Margit Sutrop: meie ühiskond on julm ja egoistlik

Valle-Sten Maiste

Eetikakeskuste loomise põhjuseks on teaduse ja tehnika kiire areng, mis toob kaasa seninägematuid valikuid. Filosoofiaprofessor Margit Sutrop, teie juhitud TÜ eetikakeskuse egiidi all ilmus hiljaaegu Louis P. Pojmani ?Eetika?, eesti keeles seni puudunud nüüdisaegne sissejuhatus filosoofilisse eetikasse. Räägiks aga sissejuhatuseks teie teaduslike huvide kujunemisest ja muutumisest. Olete tegelenud tähelepanuväärsel tasemel väga erinevate humanitaaria valdkondadega. On teid paelunud küsimused ka kuidagi üksteisest välja kasvanud? Või on nii, et aja möödudes teemad ammenduvad ja tuleb lihtsalt perspektiivi vahetada?

Üks huvi on ikka teisest välja kasvanud. Üliõpilasena kirjutasin kirjandus- ja teatrikriitikat. Sealt tekkis teoreetiline huvi kirjanduskriitika funktsioonide vastu. Huvitusin sellest, miks inimesed ühte ja sama teost nii erinevalt tõlgendavad. Vastuse leidsin tegeldes hermeneutikaga. Minu diplomitöö oli Martin Heideggeri kunstikäsitusest. Edasi liikusin fenomenoloogilise esteetika juurde. Magistritöös tegelesin Roman Ingardeni ja retseptsiooniesteetikaga. Püüdsin seal leida vastust küsimusele, kuidas kirjandusteos olemas on. Ei saa ju teost võrdsustada käsikirja, trükitud teksti ega ka lugeja peas sündiva elamusega. See kirjandusteose olemisviisi küsimus ei ole ainult esteetika küsimus, vaid puudutab ka ontoloogiat ja metafüüsikat. Doktoritöö kirjutasin Konstanzi ülikoolis fiktsioonist ja kujutlusvõimest. Võrdlesin retseptsiooniesteetika ja analüütilise keelefilosoofia lähenemist fiktsioonile. Seegi töö polnud ainult esteetika ega kirjandusteooria valdkonnast, vaid pidin tungima võrdlemisi sügavale keele- ja vaimufilosoofia küsimustesse. Leidsin, et fiktsionaalsete tekstide olemuslikuks jooneks on see, et nii neid luues kui ka vastu võttes paneb inimene end kujutlusvõime abil kellegi teise olukorda ja kujutleb, kuidas paistab maailm tema silmade läbi. Kujutluse mõistet uurides jõudsin XVIII sajandi ?oti filosoofi Adam Smithi moraalsete tunnete teooria juurde, mille keskmes on samuti kujutlusvõime. See tundus mulle väga põnev ja tekkis soov seda teooriat lähemalt tundma õppida. Nii jõudsingi moraalifilosoofia juurde ja hakkasin uurima seda, mis motiveerib meid moraalselt toimima ja kuidas see on seotud meie arusaamisega heast elust. Bioeetikaga tegelemine on olnud puhtalt ühiskondlik tellimus. See on praegu kuum teema kogu maailmas ja Eestis pole sellega piisavalt tegeldud. Viimasel ajal tõmbab üha rohkem poliitiline filosoofia, mis pakub erinevaid lahendusi ka bioeetika probleemidele.

 

Avalikkuses seostub teie nimi küllap üha enam eetikaprobleemidega. Ometi võiks teis ju samuti 1990. aastate juhtivat kirjandusteadlast või analüütilise esteetika maaletoojat näha. Kas need valdkonnad on minevik? Kas olete eetikaküsimustega tegeldes oma pärishuvini jõudnud?

Olen viimasel ajal tõesti pidanud rohkem keskenduma eetika valdkonnale, aga huvi kirjanduse vastu on mul siiski säilinud. Hiljuti õnnestus mul need kaks valdkonda ka kokku viia. Pidasime väliseesti kirjandusteadlase Tiina Kirsiga sügissemestril Tartu ülikoolis loengukursuse teemal ?Eetilised valikud Jaan Krossi teostes?. Ühe loengu olen jõudnud juba tekstiks vormida, see ilmus äsja kogumikus ?Metamorfiline Kross? pealkirja all ?Keisri hull kui moraalne pühak??. Käsitlen seal Krossi teoseid vooruseetika võtmes, mis arutleb selle üle, missugused iseloomuomadused peaksid inimesel olema. Kross annab võimaluse mõtiskleda eesti rahva ajaloolise kogemuse üle moraali seisukohalt. Ükskõik mis ajastust Kross ka ei kirjutaks, ikka seisavad tema tegelased samade valikute ees: kas oma edu ja eneseteostuse nimel olla valmis kompromissideks või keelduda koostööst võimuga, kas jääda paigale või põgeneda, kas öelda tõtt või keerata pea kõrvale ja vaikida. Kirjandusteosed annavad võimaluse neid valikuid mõista ja hinnata, sest lugeja ei näe mitte ainult tegelasi tegutsemas vaid ka nende iseloomu kujunemist ja seda, mida nad mõtlevad ja tunnevad.

 

Suur osa teie viimase aja töödest seondub TÜ eetikakeskusega. Milline on seda tüüpi institutsioonide ajalooline tagapõhi, kujunemislugu ja ühiskondlik roll mujal maailmas. Kuidas on sellega kõrvutades arenenud teie juhitud keskus?

Kõige paremini tunnen seda, mis toimub Saksamaal, kuna elasin seal üheksa aastat. Saksamaal on juhtivad eetikakeskused Tübingeni ja Bonni ülikoolis. Tübingeni keskuses reflekteeritakse erinevates teadustes ette tulevate eetiliste probleemide üle, Bonnis on rõhk bioeetika-alase informatsiooni kogumisel ja kirjanduse refereerimisel. Kõige rohkem on maailmas meditsiinieetika keskusi. Ka Inglismaal on väga palju eetikakeskusi. Mõned neist on kitsamalt spetsialiseerunud, näiteks kutse-eetika küsimustele, teised tegelevad eetikaküsimustega teaduses ja korraldavad nende üle avalikke arutelusid.

Eetikakeskuste loomise põhjuseks on eelkõige teaduse ja tehnika kiire areng, mis toob kaasa seninägematuid valikuid ja sunnib küsima, kui kaugele teadlased tohivad minna. Teadlaste optimismile, et mida me kõik suudame, peab keegi vastama küsimusega, mida me tohime. Eetika puudutab väga paljusid erialasid ja seepärast on loomulik, et sellised keskused on interdistsiplinaarsed, ühendades mitmeid valdkondi nagu filosoofiat, sotsiaalteadusi, meditsiini, bioloogiat, juurat, teoloogiat ja teisi. Distsipliinide piirid on mõnes ülikoolis aga väga jäigad, nii et alati ei ole kerge panna inimesi koostööd tegema. Just äsja ilmus Saksamaal kogumikus ?Impulsid teadusele 2005? lugu pealkirjaga ?Baltikumi juveel?, mis seab Tartu ülikooli eetikakeskust teistele eeskujuks. Kiita saame eriti selle eest, et meie keskus ühendab erinevaid teaduskondi ja suunab ka eetikaalast diskussiooni ühiskonnas.

 

Mille poolest erineb eetikakeskus teistest ülikooli institutsioonidest? Miks ei võinud  eetikaküsimuste üle mõtlema ärgitamise üritus aset leida lihtsalt filosoofia egiidi all?

Filosoofiat on sageli peetud millekski elitaarseks, millega tegelemiseks tuleb istuda oma elevandiluust tornis. Minu soov oli 2001. aastal Tartu ülikooli interdistsiplinaarset eetikakeskust luues anda signaal, et filosoofid on avatud ja valmis tegema koostööd teiste elualade inimestega: bioloogide, arstide, sotsiaalteadlaste, juristide, teoloogidega. Kuigi eetika on filosoofiline distsipliin, puudutavad paljud praktilise eetika küsimused arengut, mis toimub bioloogias, meditsiinis, teistes teadustes ja eluvaldkondades. Meie esimeseks interdistsiplinaarseks projektiks oli geenivaramute eetiliste, juriidiliste ja sotsiaalsete aspektide uurimine koostöös Islandi, Rootsi ja Inglismaa teadlastega. Jõudu mööda oleme püüdnud tegelda ka keskkonnaeetika, ajakirjanduseetika ja ärieetikaga. Tahame olla avatud kõigile eluvaldkondadele.

Eetikakeskuse ülesandeks ei ole väljastada tõendit ?eetiline? või ?ebaeetiline?, vaid panna inimesed mõtlema selle üle, mille alusel ja kuidas me otsustame, mis on õige ja väär. Me ei tegele moraali jutlustamisega, vaid moraali põhjendamisega, mis on Schopenhaueri sõnul palju raskem tegevus.

 

Millised on TÜ eetikakeskuse seni avalikkusele vähem välja paistnud tegevussuunad?

TÜ eetikakeskus tegeleb eetika õpetamise, uurimistöö ja eetikaküsimuste üle diskussiooni tekitamisega ühiskonnas. Eetikat õpetatakse ülikoolis praegu kõigile humanitaarvaldkonna üliõpilastele, ühes auditooriumis istub 500 üliõpilast. Meil on kokku kuus erinevat teadusprojekti. Doktorantidele anname välja stipendiume eetika-alaseks uurimistööks. Avalikkuse kaasamiseks oleme koos SA Domus Dorpatensisega, kelle majas me Tartus paikneme, korraldanud väärtuste teemal konverentse, pidanud seminare koolivägivalla ja geenivaramu eetiliste küsimuste üle. Hiljuti moodustasime töögrupi, kelle ülesandeks on koostada ?Eetikakoodeksite A ja O?. See peaks teavitama sellest, mida eetikakoodeksid endast kujutavad, kuidas neid koostatakse ja rakendatakse. Volkswagen Stiftung?i toetuse abil oleme komplekteerinud ka hea eetika-alase raamatukogu. Meie uueks projektiks on arendada välja eetika-alase informatsiooni portaal, mis veebikeskkonnas teeks kättesaadavaks eetika-alase teabe nii Eestis kui mujal.

 

Kas lisaks Pojmani raamatule plaanib eetikakeskus veel raamatuid välja anda?

Lähikuudel on plaanides avaldada kogumik ?Eetika tähtteosed?, kus nii Eesti kui välismaa autorid tutvustavad oma lemmikteost eetika ajaloos. Varsti peaks ilmuma ka eetikakeskuse aastaraamat, kuhu on koondatud mitme aasta jooksul eetikakollokviumides peetud ettekanded. Tõlkeraamatutest on sügisel kavas ilmutada Jonathan Wolffi ?Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse?, mis annab hea ülevaate poliitilise filosoofia peamistest küsimustest.

 

Olen kuulnud häid põhjendusi d?uudo, tantsu, kirjandusega võrdse joonistamisõpetuse jpm kooliprogrammi viimiseks, rääkimata eetikast ja usuõpetusest. Tihti kasutatakse argumendina sellist kahtlast väidet, millega tuleb välja ka Pojman: vaadake, kui elementaarseks peetakse kirjandusõpet ja nii tähtis asi kui eetika ei ole hariduse osa. Kas usute, et abstraktne, suuresti formaalne argumentide vaagimine saab asendada õilsust ja väärtushinnanguid, mida on meile  andnud klassikaline kirjandus, kultuur, ka humanistlik ajalooõpetus?

Keegi ei ole väitnud, et eetika peaks asendama kirjanduse või ajaloo õpetamise. Filosoofilist eetikat peaks koolis õpetama sellepärast, et selle kaudu saab arendada õpilaste iseseisvat mõtlemist, analüüsi- ja argumenteerimisoskust. Kurdetakse ju sageli selle üle, et meil on tuupimiskool, mis ei arenda mõtlemisvõimet ega eneseväljendusoskust. Filosoofia saaks seda lünka täita. Eetika on filosoofilistest distsipliinidest kõige sobivam koolis õpetamiseks, kuna see puudutab neid küsimusi, millega kõik on kokku puutunud ? inimeste valikuid ja kooselu ühiskonnas. Eetika tegeleb küsimustega, mis on väärtus, miks me peame toimima moraalselt, missuguseid iseloomujooni me peaksime endas kujundama ja missuguses maailmas me tahame elada. On väga tähtis, et iga koolilõpetaja oleks nende asjade üle mõelnud ja teeks oma elus teadlikke valikuid.

(Järg lk 4.)

(Algus lk 3.)

 

Pojmani raamatu valimine on tõepoolest õnnestunud, kuna tegu on ka laiema lugeja jaoks ladusa ja loetava raamatuga. Nii teie kui Pojman rõhutate aga filosoofilise eetika tugevat ühiskondlikku relevantsust. Kas tegemist ei ole siiski teatava vahetut sotsiaalset ja kultuurilist mõju mitte omava metadistsipliiniga (nagu suur osa analüütilisest filosoofiast ennast ju ka mõistab)? Kas on võimalik, et selline distsipliin saaks kujundada inimeste väärtushinnanguid märgatavas mahus?

Mida rohkem me oma elu üle järele mõtleme, seda vähem me teeme seda, mida me pärast peame kahetsema või mille pärast piinlikkust tundma. Muidugi oleks naiivne arvata, et eetika teooriate tundmine teebki meid kohe eetiliseks. Rõhutan, et filosoofiline eetika ei tegele moraali jutlustamisega. Erinevus religioossest eetikast on see, et siin ei põhjendata moraalinorme mitte ilmutuse või jumala(te) tahtega, vaid mõistusega, tarkusega või sooviga olla õnnelik ja elada paremat elu. Filosoofiline eetika näitab argumente, ent laseb igaühel endal otsustada, missugune moraali põhjendus teda veenab. Filosoofiline eetika paneb meid pigem asjade üle järele mõtlema, vaatama ennast ja ümbritsevat ühiskonda kriitilisema pilguga. See, kes enda elu üle ei reflekteeri, ei saa elada head elu, ütles juba Sokrates.

 

Kas Nietzsche ja seda tüüpi kirjutajate rolli hindamisel ei esinda Pojman siiski teatavat nürimeelsust? Milline on teie arvamus, kas meil on võimalik mõista väärtuste ja moraali maailma, kui jätame tähelepanuta Sade?i ja Wilde?i tüüpi fenomenid. Miks tänapäeval n-ö selge arutlusviis ja kultuurilooline erudeeritus üha vähem kokku saavad. On see kuidagi paratamatu?

On olemas mitmesuguseid sissejuhatusi eetikasse. Pojmani oma on analüütiline ja sobib neile, kes hindavad selget mõtlemist. Ei tohi unustada, et tegemist on sissejuhatusega, mis on kirjutatud tahtlikult nii, et see oleks üldarusaadav. See seletab ka probleemide lihtsustamist ja teatavat naiivsust näidete valikul. Eesti kultuuriajakirjanduses on levinud arvamus, et mida segasem jutt, seda targem mõte on seal peidus. Sageli varjavad keerulised mõttekäigud hoopis seda, et polegi midagi öelda. Ma arvan, et kõigest saab rääkida lihtsalt.

 

Kas moraal saab olla pelgalt matemaatiline või ratsionaalne küsimus? Filosoofilises eetikas näib domineerivat mingite aluspõhimõtete ja printsiipide kontekstist abstraheerimise trend. Kui kaugele annab sellega minna? Milline on siiski ka konteksti roll? 

