Majandusteaduslik vaade ühiskonnale

Jüri Sepp

Karl Homann ja Andreas Suchanek, Sissejuhatus majandusteadusesse I. Tõlkinud Jüri Sepp. Tartu Ülikooli kirjastus, 2008. 194 lk. Karl Homann ja Andreas Suchanek, Sissejuhatus majandusteadusesse II . Tõlkinud Jüri Sepp. Tartu Ülikooli kirjastus, 2010. 244 lk. Karl Homann ja Andreas Suchanek, Sissejuhatus majandusteadusesse III . Tõlkinud Jüri Sepp. Tartu Ülikooli kirjastus, 2010. 117 lk. Tahaksin tähelepanu juhtida tõlkeõpikule „Sissejuhatus majandusteadusesse”. Originaalis on Karl Homanni ja Andreas Suchaneki raamatu pealkiri „Ökonomik: eine Einführung” („Ökonoomika: sissejuhatus”). See ilmus kirjastuse Mohr Siebeck sarjas „Neue ökonomische Grundrisse” („Uued majandusteaduslikud alused”) 2000. aastal (2. trükk 2005). Tegemist on laiale lugejaskonnale mõeldud raamatuga, mis köitis mu tähelepanu sellega, et kajastab erinevalt senistest õpikutest majandusteaduse arengut viimastel aastakümnetel, eriti nn institutsiooniökonoomilist pööret, mis on alates Ronald Coase’ist ja lõpetades Oliver Williamsoniga kujunenud Nobeli preemiate üheks lemmikobjektiks majandusteaduse vallas.

Raamatu eestindamine sai alguse sellest, et TÜ majandusteaduskonnas kujunes mõne aasta eest välja arusaam majandusteaduslikke õpinguid sissejuhatava uue aine ja selle alusõpiku vajadusest. Praeguse globaalse majanduskriisi aastad on seda arusaama tugevdanud. Peamine põhjus oli senise majandusteooria (tavapäraselt mikroökonoomika) sissejuhatuse liiga kitsas suunatus turumehhanismile, majanduse ja ühiskonna teiste sfääride seose alahindamine ja kohati ka liigne tehnilisus (matemaatilisus). Viimane ohustas sisulist arusaama ainest. Nüüdseks on uus õpik saanud Tartu Ülikoolis sissejuhatava kursuse aluseks nii majandusteaduskonnas kui ka teistele teaduskondadele pakutava kõrvalaine raames.

Õpiku peamine väärtus on seotud majandusteaduse enda sisemise arenguga viimastel aastakümnetel. Kui traditsiooniline majandusteadus oli suhteliselt selgelt piiritletav majanduse kui objektiga, siis nüüd määrab majandusteadlaste erialast eneseteadvust üha rohkem arusaam, et majandusteaduse puhul on tegemist pigem sotsiaalteadusliku meetodiga, mis on põhimõtteliselt rakendatav kõigi ühiskondlike probleemide uurimisel. Esiplaanile on tõstetud ökonoomika kui majandusteaduslik meetod. Loomulikult tuleneb sellest ka lähenemisviisi interdistsiplinaarsus uurimisobjekti mõttes. Lisaks turu kui inimtegevuse detsentraliseeritud koordineerimismehhanismile leiavad raamatus võrdväärset käsitlust ka teised ühiskondliku koostegevuse põhivariandid – riik (ka demokraatia laiemalt) ja organisatsioonid, sh ettevõtted.

Karl Homann ja Andreas Suchanek on oma raamatuga astunud õppekirjanduse seisukohalt väga uuendusliku sammu ja üritanud ületada lõhet majandusteaduse enda praeguse arenguetapi ja selle sissejuhatava käsitluse vahel. Kui senised traditsioonilised majandusteooria õpikud seavad majandusteaduse põhilise uurimisprobleemina üles nappide ressursside parima kasutamise, siis vaatluse all olev õpik taandab selle (aga ei unusta!) kõrvalprobleemiks. Esimesele kohale on „tehnilise” optimeerimise asemel tõstetud ratsionaalsete indiviidide koostegevuse sotsiaalne teema. Autorite arvates võib kogu ökonoomika jagada kolmeks põhikontseptsiooniks: tegevusteooriaks, kus on esiplaanil indiviidi otsustusprobleemid, koostegevusteooriaks, kus vaatluse all on interaktsiooniprobleemid, ja institutsiooniteooria, mis uurib koostegevusprobleemide võimalikke lahendusi mängureeglite kujundamise abil.

See majandusteaduse kolmikloomus on tõlke esimese osa põhiteemaks. Nii on algusest peale tagatud sotsiaalteaduslik vaatepunkt majandusele ja ühiskonnale tervikuna.

Teise tõlkeraamatu struktuur oma kolme peatükiga on väga ilmekas tõend laiemast lähenemisviisist majandusteadusele võrreldes varasemate õpikutega. Iga peatükk on pühendatud ühele „inimliku sipelgapesa” korrastamise institutsioonilisele vormile, milleta piiratud ratsionaalsuse ja informatsiooniga indiviidid jääksid ilma suurest osast koostöökasust. Alustatakse riigist kui ühest inimtegevust raamistavast ja suunavast mehhanismist, mis on ise ühtlasi paljude konkreetsete mängureeglite loojaks. Ainuüksi riigi panus rahu, seaduslikkuse ja omandiõiguste kindlustamisse on piisav, et teda pidada järgmise koostöö koordineerimise vormi – turu – efektiivse toimimise eelduseks. Loomulikult ei vähenda see turu tähtsust tänapäeva majanduses, pigem täiendab ja tugevdab turujõude, suunates neid koostöökasu loomisele. Ning lõpuks on eelneva kahe koostöömehhanismi kõrvale seatud ka organisatsioon ja ettevõte. Tegemist on turgu täiendava institutsiooniga, mis suudab teatud juhtudel kooskõlastada indiviidide huvisid ja maandada ebatäiuslikus maailmas tekkivaid riske turust paremini. Kokkuvõttes annavad kõik kolm koostöövormi oma panuse transaktsioonikulude vähendamisse ja ühiskondliku heaolu tõusu.

Sisuliselt on viimane, metodoloogia peatükk kindlasti teadusteoreetiliselt kõige põnevam ja ka vaieldavam. Autorid astuvad siin avalikku diskussiooni küllalt laia kriitikarindega, mis majandusteaduse, eriti tema traditsioonilise metodoloogia, st indiviidide kasudestkahjudest lähtuva ökonoomika ees avaneb. Siinkohal võib lisada, et majandusteaduse raames on tänapäeval koha leidnud ka teised lähenemisviisid (sotsioloogiline, psühholoogiline, ajalooline jm) majandusele ökonoomika kõrval. Nende alternatiivide üldpealkirjaks on saanud heterodoksne majandusteadus.

Autorite peamine relv on teadusfilosoofiline arusaam, et eri teadused on defineeritud eelkõige oma probleemiga ning seda (probleemi) pitserit kannavad ka kõik selle teooria mõisted ja mudelid. Viimaste puhul kaotab seega mõtte küsimus üldisest tõesusest. Selle asemel on peamiseks kvaliteedi kriteeriumiks probleemi adekvaatsus. Loomulikult saab aga konkreetsete mõistete ja mudelite puhul üksikasjades alati vaielda. Ilmselt kõige erilisem on Homanni ja Suchaneki lähenemises dilemmastruktuuri heuristiline tähtsustamine, selle tõstmine inimeste koostegevuse ökonoomilise uurimise universaalse lähtekoha (mudeli) staatusesse. Võrdlus vaba langemise seadusega, mis toimib kõigil juhtudel, kõigi kehade puhul isegi siis, kui nad tõusevad, on igal juhul väga ilmekas. Samal ajal on dilemmastruktuur siiski ilmselt vaid üks võimalus koostegevuse teooria fundamentaalse alusena.

Palju tähelepanu leiab töös ka homo oeconomicus’e mudel. See õnnestub autoritel empiirilise kriitika tule alt ära viia jällegi tänu seostamisele ökonoomika spetsiifilise probleemipüstitusega. Ehkki siingi tuleb taas alusena mängu dilemmastruktuur, võib autoritega igati nõustuda, et homo oeconomicus on väga probleemispetsiifiline mudel, mistõttu teda ei saagi käitumisteaduslike inimeseuuringutega troonilt tõugata. Muidu oleks ka raske mõista, miks vaatamata tugevale kriitikale pole majandusteadlased temast loobunud ega leidnud mingit muud alusmudelit.

Olen kindel, et selle tõlkeõpikuga oleme juba täitnud olulise lünga meie emakeelse õppekirjanduse varasalves ning võimaldanud eesti lugejal olla kursis majandusteaduse aktuaalsete arengusuundadega. Tahaksin siinkohal viidata ka arvukatele omapoolsetele joonealustele kommentaaridele, mis loodetavasti teevad arusaamise lihtsamaks ka väiksema eelettevalmistusega lugejatele. Samuti olen eestindanud mitmeid originaalis Saksamaaga seotud näiteid, mis omakorda annab lugejale süvenemiseks täiendava stiimuli.

Olgu öeldud, et käsitlemist leiab õpikus ka nn vangide paradoks, mille matemaatilise olemuse on selgemaks lahanud ameerika matemaatik John Nash. Õpikukolmiku tulevikuks on, loodetavalt veel sel õppeaastal, muutuda kättesaadavaks ka e-õpikuna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht