Me kõik oleme potentsiaalsed Anaximandrosed

Ahto Lobjakas: „Peter Trawny kaevab nietzschelikult õela intellektuaalse lõbu korras muu ja tõsisema kõrval auke, kuhu ka loium diskursiivne mõistus mahuks sisse kukkuma.“

VALLE-STEN MAISTE

Ahto Lobjakas ilmutas äsja Peter Trawny filosoofilise biograafia „Heideggeri-fragmendid“ tõlke, polemiseerides sisuliselt kogu senise Heideggeri eestindamise traditsiooniga.

Saksa filosoofi Martin Heideggeri eestindamise juurde on vältimatult kuulunud „riid tõlkimise asja pärast“. Kuidas kommenteerid asjaomast poleemikat 1990. aastate Akadeemia veergudel?

Heideggeri on eesti keelde seni tõlgitud eeldusega, et igale saksakeelsele sõnale leidub eestikeelne vaste: et kui vastet pole leitud, siis pole seda piisavalt otsitud. Selline lähenemine on ekslik. Saatuslikult ekslik, nagu ütleks Heidegger. Tee Heideggerini viib läbi metafüüsika. „Metafüüsika“ on nimetus ühes keeles tekkinud küsimustele selle kohta, mis on maailmas nähtava taga. Metafüüsika tekkis ühe keele – algse kreeka keele – enesemõistmise katsena, mille eri moel võtsid üles teised indoeuroopa kultuurid, eriti viljakalt saksa keel. Eestis on seni püütud samu küsimusi esitada nii kreeka ja saksa moodi kui ka oma sõnadega. Aga keegi peale Uku Masingu pole tõsiselt mõelnud sellele, mismoodi küsiksime me ise oma keele arusaadavuse pinnalt.

Näiteks tundub mulle ilmselge, et Heideggeri „Da“ koordinaadid ei ole kusagil „siin“ ja „seal“ vahel. Saksa sõna „jeweilig“ vasteks on leiutatud surnult sündinud „kunatine“ (nagu oleks aeg inimesest irrutatuna jupitatav ja jupid kuidagi omavahel vahetatavad). Eesti keel ütleb meile selgelt – kui teda kuulata –, et sellist, vahetusväärtusena kasutatavate, asustamata ruumi- ja ajapunktide topoloogiat ta ei tunnista ega luba. Kõigepealt tuleb küsida: mida see olm tähendab? Aga et nii küsida, peab Heideggeri tõlkija leiutama ka kogu metafüüsika. Tore on see, et kuna meil metafüüsika tõlkekaanon (Kant, Hegel jt) peaaegu puudub, saab igaüks otsast alata. Me kõik oleme potentsiaalsed Anaximandrosed.

Oled Tõnu Luige õpilane, jagad mitmeid Luige arusaamu tõlkimise osas, nt et Heideggeri ei saa ümber panna, vaid on mõeldav pelgalt juhatada algkeele juurde või „vallandada millegi puuduva tundest igatsus enama osalisuse järele pärisehtsalt lausutus ilmnevaga“, nagu ütles Luik. Ometi oled tahtnud seda teha Heideggeri teisiti tõlkides, kui seda on teinud Luige õpilased valdavalt. Miks?

Võtmesõna siin on „olema“. Indoeuroopa küsija fikseerus kohe hakus ühele überverb’ile, millega sai paika panna ja seisma sätestada kõik asjad ja nende atribuudid. Selleks überverbiks on „eksisteerima“. Kreeka juur andis vasteks „ontoloogia“, mis on algusest peale olnud metafüüsika n-ö laadiks ja viisiks. Aga meie keel nii ei tööta. Kui keeles puudub võimalus sätestada isikustamata koordinaate ajas ja ruumis, ei saa ka ühegi kondiväänamisega sätestada mõlemat tingimusena eeldavat „eksistentsi“. S.t saaks, aga võõrsõnaga. Või siis võõr­sõnana koheldud omasõnaga, aga sel juhul kaob esimese asjana mõistetavus.

Minu alusteesiks on, et saksa „Sein“ ja „olema“ pole ühetähenduslikud. „Sein“ sätestab eksistentsi, püsiva ja pidevana, aega ja ruumi. Eesti „olema“ seda ei tee. Sellise sõna järgi puudus vajadus. Miks sellist sõna vaja polnud, seletas veenvalt juba Masing (Wiedemanni abiga): meil oli iga protsessi – liikvel-olu ehk masinglikult taliteedi – kohta oma verb: näiteks lahtiste juustega tuules joosta oli „sakkida“. Maailm kujutas endast inimesele „peale tulevate“ protsesside keerist. Protsesse vooliti vajadusel verbile käändsõna tunnuseid lisades: tüdruk tuli sakkivana. Indoeuroopa keeled tulid vastupidisest suunast: protsess tuletati tegijast, liikumine seisust. “Olema” leiutati keelde nende keelte survel.

Ahto Lobjakas

 Piia Ruber

„Olema“ on nagu iidsel mererannal kivistunud jalajälg, mille jätnu kohta saab tänapäevalgi veel n-ö tagurpidi välja lugeda üllatavalt palju. Esiteks pangem tähele, et ainsuse esimeses kahes pöördes (mina ja sina) jäljendab „olema“ indoeuroopa verbi „eksisteerima“ frekventatiiviliite -le abil. Püsimine ning pidevus ruumis ja ajas saavutatakse ühes kohas korduva viibimise mõtte abil. Koordinaadid tekivad viibijale, mitte vastupidi.

Kolmandas pöördes tuuakse sisse hoopis teine juur. Eeldatava „ta oleb“ asemel on meil „ta on“. Kolmas isik saavutab meil eksistentsi „oma-“juure abil. Kusjuures me oleme siin kaugel verbist „omama“ (mis on XX sajandi sõna): kunagises keeleilmas asus „on“ võrrandi n-ö teisel poolel. „Tugev poiss“ (see on nüüd Huno Rätsepa ainetel) oli poiss, kes oli mille(k)ski tugev – nagu „minev poiss“ läheb hästi kaubaks. Sellise „tugevusele kuulumise“ markeerimiseks lisati indoeuroopa survel algselt ilmselt omastav „on“ (algselt “om-“ kujul): „tugev on poiss“. Aja möödudes pöördus võrrand 180 kraadi ja poisist, nimisõnast, sai alus – „poiss on tugev“. Tugev-olu taandus öeldistäiteks, poisi atribuudiks, „on“ tegi poisist „eksistendi“.

Läänemeresoome ja viimasest mõjutatud vene keeles pole sõna „on“‘ praegugi tingimata vaja. Selle peadpööritava tühikuga tõlgime aga saksa sõna „ist“, millel pöörleb kogu metafüüsika (ja läänemaailm kui selline). Ja ometi ei suuda me seniajani öelda indoeuroopalikult „Jumal on“, full stop – ja mõelda sellega „Jumal eksisteerib“ (see viimane on ka ainus verb, mis eesti keeles lubab puhast eksistentsi sätestada nimetavas käändes). Keel sunnib meid ütlema „Jumal on olemas“ (mida iganes see ka teoloogiliselt tähendaks). Ja kolmel tähel – liitel -mas pöörleb kogu meie peegel-ilm.

Eesti keeles Jumal ei „seisa ise välja“ („eksisteeri“) mingite kindlate koordinaatide omanikuna, vaid on mas-liite abil seotud tema olemasolu väitjale, on tolle (ja tolle kuulajatega) kuidagi samaaegne. Kaugemale eesti keeles mõistetavalt minna ei saa. („Jumalat on“ ei oleks tema vääriline.) Jumala „olemise“ järgi pärida tähendaks küsida, kuidas tal läheb. 2500 aasta tagant pärit Anaximandrose 12 sõna, millele Heidegger pühendas 1942. aastal üle kolmesaja lehekülje, olid kunagi lihtsamast lihtsamad. Heideggeri suurus oli näha ust, mis sõnadega avanes ja kohe seejärel ka sulgus. Meile pole see uks senini päriselt avanenud.

Käime mõned Heideggeri põhimõisted üle: „Sein“, „Dasein“, „Geworfenheit“, „Gestell“, „Ereignis“ jne. Millised senised tõlkevasted sind iseäranis ei rahuldanud? Miks varasem pruuk sulle ei sobi ja kuidas jõudsid oma vasteteni?

Isegi kui metafüüsika ontoloogiana on meile alussätteliselt suletud, et tähenda see, et seda ei saaks tõlkida. Aga tõlkida tuleb omaenese keeleselguse pinnalt, selgusest hämaruse suunas, mitte kunagi vastupidi, kui parafraseerida Heideggeri. Nii tähendab „Sein“ eksistentsi mõttes „olemas olla“ või „olemasolu“.

„Dasein“ tähendab „kusagil“ olemas olla. Eesti keel sellist kohta ei tea. Aga see ei tähenda, et keeles oleks midagi puudu. Keel ongi selline, teistsugune: eeldab alati juba samaaegsust, rääkijate ringi, milles osalised osutavad räägitavale ja kus aeg ja ruum tekivad alles samaaegse osaluse pinnalt (s.t ei eksisteeri koordinaattelgedena ette). Metafüüsika jõuab muide üsna sarnase mõtteni „omailma“ ja fenomenoloogiaga – aga ikka nii, et ainsuse esimene, teine pööre toetuvad fundamentaalselt kolmandale, mis on tuletatud indoeuroopa *hes– juurest (rekonstrueeritud tähenduses „eksisteerima“). Meie keel, nagu öeldud, teeb siin leppimatult vahet „mina olen“ ja „tema on“ vahel. Kui võõraks jääb „ta on“ aktiivse eksistentsi sedastamisena, näitab keele pidev soov ümber öelda: „kujutab endast“, „[näol] on tegemist“. Pilatuse „Mis on tõde?“ nõuab meilt mõttepingutust, mis küsimuse kontekstist kõrgemale tõstaks (et me ei küsiks „ja mis pole?“). „Mida kujutab endast tõde?“ jäljendab originaali mõtet lähemalt. See on keele enesekaitse selgusetuse vastu – mitte kantseliit.

Teema juurde naastes: keele mõistetavuse pinna saamegi kõige kindlamini kätte, kui keele tõrkumisi tähele paneme. Sellistel puhkudel otsib keel mõistetavuseks võimalikult laia toetuspinda. Appi tulevad abiverbid, ükskõik kui indoeuroopalikult: selgusepüüdeks on kõik vahendid head. Sõna „Dasein“ selgeim lähend on minu arust „asumas-olu“. Seotud mõiste on „Wesen”, tavaliselt „olemus”, kuid ühtlasi Heideggeri verb selle jaoks, kuidas ilmneb maailmas üks-ja-ainus „Sein”: „Das Seiende ist. Das Seyn west.” „Olemasolev on olemas. Olemasolemine saab asu.” „Asu” on eriline sõna: väga varakult laenatud soomeugri “eksistentsiaal”-koopula.

„Geworfenheit“. Seni on vist eelistatud tõlkida sõnaga „heidetus“, kuid keel ütleb meile, et heidetakse sihitult. „Werfen“ on Heideggeril seotud mõistetega, kus visatus tundub kohasem: me oleme visatud maailma ja meist saab oma olemasolu lahti-visandamise („Entwurf“) alguspunkt. (Me viskame paberile ridu, mitte ei heida neid sinna)

„Gestell“ tähistab teatud kohalepandust, mis paneb raamid tegevusele ja tellib tegija – muidu ei saaks midagi kerkida. Eesti keeles on samast juurest laenatud „talu“ (ja võib-olla ka „Tallinn“: „Burgstall“ on saksa keeles „linna-ase“, „linnamägi“, vrd ka „Lindanise“, „lindanase“).

„Ereignis“ tähendab „sündmust“, aga on Heideggeril verbaliseeritud. Kuigi er- annab edasi protsessuaalsust, on see eesti keeles raskesti edastatav (vt „Erkennen“, mille vasteks on leiutatud absurdne „tunnetama“). -eignis viitab meie „oma“-sõnale (kaudsemalt ka „silmale“). Ereignis’es tuleb kõik olemasolev endale omaks – aga Heideggerile on väga oluline, et see ei „juhtu“ kuidagi olemasoleva „toimel“. Endaks ei saada, siit ka (lohisev, kuid võimalikult taliteetlik) „omaksandmissündmus“.

Ja lõpuks „Nichts“. Heideggeril istub iga filosoof mittemiski serval. See on koht, kus nimisõnad ja nende koordinaadid otsa saavad. Masing kõigutab seal jalgu – aga teab, et see auk õgib meid ära. Heideggeri moodi öeldes: me ei mäleta enam ammu, et me ei mäleta, et kunagi oli augu kohal jalajälg ja selles astuja jalg jne.

Oled sa teiste Heideggeri tõlkijatega mõtteid vahetanud? Kas sinu ja varasemate tõlkijate lähenemistest võiks kujuneda vastastikku viljakas koostöö või on tegu ühildamatute nägemustega?

Ma olen kohanud väga tänuväärset mõistmist. Ma arvan ka, et minu moodi hüpet oleks ebaõiglane oodata neilt, kes pole oma keelt pikalt väljastpoolt vaadanud. Tehniliselt on ka täiesti võimalik, et keel kunagi taltsutatakse ja kõik tõrkumised – mida mina väga teravalt näen – surutakse lõpuks maha. Ja „olla või mitte olla“ hakkab kõlama täiesti loomulikult.

Mis sind Heideggeri juurde tõi? Mis sind Heideggeri juures enim võlub ja paelub? Kas mõtlemise isiklikkus (iga suur filosoofia tähendab selle autori enesetunnistust), tehnika ja instrumentalismikriitika, vägikaikavedu metafüüsikaga (Teine maailmasõda otsustati juba Platoniga), inimese tagasiviskamine saatuse valjusse vm?

Tõnu Luik süütas leegi, aga ei vastuta muidugi kahjutule eest. Mõtlemine on maailm, mõtlemine on kõige isiklikum asi üldse. Iga suur filosoof kinnitab seda. Heidegger on (seni) kõigist suurim, kuna suutis kõik eelteelised oma loo tegelasteks teha.

Heideggeriga käib tihtipeale kaasas ülespuhutus, paatos, dramatism, jutud salakuningast, võlurist, meistrihüpnoosist, ka kisklemine. Suur tormis seisev švaabimaalane tahab kangelaslikult mõtlemist uuele päästvale rajale juhatada, aga alistamatu lollide ja pahatahtlike hord ei lase mõttetegevuse uuekssünnil teoks saada. On seesugune vahutamine olnud asjakohane või on see omamoodi kentsakus?

Heideggeril oli palju veidrusi, aga mh Peter Trawny raamat ei jäta kahtlust, et lihas ja luus oli tegemist inimesega, kelle sõnal oli harvaesinev jõud. Palju on selliseid, kelle sõna on pool sajandit pärast surma, surnult sahtlist välja kraamituna, järjest suurema jõuga? Foucault kahetseb oma viimaseks jäänud intervjuus üht: et ei lugenud rohkem Heideggeri.

Iseasi on see, et meie vaatepunktist läheb Heidegger vales suunas: miski meie kogemuses ei ütle, et kõik taandub ühele. See on katse minna metafüüsika taha – aga eesti keeles oleme me ikka siinpool metafüüsikat. Nagu paadiga ulgumerel, ainus kindel pind on teine inimene, kes mõistab, kellega koos saab alles tekkida aeg ja ruum.

Heideggeri vastuolulisust on võimendanud koostöö natsidega: praegu piinlikuna paistev Hitleri imetlus, seisukohad juutide osas. Sa liberaalina ei näe siin ülemäärast süüd? Oluline on seejuures sulle mõiste „Rasse“, mis Nietzsche ja Heideggeri aegadel ja tarvituses ei tähendanud seda, mida tänapäeval välja loetakse. Jaanus Soovälja sõnutsi tulevat seda nüüd saksa emakeelega inimestelegi selgitada?

Heidegger oli natsist rektor üheksa kuud. Siis ta taandus, pidas loenguid, kus ründas muuhulgas väga teravalt natside seisukohti. Tema päevaraamatutes esineb antisemiitlikke kohti, aga veidi enne surma otsustas ta need vihud redigeerimata avaldada. Heidegger jäi oma kosmogooniale kindlaks. Ja paljud meist on veendunud, et tema asemel olnuksime me julgemalt ja ausamalt XXI sajandi väärilised? Mina ei ole.

Rasse illustreerib hästi küsimuse olemust. Heideggeri antisemitism (nagu ka Nietzsche filosemitism) polnud uusaegne. Selles puudub bioloogiline determinism. „Rasse“ ehk „tõug“ tähistab korraga ajaloo subjekti ja objekti, mõlema fundamentaalseks eelduseks on vabadus realiseerida oma olemus. Tõud hindavad, otsustavad, valivad, vaimu (Geist) tasandil. Nietzschel on näiteks kirjameeste tõug, sakslased on samuti, küll kuri, tõug.

Tõugude tehtavad valikud on kritiseeritavad (sest võinuksid olla teistsugused), v.a kõigile mõistetavatel põhjustel juutide puhul pärast Teist maailmasõda. Tänaste standardite nõudmine Heideg­gerilt on anakronistlik – aga et seda tehakse, näitab tema suurust: talle pannakse vastutus kogu tsivilisatsiooni eest. Ja ma arvan, et vähemaga ta ei lepiks ka.

„Rasse“ tõlkimine „rassiks“ tähendab tegelikku rassismi, uusaja biologistliku maatriksi rakendamist ja maailma selle järgi korraldamist, ükskõik kui tahtmatult. „Rass“ on loomaliik, bioloogilisse olemusse kinnistatud grupp inimesi. Inimesest sellisel moel mõtlemine – praegu Eestis üldlevinud – kujutab endast tema porritallamist.

Paljude huvitavate mõtlejate (Badiou, Vattimo, Žižeki flirt Leniniga) poliitilised seisukohavõtud häirivad. Kas filosoofid peaksid püüdma ka vahetult maailma muutmise eest hoolitseda?

Heidegger jäi korraks poliitika lõksu, kõige kõrgematest motiividest ajendatuna. Nagu Heideggeri elu näitab, saab see olla vaid viga. Viga pole siiski kõigile sama toimega. Nietzschest, kes muust ei mõelnud kui maailma muutmisest – ja üllitas üksteise järel solipsistlikke maailmalõhkamise manuaale –, sai lõpuks muuhulgas suur tugi Heideggerile.

Kuidas jõudsid Peter Trawny tõlkimise juurde?

Peter Trawny on Peter Sloterdijki ja Otto Pöggeleri järel üks väga harvadest saksa (ja ka mittesaksa) intellektuaalidest, kes pole kartnud Heideggeri mõttega lävida kogu selle pikkuses ja laiuses – ja teinud Heideggerist midagi isiklikku, vajamata grupiviisilisust, kartmata läbikukkumist. (Heideggeriga läbi kukkuda pole ka kõige halvem saatus).

Heideggeriga käib kaasas luule, ka eriline suhe keelega. See iseloomustab ka sind, su tõlget, mida tegelikult väga nautisin: „mõttetuhk veel kõige soojem“, „suri südametäide“, „nidus­tus“, „läituma“, „loodimatud sügavikud“ jm pakub puhast lugemisrõõmu. Tõlkepruukide riiud muudavad ent tekstidele liginemise raskeks. See pole justkui päris seesama keerukus, mille kohta Heidegger ütleb, et „arusaadavus on filosoofia enesetapp, tähenduses, et alati libiseb selgusel midagi sõrmede vahelt“?

Tänan hea sõna eest. Sellised õnneksminemised on muidugi kõrvalised. Iga Heideggeriga esmakokkupuute lakmuspaber on: kas tee sulgub või jätkub. Arusaadavus ei tähenda kohest gratifikatsiooni, vaid alati pingutust, mille tasub uue vaatepiiri avanemine teekäänakule jõudes.

Heidegger peab silmas n-ö valest mõõtmest tulenevat või nõutavat „arusaadavust“: kas siis komisjoni moodi akadeemilist, või igamehe oma, kes üldse mingit teed ei viitsi käia. Heidegger ei ole rekonstrueeritav, vaid üksnes dekonstrueeritav.

Üks Heideggeri ja ka meie heideggeriaanide kaubamärke on olnud meediapõlgus. Paradoksaalselt on Trawny stiil pungil täis hüperboliseeritud loosungeid, lööklauseid, lobedasti ja seksikalt kõlavaid sildistusi: „Auschwitzi äratundmine kiirnuudlisupis“, „Auschwitz ja Haribo“, „mõistus osutab häädusprojektidele nagu Jeesus Kristus oma haavadele“, „modernse inimese afekt on emotsionaalne frigiidsus“ jne? Nii et Trawny pingutab moodsa inimese tähelepanu nimel?

Trawny kaevab auke, kuhu ka loium diskursiivne mõistus mahuks sisse kukkuma. Seda teeb ta muu ja tõsisema kõrval, ma pakun, et väikese nietzschelikult õela intellektuaalse lõbu korras.

Trawny aktualiseerib Heideggeri ka moodsates suundades, mis meie vanu heideggeriaane ei kõnetanud: räägib laigiiharast tähelepanukultuurist, laste meediaharidusest, antropotseenist, sotsiaalsetest sookonstruktsioonidest. Mida on neist asjust huvitunutel Heideggeri juurest leida?

Absoluutselt kõike – või soovi korral mitte midagi. Heidegger ei salli emfaatiliselt võrdlusi, sest need saavad vaid eksitada, aga – päästan korraks ohjest enda diskursiivse mõistuse – Heidegger kirjutab koodirida koodirea järel lahti meie ilmakorralduse maatriksi. Selles sügavuti minekus otsib ta lõppkokkuvõttes vastust küsimusele „miks?“. Kõik on pärit hakust, sätestustest-setting’utest, mis pandi paika ca 2500 aastat tagasi. Kõige geniaalsem on Heideggeril minu arust see „lahtikinnistumise“ mõte: iga valik avab mingid mõõtmed, aga suleb teised ning ankurdab järjest kindlamini millessegi, millest on meie ajaks saanud juba väljaloodimatu Schwergewicht (kaalu­raskus).

Humanitaarteadustes vohava artiklivorpimise vastu tõrkudes räägib Trawny krüptiliselt mingi naisprofessori silmapiirist (lk 190). Millele siin täpsemalt osutatakse? Kas sellised kirjakohad poleks vajanud ehk väljaandja kommentaare?

Trawny viitab siin saksa keeles võimust võtnud „soo-kuivendamisele“. Enamikku tähtsatest sõnadest, nagu „professor“, on seni kasutatud meessooliselt. Trawny kasutab igal võimalikul juhul naissoost versiooni, aga mõnes kohas problematiseerib selle, nagu siin. Tunnistan, et ma ei salli „kultuurikommentaare“. Selliste tekstidega on nagu vihjetega (heades inglise) ristsõnades: kui ei saa aru, siis ei saa aru – tant pis.

Niisiis, Trawny vastandub Heideggeri jälgedes filosoofide self-marketing’ile, nn loomemajanduslikele kalduvustele, mitmetele joontele humanitaarteaduste ja tänapäevaste ülikoolide endamõistmises. Kui vaadata meie ülikoolijuhtide, ka nt filosoof Tõnu Viigi sõnavõtte kõrghariduse teemal (Sirp 26. IV), siis kas heideggerlikul arusaamal ülikoolist on veel lootust või saab ülikoolist tehno-majandusliku mõtlemise teenijatüdruk?

Heidegger ei teoretiseeri minu teada kusagil raha kui sellist. Mulle tundub, et meie fiskaalpoliitilises ilmas pole ülikoolil muud valikut kui süüa toitjat kätt hammustamata. Ja vahest nii ongi õige ja õiglane. Kuidas saab rektor poliitilise kreatuurina, kes on kokku ajanud vajaliku toetuse, end järsku iseseisvaks kuulutada? Revolutsioon ja tehnokraatlik protsess on nagunii eos ühildamatud. Heidegger läks rektoriks, sest arvas, et ühiskonnas toimub murrang. Ta teadis väga hästi, millest tahtis ära: kirjutajaelust. Aga ta ei teadnud, kuhu ta satub: poliitikasse. Võimust on meie ajal saanud vahetusväärtus: kõigel on hind, kõik on vorst.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht