlastama, ja lisas, et talle siiski meeldis mu loos see koht, kus olin kirjeldanud diivanimustrit. Isiklikust eemaldudes muutus mu jutt talle meeldivamaks.“

Kuigi mul on rõõm teatada, et õige mitu kolleegi väidab end olevat sellisest suhtumisest täiesti puutumata (olles tihti valinud koos töötamise vaid naistoimetajatega), on keeruline täpselt mõista, miks on osal siiski nii keeruline omaks võtta mõte naiskriitikute olemasolust.

Üks tundub olevat selge: tuleb lõpetada see neetud lõputu viisakus.

Kui meeskolleeg üritab ümarlaua­intervjuul sinust üle rääkida; kui sulle ei antud „Blade Runnerit“ arvustada, kuigi sa oled kõiki versioone kaks korda näinud; kui kolleeg tahab rääkida pornost ja küsib, „mis mu jalgevahe kihelema ajab“ (nagu meenutab Richter) – tee suu lahti. Serbia ajalehe Politika kogenud filmikriitiku Dubravka Lakići sõnul on nüüd aeg tegutseda. „Kogu karjääri vältel tundsin, et naiseks olemine muudab kõike. Naisfilmikriitikuna austavad kolleegid mind vähem ning neil võttis aega, et mind ja mu arvamust vastuvõetavaks tunnistada,“ ütleb ta. „Minu vabalt valitud lausele järgneb tihti närviline „mida see naine tahab?!“. Nii on see minu riigis, aga mitte ainult. Elame endiselt topeltstandardite ja meeste valitsemise ajastul. Nii see on, aga me oleme vaprad ja tugevad, ja see, mis me teeme, on tähtis. Nii et käigu nad kuradile!“

Näete siis? Head tüdrukud lähevad taeva, aga halvad kirjutavad arvustusi.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Justice League“, Zack Snyder, 2017.

2 „Ghostbusters“, Paul Feig, 2016.

3 „Suffragette“, Sarah Gavron, 2015.

4 Roberts, Jerry. The Complete History of American Film Criticism. Arcadia, 2010.