Meeste häda

VALLE-STEN MAISTE

Neoliberaalid on vähemasti külma sõja lõpust saati uskunud, et nende edu rajaneb pehmel jõul. Atraktiivsusel ja veetlusel, nagu kontsepti käibeletooja Joseph S. Nye seda mõistis. Nüüdseks on Lääne võrgutusvägi kahanemas nii tsivilisatsiooni siseselt kui väljast vaatajate jaoks. „Oleme end delegitimiseerinud,“ nentis Zbigniew Brzezinski juba kümnendi alguses. Põhjuseid on mitmeid. Iraagi sõda, Lähis-Ida poliitika nurjumine ja kaasnenud variserlikkus. Majanduskriis ja globaalmajanduse ebaõiglus. Veetluse kadu on võimendanud infotehnoloogia areng, mis hädad seedimata, emotsionaalselt ülepaisutatult ühiskonna ette on laotanud. Oma osa on olnud EL-i tuumriikide oportunistlikul, üle võimete sisserändepoliitikal.

Häälekalt räägitakse Lääne kriisiga seoses aga ka nähtusest nimega meeste häda. Intellektuaalselt huvitava teemana kerkis meessoo allakäik fookusse juba Lääne pehme jõu kõrgaegadel. Sotsiaalprobleemina näib fenomen ent vaid hoogu koguvat. Tšehhov kirjutas kord, et naised on kasutud olendid, ei ehita raudteid ega tee muud kasulikku. Sedasorti hoiakuid toitnud maailm on nüüd ise tšehhovlikust põhimeeleolust, st hääbumisnostalgiast halvatud. 2015. aastal kaardistas The Economist seeria lugudega („The weaker sex“, „Men adrift“), kuidas raske tootva töö kahanedes klasterduvad mehed põhjakihis sama märgatavalt kui tipus. Naised sobivad probleemitult ka kirurgi, füüsiku, tööstus- ning bussijuhigi rolli, lisaks avardunud võimalustele haridus-, teenindus-, hooldus jt sektorites. Mehelikkus saavat ent nõudepesija, juuksuri, hooldaja ning koguni õpetajana riivatud.

Kui mehel pole olnud kalduvust õppida (kõrgkoolis), on tema sissetulekud neoliberaalse röövkapitalismi ajajärgul aastail 1979–2013 kahanenud enam kui viiendiku võrra. Iseenesest pole kitsikust maailmas seejuures olnud. Üleilmne kogutulu on neoliberalismi kaitsjate hinnangul koguni neljakordistunud. Tubli osa sellest on saanud nn 1% rikkaid, ent jagunud on ka hiinlastele, arengumaadele jne. Ka keskharidusega naised on rikkurite ahnusest hoolimata tänu paindlikkusele kogenud mõneprotsendilist reaaltulu tõusu. Kuivõrd naised ootavad partnereilt tihtipeale nii majanduslikku kui eraelulist panust, ent meeste eelistus on kodutööde asemel selgelt TV, on lontikärbuvaid dressipüksieendeid võdistamas üha enam isendeid, kel pole ei tööd, partnerit ega tulevikku.

Valge mehe kriis pole uudis, ent häda ei mahene. Ühtevalu ilmub käsitlusi, mis kurdavad, et sotsid on loovutanud tõelised mehed natsidele, kõnetades tegelike sotsiaalprobleemideta veidrikest hipsterlibedikke, mitte tõeliselt kannatavat traditsioonilist purikat. Äsja Hispaanias iga kümnenda valija toetuse pälvinud Vox on teinud meestehäda leevendamisest oma programmilise loosungi, kõneledes koguni feminatside meessoo vastu suunatud genotsiidist. Liberaaldemokraatia esiapostel Francis Fukuyama näeb burgerland’is oma loodetavast girlfriend’ist pisema palga eest wrappi keerutavates poistes parempopulismi edu peamist põhjust.* Niisiis tšernõševskilikult küsides: mida ometi teha? Kuidas pongestada kahanevat mehelikkust? Probleem on üldisem, samas mitte kergete killast. On ju rahva seas populaarsed, praegugi ringreisil kogenud sooküsimuste spetsialistid kollektiivist Naised Köögis kostnud vastuseks paremsektorist hõigatud nõudmisele teha rohkem lapsi, et „… laps on käkitegu, ent kuidas leida meest, kes ei oleks pekinägu?“.

Kuis tõsta veetlust, kergendada meeste häda? Traditsiooniline, järeleproovitud viis on muidugi laias kaares laskmine, nii et maa on must. See sarnaneb väga ida arusaamadega (pehmest) jõust: manipuleerimine, hirmutamine, keelamine, diskrediteerimine. Juutide jm maailma hädade ja õnnetuste algpõhjuste taastreimine on ju tugevalt tõusev trend. See sobib hästi eliidile, kes ei soovi rikkuste ebavõrdset jaotumist ega ühiskonnaelu silmakirjalikust revideerida. Hästi sobib see ka Al Bundy sõpradest laialdasele endisaegse hiilguse hääbumise all kannatajate grupile. Sul on ju vaid üks elu, tuleb ka lõõgastuda. Jõuad sa siis olla lakkamatult tubli, progressiivne, paindlik, tulevikku vaatav, lugeda, ümber õppida ja kohaneda püüdev

* Francis Fukuyama, The new identity politics. – Eurozine 18. IV. https://www.eurozine.com/new-identity-politics/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht