Materiaalne minevik meie lugemislaual

Anu Männi nagu materiaalse pöörde laine teistegi uurijate tähelepanu all on objektide ja esemete koht ja roll kunagise ühiskonna argi- ja pidupäevadel.

KRISTA KODRES

Anu Mänd, Keskaegsed altarid ja retaablid. Eesti kirikute sisustus IV. Toimetanud Anneli Randla. Kujundanud Sirje Ratso, fotograaf Stanislav Stepaško. Muinsuskaitseamet, 2019. 336 lk.

Anu Mänd, 101 Eesti kullassepateost. Toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Mari Kaljuste, fotograaf Stanislav Stepaško. Varrak, 2018. 214 lk.

Keskaegse Liivimaa kultuuri- ja kunstiajalugu on saanud taas lisa ühelt oma viljakamalt uurijalt Anu Männilt. Kuigi ajalookirjutuse žanre silmas pidades publikatsioonid ei kattu (altarite raamat on akadeemiline catalogue raisonné tüüpi kirjatöö, kullassepatööde oma pigem ülevaateraamat), on mõlemas kesksel kohal materiaalne pärand, meieni jõudnud reaalsed objektid ja esemed. Kõige vanemad on pärit XIII sajandist ning kuigi nende esteetiline ilme, mis väljendub vormis, materjalis, värvides ja kompositsioonis, võib esile kutsuda imetluse, jääb tänapäeva vaatajale nende kunagine tähendus enamasti võõraks. Anu Mänd on tahtnud ammused objektid ja esemed tänapäevas taas kõnelema panna.

Altarite raamatus on ta võtnud vaatluse alla keskaegse altari, lähenenud sellele nii, nagu pole siinses historiograafias tehtud. Kunstiajaloos on seni alati keskendutud piltide ja kujudega kaunistatud altariseintele ehk retaablitele. Anu Mändi on huvitanud aga altar kui katoliku kiriku rituaalne objekt. Ta tuletab meelde, et altar on kristlikus kirikus armulaua jagamise koht ning altar ongi nimelt laud, mitte varakeskajast peale selle visuaalseks, didaktiliseks ja emotsionaalseks rõhutuseks kasutusele võetud ehissein. Nii on kivist altarilaud ehk mensa üks raamatu peamisi uurimis­objekte. Mensa oli olemas ka kõrval­altaritel, millel peeti spetsiaalselt mõne koguduseliikme tellitud-rahastatud regulaarseid teenistusi. Ka kõrval­altarite teema on eesti historiograafias üsna hiljutine ning süsteemselt esitlemata.

Mida saame teada? Altarite raamat algab sissejuhatusega, kus autor valgustab kristliku altari päritolu ja tähendust. Kõige lühemalt kokku võttes on tegu katoliku kiriku seitsmest sakramendist peamise, armulaua läbiviimiseks vajaliku objektiga. Altar osutab evangeeliumides kirjeldatud Kristuse ja tema jüngrite viimsele õhtusöömaajale, kus ta jagas nendega leiba ja veini, samastades viimased iseenda ihu ja verega. Armulauasakramendi käigus taasluuakse sümboolselt õhtusöömaaja stseen, mis on ristiusu sisuline kvintessents: see osutab Kristuse armule ehk siis lootusele põrgust pääseda, kui on käes viimne kohus.

Pidev lisaarmu palumine

Kiriku peaaltar kui objekt on selle tähtsa funktsiooni materiaalne ja visuaalne kehastus. Nagu öeldud, on see (õhtusöömaaja) laud, toekale korpusele, stipes’ele paigutatud ristkülikukujuline plaat, millele on asetatud krutsifiks – meenutamaks Kristuse ohverdust. Plaadil on reeglina nurkades (vahel ka keskel) Kristusele (tema haavadele) viitavad pühitsusristid, mis kinnitavad altari rituaalset identsust (nagu kogu kirikuhoone, pühitses kõrgem vaimulik sisse ka altarilaua). Armulauasakrament seisneb pihil käinud koguduse liikmele Kristusega, tema ihu (oblaadi näol) ja verega (vein) osaduse pakkumises. Kõrval­altaritel sakramenti ei jagatud, nende rajamisega seotud vikaariate asutamine algas Euroopas XII-XIII sajandil ning oli seotud usuga, et pärast surma satuvad hinged purgatooriumi, kus nad peavad oma pattude eest kannatama. Vikaar (ld vicarius ’asendaja’) oli see, kellele isik või perekond maksis enda asemel purgatooriumis viibijale eestpalve pidamise eest, mille toimetamiseks vajatigi kõrval­altareid. Eestpalve oli Jumalalt pidev n-ö lisaarmu palumine. Kõrvalaltar pühitseti mõnele piiblitegelasele või kristlikule pühakule, oli sageli seotud altari annetanu nimi(kaitse-)pühakuga ning üks altar võis olla mitme vikaari teenida.

Ülevaatlikus sissejuhatuses võtab Anu Mänd kokku ka oma uurimistulemused keskaegse Liivimaa kohta. Säilinud kirikuhoonetest üles otsitud, vanadelt fotodel leitud ja (harva) ka kirjaliku arhiivimaterjaliga toetatud altarite, mensade ja mensafragmentide koguarv on 61, neist 55 Eesti alalt ja vaid kuus Lätist. Autor on nende ülesotsimisel teinud ära suure töö, kuivõrd sugugi mitte kõik mensad ei asu enam omal kohal altariruumis. Nende järelelu uuring on näidanud, et päris suur osa mensa-plaatidest (siinsel alal on need tahutud lubjakivist) on leidnud kirikutes taaskasutamist küll hauaplaatidena, küll põranda- või lävepakuplaatidena. Kõigi 61 altari täpne kirjeldus, mõõdud ja asupaik on kirjas raamatu A-kataloogis, kaasas ka detailsed pildistused. Viimaste eest on hoolitsenud, nagu ikka perfektsel tasemel, Anu Männi hea kaaslane Stanislav Stepaško.

Altariseinte ehk retaablite osas on vaadeldud 18 objekti. Õieti ei saa neist kõigi puhul enam rääkida kaunistatud tervikobjektidest, kuna osa on meieni jõudnud vaid üksiku kuju või pildi näol. Altariseinte puhul oli Anu Männil võimalik toetuda ka varasematele, seal­juures omaenda uurimustele. Kaasatud on kõik suured säilinud keskaegsed altari­seinad, nagu Niguliste ja Pühavaimu kiriku omad. Fotodel on esindatud ka need altarid, mis terviklikult või üldse enam säilinud ei ole, näiteks Lääne-Nigula altar või altaritiiva tahvel, mis oli veel enne Teist maailmasõda müüritud Rootsi-Mihkli kiriku seinale. Täppisteadusliku detailsusega on autor lahti harutanud retaablite ikonograafilise programmi, lahanud ka iga pildi­stseeni eraldi ning pakkunud välja tõlgendusi, mis aitavad mõista objekti tähendust just sellele kirikule ja just annetaja vaatenurgast. Kristliku ikono­graafia uurimisel on tegemist piltide ja kujude üksikmotiivide ja stseenide tähenduse tõlgendamisega. Anu Mänd on seda sageli toetanud arhiivimaterjalide analüüsi ning ka tehniliste uuringutega. See muidugi tõstab tõlgenduste usaldusväärsust, kuid annab ka võimaluse mõista Liivimaa ühiskonda ja kultuuri keskajal, mille kohta on kirjalikke allikaid siiski kasinalt.

Ülimalt uus on Anu Männi kirikute vikaariaid käsitlev materjal. Siin on autor peamiselt toetunud arhiividokumentidele, sest Liivimaal 1520. aastatel alanud luterlik reformatsioon lubas kirikutes pidada vaid peaaltarit ning seetõttu kõrvalaltarid kas lammutati või vähemalt lõpetati nende tähistamine ja kasutamine senises funktsioonis. Siiski on ka praegu veel mõnes keskaegses kirikus seinte ääres alles kivist plaadiga kaetud kõrvalaltarite jäänukeid (Kihelkonna, Kaarma). Suurtes linnakirikutes tähistavad kõrvalaltari kohti koori ümbriskäigu või pikihoone ja kabelite seintes seniajani näha lamekaarsed nišid. Anu Mänd on raamatus üles lugenud kõik teadaolevad vikaariad, mis seostuvad Liivimaal tema väitel kõrvalaltaritega. Üllataval kombel on tal siiski jäänud kahe silma vahele Tallinna Püha Vaimu kiriku kõrvalaltarite nimistu: püha risti, neitsi Maarja, püha Matteuse, Antoniuse, Bartho­lomeuse, Gangolfi, Siimoni ja Juuda, püha sakramendi ja püha Tooma altar. Hugo Peets ja Johannes Naha on maininud neid oma raamatus nimelt seoses altaritele tehtud annetustega.1

Usk pildi väe sisse

Mida saame veel teada? Anu Mänd ei kirjuta vaid altarite teoloogilis-liturgilisest funktsioonist. Ta osutab tähelepanu ka altaritele kui sotsiaalse representatsiooni vahenditele: altarite rajamise ja kaunistamise rahastamine võis anda õiguse ka iseennast altarile jäädvustada, enamasti oma perekonna vapi kujul. Rahastamise žest kasvatas ühtlasi kaasaegsete silmis isiku või perekonna sümboolset kapitali, märkis seega sotsiaalset agentsust. Altar toimis ositi ka visuaalse mäluaktivaatorina, hoides üht või teist suguvõsa kirikus kogu aeg nähtavalt kohal. Anu Mänd toob ka välja, kui palju perekonnad, kogudused või gildid sellise privileegi eest rahas pidid panustama. Näiteks Niguliste peaaltari teostamise raha eest oleks saanud kaks linnamaja. See omakorda näitab, kui suur oli usk pildi või objekti võimu või väe sisse.

Igati kiiduväärt on seegi, et Anu Mänd on püüdnud jälitada ka objektide biograafiat, s.t seda, kuidas need on ajas muutunud, mida on lisatud, mida on ära võetud, kuhu need on algselt kohalt liigutatud jms. Tõsi, siin pole väga süvitsi mindud ega uuritud põhjusi, mis on asjade eluloolise muutuse kaasa toonud. Kindlasti väärib jätkuvalt uurimist ka see, kuidas jõudsid Liivimaa altaritesse reliikviad. Anu Mänd kirjutab, et paljudes altarites on säilinud ka sepulcrum ehk reliikviahaud. Minu teada uurib reliikviatega kauplemise ja nende liikumise ülimalt põnevat teemat praegu Tallinna ülikooli juures järeldoktorina Ruth Noyes.

Veel võib esile tuua Anu Männi püüde ajakohastada keelt, milles keskaja materiaalsete objektide üle arutletakse. On tõsi, et eestikeelne kunstiajaloo sõnavara on üsna kasin, kuid siiski on edasi liigutud ajast, mil pandi kirja esimene saksa-eesti mõistete sõnastik.2 Eesti kunstiajaloo kui distsipliini akadeemiline sõnavara ongi toetunud saksa keelele ja kuna ka siinne materjal on seotud Eesti koloniaalse minevikuga, oleme tänini sõltuvuses saksa kunstiteaduses käibele võetud sõnadest. Anu Mänd on välja pakkunud järgmised kristliku visuaalpärandi analüüsiks tarvilikud uussõnad: Schmerzensmann (haavadega, kuid veel mitte ristil ega surnud Kristusega pildimotiiv) – Valumees; stipes (mensat toetav kividest laotud kõrge plokk) – jalg, tüves (mõlemad vasted autorit aga ei rahulda), Schutzmantelmadonna (pildimotiiv, kus neitsi Maarja õlgedele visatud mantli hõlmade all leiavad inimesed kaitset) – Kaitsemantlimadonna. Pean tunnistama, et minu kõrvale need vasted väga ei sobi, pakun omalt poolt välja „valudes Kristus“, „kehand, korpus“ ja „kaitsva mantli madonna“.

Anu Mändi on huvitanud altar kui katoliku kiriku rituaalne objekt. Ta tuletab meelde, et altar on kristlikus kirikus armulaua jagamise koht ning altar ongi nimelt laud, mitte varakeskajast peale selle visuaalseks, didaktiliseks ja emotsionaalseks rõhutuseks kasutusele võetud ehissein. Pildil Tallinna Niguliste kiriku peaaltari retaabel ehk Rode altar.

Stanislav Stepaško

Mustpeade hõbepapagoi

Anu Männi teine raamat on ilmunud Varraku kirjastuse sarjas „101 …“ ning selles esitleb autor vastavalt 101 Eestis teostatud või siia aegade jooksul sattunud kullasepakunsti objekti. Siin on ajahorisondiks tõeliselt long durée: Otepää relikviaari (?) säilinud elemendid on pärit (ilmselt) XIII sajandist ja Viljandi Jaani kiriku uus karikas ja pateen valminud 1996. aastal (kahju, et autor pole kaasanud Julia Maria Künnapi Tartu Jaani kirikule tehtud esteetiliselt silmapaisvaid altaririistu, mis valmisid 2000. aastate alguskümnendil). Anu Männi raamatu teeb huvitavaks ennekõike esemete otstarbe seletus. On ju nii mõnegi eseme funktsiooni tänapäeval raske määrata, kas või Mustpeade hõbepapagoi, Vormsi tukukoti või XVIII sajandist pärit käsitööliste rippsiltide oma.

Muidugi on köitvad pildidekoori tõlgendused, sest antiikmütoloogiast inspireeritud stseene või kristlikku ikonograafiat enam ei tunta. Eriti elavdavad objekte aga esemete juurde jutustatud lood, andmed tellijate kohta ning loomisaega või asjade edasist saatust puudutavad seigad. Raamatu sisu suunab ka mõtlema esemete tähtsusele kunagiste inimeste ja institutsioonide argipäevas. Nende hinnaline materjal – kuld ja hõbe – ning neisse panustatud töö ja meisterlikkus osutavad, et väärtustati asjade performatiivset potentsiaali. Asjad pidid seisma oma omaniku eest: eeldati, et need teevad nähtavaks väärtused, mille esitlemiseks oldi valmis raha kulutama.

Kokkuvõttes leiab Anu Männi mõlemast raamatust lisa teadmistele siinse kultuuri kireva mineviku kohta. Objektid ja esemed muudavad selle käega katsutavaks ja silmaga nähtavaks. Veel enamgi. Anu Männi nagu materiaalse pöörde laine teistegi uurijate tähelepanu all on objektide ja esemete koht ja roll kunagise ühiskonna argi- ja pidupäevadel: uuritakse, kuidas need on eluolu peegeldanud ja mismoodi toiminud. See annab rikkalikult ainest tänapäeva lugeja kujutlusvõimele, pakub võimaluse ajas rännata ning samastuda siinmail elanud inimeste mõttemaailma, nende murede ja rõõmudega. Ühtlasi luuakse nii vundament kujude, piltide ja asjadega (taas)kohtumiseks reaalajas, muuseumides ja kirikutes, et imetleda elusuuruses kohati uskumatult head käsitööoskust ning saada osa sellest, kuidas säravad värvid ja väärismetall ning mõjuvad vormid ja neil heiastuv valgus.

1 Hugo Peets, Johann Naha, Tallinna Püha Vaimu kirik. Ehitus, ajalugu ja kunstivarad. Tallinn 1933, lk  5-6; Bruno Ederma, Asta Jaik, Eesti evangeeliumi luteriusu kirikud. Tartu 1939, lk 27; ilmselt Peetsi ja Naha raamatule toetudes mainib neid ka Mai Lumiste (Pühavaimu kirik, Tallinn 1971, lk 25). Anu Mänd oletab, et kõrvalaltareid oli umbes tosin (lk 22), nimepidi nimetab ta püha ihu ehk püha sakramendi altarit (lk 23).

2 Kunstiajaloo oskussõnastik. Akadeemiline Kirjandus­ühing, Tartu 1927.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht