Majanduseshatoloogia viletsus ja möödapääsmatus

Hardo Pajula

Selle artikli jaoks mõtteid ja materjali kogudes, sattusin Interneti-avarustes poolkogemata venekeelsele kirjatükile „Bütsantsi asend maailmas ja selle allakäigu probleem”. Kirjutise autor, keegi G. Pikov Novosibirski Riiklikust Ülikoolist, ütleb lääne ja ida võrdleva käekäigu kohta muu hulgas järgmist: „Euroopas levis idale, sealhulgas Bütsantsile, kättesaamatuks jäänud ratsionaalne teadus ja sellega seotud  ratsionaalne tehnoloogia. Siin [Bütsantsis – H. P.] võttis maad nn „majanduseshatoloogia”. Bütsants ei näinud uut arenguvarianti ja endine „pöörles paigal”. Epistel majanduse „lõpust” oli autoritaarsete režiimide võimu ideoloogilise legitimeerimise olulisim osis … Nii bütsantslikus idas kui ka läänes oli iseloomulik majanduselu kaubalis-rahaliste ja administratiivsete jaotusmehhanismide kokkupõrge, ent siin lahenes see reeglina viimaste kasuks.”    

Need read annavad minu arvates Kaupo Vipi kahes artiklis (Sirp 23. IV ja 21. X) taastõstatatud kasvu piiride probleemi käsitlemiseks pasliku kammertooni. Esiteks ütlevad need meile, et Vipi vaated rajanevad pikal ja lugupidamist väärt traditsioonil. Eshatoloogial – mitmes usundis sisalduval õpetusel „viimseist asjust” – ei oleks nii pikk ajalugu, kui see ei rahuldaks mingeid üksikindiviidi ja kogu ühiskonna süvavajadusi. Ja nii on ka Vipi artiklitel oma healoomuline roll; meile kõigile on kasulik aeg-ajalt asjade kaduvikulisuse üle mõtiskleda ja eshatoloogilistes õpetustes  sisalduv meeleparanduslik aspekt ei tee ka kellelegi kurja. Paraku on aga igal usundil veel teisigi telgi ja üks olulisemaid viib üldjuhul otse ilmaliku võimu südamikku. Just lõpuõpetuste ja poliitilise võimu keerulist ja potentsiaalselt ohtlikku vastastikmõju tulebki minu arvates erilise hoolega silmas pidada.       

Hakkame siis päris (majandusteaduse) algusest pihta. Oletus number üks: inimvajadused on suuremad kui vahendid nende rahuldamiseks. Seda suhteliselt pretensioonitut oletust näib toetavat kogu maailma verine ajalugu. Kui see on nii, siis tuleb nappivaid hüvesid ühiskonnaliikmete vahel kuidagi jagada ehk teiste sõnadega tekib vajadus mingi jaotusmehhanismi järele. Piisavalt kõrgel  abstraktsiooniastmel võib välja tuua kaks lahendust: kaubalis-rahalise ja administratiivse (nähtamatu ja nähtava käe). Et mõlemas süsteemis saavad ühed rohkem kui teised, siis on mõlemad suuremal või vähemal määral vägivaldsed. Ent andes suhtelisusele, mis suhtelisuse kohus, ja tehes mööndusi inimmälu lühiduse osas, ei pea selles maanurgas sündinud ja elanud minuvanustele inimestele ilmselt selgitama, et kaks süsteemi on ikka piisavalt  erinevad, ja tõenäoliselt ei ole vaja ka küsida, kummale süsteemile rajatud ühiskonnas enamik Sirbi lugejaid elada tahaks.       

Moodsa majanduseshatoloogia tähtteoseks on vaieldamatult 1972. aastal trükivalgust näinud Donella ja Dennis Meadowsi, Jørgen Randersi ja William Behrensi „Kasvu piirid”, kus prognoositi muu hulgas kullavarude lõppemist 1981. aastaks, elavhõbeda otsasaamist 1985. aastaks, tinamaardlate tühjakskaevandamist 1987. aastaks, tsingi ammendumist 1990. aastaks jne, jne (viimane tilk naftat pidi  saama välja pumbatud 1992. aastaks)1. Ent Rooma klubi tellitud aruande eesmärgiks ei olnud siiski mitte konkreetsete prognooside väljapakkumine, vaid tähelepanu juhtimine majanduskasvu ja piiratud ressursside keerulisele vahekorrale (majandusteaduse sõlmprobleemile). Kui jutt läheb kasvule, on kohe kõigi meelel ja keelel nüüdisaegse majandusmütoloogia võtmetermin: SKT. Tunnistan, et ka mulle tundub katkematu tants viimase  kasvutempode üle peaaegu sama kummastav kui kogu see maailmalõpukirjandus. Kõik see, mida Andres Arrak (Sirp 22. X) selle näitaja puudustest kirjutab, on kahtlemata õige, ent mida on õigupoolest võimalik nüüd ühelt arvult ikka nii väga oodata, olgu sel nii palju komakohti kui tahes.   

Asja iva, nagu väga hästi kirjutas mõned aastad tagasi Martin Wolf (FT, 18. XII 2007), on pigem selles, kas maailm, milles me elame, mängib null- või pluss-summa mängu. SKT annab meile sellest küll mingit udust aimu,  kuid sellega kõnealuse näitaja eduline roll ka minu arvates piirdub. Pluss-summa (või siis kasvavas) majanduses võib ühe inimese või inimgrupi hüveolu kasvada, ilma et kellegi teise hüvang sellest kahaneks, nullsumma majanduses saavad ühe grupi võidud tulla ainult teiste kaotuse arvel. Viimased kaks aastasada on vähemalt läänemaailm mänginud pluss-summa mängu. Majandusajaloolase Angus Madissoni järgi on inimkonna keskmine  per capita sissetulek alates 1820. aastast kasvanud 10 korda. Selline maailma ajaloo ainulaadne jõukuse kasv on saanud võimalikuks tänu kahele esmatähtsale tegurile: kivistunud päiksevalgusele ja inimese leidlikkusele viimase vabastamisel ja kasutamisel. Nii nagu kõrgeauline Thomas Malthus 1798. aastal arvas, et rahvaarv kasvab eksponentsiaalselt, elatusvahendid (peaasjalikult toit) aga aritmeetiliselt, nii arvasid Rooma klubi palgatud  uurijad 174 aastat hiljem, et loodusvarade hõlvamine kasvab eksponentsiaalselt, leidlikkus aga aritmeetiliselt. Praeguse seisuga eksivad mõlemad ja nende prognooside paikapidavus tulevikus sõltub suuresti meist endist.       

Halvima ärahoidmiseks tuleks endale kõigepealt aru anda kahe erineva mängu sise- ja välispoliitilistest kõrvalmõjudest. „Nullsumma majandus,” kirjutab hr Wolf, „viib paratamatult repressioonideni kodus ja rüüsteretkedeni piiri taga.” Loogika on lihtne: kui kook ei kasva, saab oma lõiku suurendada ainult teistelt varastamisega. 

Üleminekul pluss-summa majandusele olid põhjapanevad tagajärjed. Kuna järsku avanes kõigil võimalus aegamisi oma elujärge parandada, talus eliit masside hääleõigust ning kokkuleppelisest poliitikast ja demokraatiast kujunes ajapikku norm. Välispoliitikas kuulutas pluss-summa majandus feodaalkorda iseloomustanud katkematu sõjaseisukorra lõppu, sest rahumeelne nokitsemine ja kaugkaubandus võimaldasid kõigile asjaomastele paremat  käekäiku kui üksteise tagant röövimine. „Ei ole juhus,” arutleb Wolf, „et enamik planeedi konfliktidest [viimastel aastakümnetel – H. P.] on olnud kodusõjad riikides, millel ei ole õnnestunud üles ehitada pluss-summa majanduse kodust vundamenti.”       

Otsalõppemishala ohtlikkus ilmnebki eelkõige selle kokkupuutes poliitikaga. Kui kõik kohe otsa saab, oleks keegi pidanud ilmselt juba üleeile midagi ette võtma. Aga kes ja mida? Küsimuse esimese poole peale heasoovlikud eshatoloogid üldjuhul aega ei  raiska: selleks on loomulikult valitsus. Jah, jutud uutest väärtustest jne on kõik tore, aga seda ainult seni, kuni need jäävad kaminaesiseks õhkamiseks. Kui kirjutaja arvab end aga teadvat, millised need uued väärtused olema peaksid, liigub teema juba otseteed vaimuhaiguse ja poliitika hämaratele äärealadele. Pahatihti (ma ei räägi siin Vipist) tipnevad aga lõputeadlaste soovitused sellega, et viivitamatult tuleks asutada jätkusuutlikkusministeerium,  kus nad ise näeksid end kui mitte kantsleri, siis vähemasti kuuenda osakonna seitsmenda laua juhatajana.     

Suhtumise „Kus viga näed laita, seal kisa: riik!” kujunemisel on paraku suur roll olnud majandusteadlastel endil. Esiteks on nende naeruväärsed, komatäpsusega esitatud prognoosid loonud pahaaimamatu kõrvaltvaataja jaoks ökonoomikast kujutluse kui mingist täppisteadusest, mida see muidugi pole ega saagi olla; pigem on tegemist ikkagi vana hea moraalifilosoofiaga. Teiseks on pärast Teist maailmasõda maad võtnud arusaamal majandusteadusest  kui rakendusmatemaatika allharust olnud ka kahetsusväärne majanduspoliitiline tagajärg. Kui enamikul matemaatilistest probleemidest on lahendid, siis peaksid need olema ka suuremal osal majanduslikest probleemidest ehk, nagu kirjutab (ebatüüpiline) Nobeli majandusauhinna laureaat Ronald Coase: „Ma arvan, et see on majandusteadlaste praktiseeritud ja minu poolt „tahvliökonoomikaks” nimetatud lähenemisviisi tulemus. Vaatlusalune  poliitika on tahvlil rakendatav poliitika. Kogu vajalik informatsioon on oletuslikult kättesaadav ja õppejõud mängib kõiki osi. Ta fikseerib üldise heaolu edendamiseks hinnad, kehtestab maksud ja jaotab subsiidiume (kõike tahvlil). Kuid tegelikus majandussüsteemis ei ole õppejõu paarikut.”   

Siin ongi konks. Mida keerulisemaks muutub küsimus (ja keegi ei väida, et inimese ellujäämisprobleem lihtsamaks muutuks), seda olulisem on lisaks nupukusele võimalikult tõhusalt kasutada ühiskonnaliikmete käsutuses  olevat informatsiooni nende eelistuste, nappivate ressursside ja olemasolevate tehnoloogiliste lahenduste kohta. Turusüsteemi tulekski eelkõige pidada hiiglaslikuks teabeedastusmehhanismiks, mis kogub ja töötleb hajutatud informatsiooni ja annab selle siis huvitatutele hindade vormis edasi. Senine kogemus ütleb meile seda, et ükski kui tahes lõpupädevatest spetsialistidest koosnev võimukeskus ei ole lihtsalt võimeline seda tohutut  infotulva tulemuslikult kasutama. Panuse tegemine administratiivsetele jaotusmehhanismidele (suur osa eshatoloogidest näib neid pooldavat) viiks meid väga suure tõenäosusega varem või hiljem nullsummamängu tagasi – koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega. Ja selles pole süüdi mitte kulla, elavhõbeda, tina, tsingi, nafta jne otsasaamine, vaid meie endi asjatud hirmud ja nurjatute võimuahnurite alaline suur kiusatus neid hirme kuidagi  ära kasutada.     

Ma ei usu, et ma siin kellegi asjade lõppemises ümber veensin. Selleks asuvad eshatoloogia  juured meie psühholoogilises peenras liiga sügaval. Või, nagu kirjutati ühel teisel mulle netis sõrmejuhtunud leheküljel: „Seda sorti religioosne mõtlemine kasvab rasketel aegadel plahvatuslikult. See annab rasketele aegadele mõtte. Arvata, et asjad lähevad halvemaks lihtsalt juhuslikult, võtaks maailmalt kogu mõtte. See ei saa nii olla. Lõppude lõpuks on kõigel toimuval oma põhjus. Nii lihtsalt peab olema. Mõelda teisiti, tähendaks jätta  meid, Camus näpus, tähenduseta maailmas eksistentsiaalsesse ahastusse”.

1 Ülaltoodud aastaarvud viitavad, tõsi küll, autorite kolmest alternatiivsest prognoosist kõige absurdsemale.