Kaasaegses moraalifilosoofias on palju ratsionaalsuse kriitikat. Kuigi pikka aega domineeris tõesti nn printsiibieetikad, nagu deontoloogiline ja teleoloogiline eetika, siis juba mõnda aega otsitakse teistsuguseid lähenemisviise. Viimasel ajal on paljud moraalifilosoofid hakanud tähtsustama emotsioone, mis olid tähtsal kohal XVIII sajandi filosoofias. Ka antiikajal õilmitsenud vooruseetika on uuesti ausse tõusnud. Kaasaegse vooruseetika keskne kuju Alasdair MacIntyre leiab, et meie moraalsed tõekspidamised kujunevad traditsioonide ja tundekasvatuse abil. Moraalne inimene on see, kes on arendanud endas välja teatavad iseloomuomadused. Näiteks ausus tähendab valmisolekut ausalt toimida. Ent võib tulla ette olukordi, kus ausus tähendab teise inimese haavamist. Vooruslik inimene peab kontekstist sõltuvalt otsustama, kumb voorus on tähtsam, kas ausus või hoolimine.

 

Kas see on ka paras katsumus, kui helistatakse pidevalt ajalehetoimetustest küsimusega, kas teil on midagi öelda, olgu tegu ausammaste, meditsiini, eliitkoolide või mille tahes kohta? Kas ei teki vahel tahtmist öelda, et siin ei ole midagi filosofeerida?

Mul on hea meel, kui saan olla kasulik ja kui minu mõtted kedagi huvitavad. Kuna minu töö on mõelda järele selle üle, mis on hea elu ja missugune on õiglane ühiskond, siis pakub ümbritsev pidevalt mõtlemisainet ja tekib tahtmine sekkuda. Kui eetikat mõista nii laialt, et see tegeleb küsimusega, kuidas peaksime elama, siis ulatub see tõepoolest kõikjale.

 

Kas võiksite meie lähiaja päevapoliitilisi debatte silmas pidades tuua mõne näite, kuidas hea filosoofilise eetika tundmine abiks oleks?

Nimetaksin siin näiteks arutelusid selle üle, kas tohib mõista hukka teisi kultuure või subkultuure, mille moraalinormid erinevad meie omadest. Väga sageli väidavad inimesed, et nad pooldavad eetilist relativismi, mõistes samas mõned nähtused tingimusteta hukka. See näitab mõistete puudulikku tundmist. Filosoofiline eetika aitab korrastada mõtlemist ja inimestel selgusele jõuda, kas ja millal on neil õigust teistsugust elamisviisi hukka mõista või mitte. Teiseks oleks filosoofilisest eetikast kindlasti kasu õigluse küsimuste lahendamisel, olgu selleks siis haigekassa piiratud ressursside jaotamine või eliitkoolide teema. Kõik nõustuvad sellega, et ühiskond peaks olema õiglane, aga milles see õiglus seisneb, selles pole üksmeelt. Filosoofilise eetika tundmine aitab kujundada oma arusaama õiglusest.

 

Küsimustega alustades mängis raadios Manic Street Preachersi hitt ?If you tolerate this, then your children will be next??. Millised on tänased probleemid, mille kohta võiksid kehtida need read?

See on huvitav küsimus. Kui ülimaks väärtuseks tunnistatakse sallivus, siis tähendab see, et teisi väärtusi ei saa enam piisavalt kaitsta. Sest ei ole ju lubatud mõista hukka seda, kes meie väärtusi ei tunnista. See teeb meid aga täiesti kaitsetuks nende rünnakute eest, kes ise on sallimatud. Küsimus on, kas peaksime sallima sallimatust? Ma arvan, et ei pea. Aga arvan ka, et ei ole mõtet kuulutada sallivust ülimaks väärtuseks, nagu seda tehti Ameerika Ühendriikides, kus nüüd süüakse oma sõnu, sest on avastanud, et sallivus ohustab teisi väärtusi, näiteks turvalisust.

Mis on need väärtused, mille jalge alla tallamine ohustab minu lapsi? Eelkõige hoolivuse puudumine. Meie ühiskond on väga julm. Igaüks mõtleb vaid iseendale ja teeb seda, mida ta oma õnne saavutamiseks vajalikuks peab. Üks läheb või üle laipade, et edu saavutada. Teisele on kõik ükskõik ja ta on orienteeritud vaid lõbule. Mõlemad ohustavad kaasinimesi ja tekitavad tunde, et sa ei ole millegi eest kaitstud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht