Maja, mis on sümbol
Ants Hein, Maja kui sümbol. Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone Tartus. Hattorpe, 2007, 111 lk. Kui mõelda Eesti iseseisvumisajaloo peegeldumisele ehitistes, siis meenub esimesena kolm hoonet: Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Tartus, Estonia teater ja Riigikogu hoone. Kaks viimast on juba ammu monograafiatesse põlistatud, EÜSi maja seni polnud. Tänavu suvel ilmus Ants Heina „Maja kui sümbol. Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone Tartus” (Hattorpe, 2007).
Viis aastat tagasi 14. IX tähistati EÜSi maja 100. aasta juubelit vastrenoveeritud maja avamisega. Raamatu väljaandmisega nii ladusalt ei läinud. Juhtus nii, et selle kirjastajaks ei saanudki EÜS, vaid Ants Hein ise, toetajaiks kultuurkapital, rahvuskultuuri fond ja muinsuskaitseamet, ent mitte algne tellija EÜS, kelle ettekujutus tulevasest raamatust ühel hetkel autori omaga enam kokku ei langenud. Paistab, et sama on juhtunud korduvalt ka maja ehitamise puhul.
Tellija eripära
Lihtne on projekteerida peremaja, kuid kui perekonna moodustavad 30 meest (nagu see EÜSi maja ehitamise aegu oli), kelle omavahelised suhted ja tegevus on kodukorra, traditsioonide ja rituaalidega määratletud ning sealjuures väga mitmekülgne, siis nõuab see kui mitte lausa selle pere liige olemist, siis põhjalikku süvenemist niisuguse koosluse toimimisse. Maja ehitamine langes aega, mida Juhan Kõpp määratles kui murranguaastaid seltsi elus. Vaieldi, kas seltsist peaks saama korporatsioon või mitte, seltsi identiteet selgines. 1903. aastal asendati kohustuslikud vehklemistunnid teiste spordialadega (sest duelle enam ei peetud), misjärel vehklemiseks polnud enam ruumi vaja. Leviv karskusaade vähendas joogipidude hoogu, sama ajal kui raamatukogu kasvas kiiresti ning keskenduti muuseumikogudele (mis hiljem ERMile anti) ja uurimis-publitseerimistegevusele. Oma saal avas uued võimalused ning maja valmides hakkasid seltsi maskuliinsust mahendama perekonnaõhtud. Muu hulgas arutati EÜSi koosolekutel XX sajandi alguses küsimust, kuidas eesti naisi võõra mõju alt tagasi võita (Kõpp, lk 216), sest nii mõnegi seltsiliikme peres valitses alles saksa lastetoa tantetamine. „Eestlus ärkab siis, kui naised ärkavad,” kirjutas 1902. aastal Aino Kallas, keda jahmatas Tartu naiste saksikus. Naisküsimuse laineharjal võeti aastatel EÜSi koguni kaks naisliiget. Kuidas võis vaene Georg Hellat seda kõike projekteerides ette näha! Või seda, et seltsi saalis hakatakse koguni avalikke kunstinäitusi korraldama (1906, 1909).
Nii juhtus, et maja ei saanud päris selline, nagu vaja oli. Karl Menning sarjas Hellatit veel 1920. aastatelgi selle ruumilahenduse pärast. 1920. aastatel soovitas Menning hoopis uue maja projekteerida ja selleks puhuks otsida „üks arhitekt, kes tõesti kunstnik on ja mitte ainult fassaade tegemises, vaid ka sisemiste ruumide loomises ja nende korralduses. Niisuguse puudumine on meie praegusele majale stempli peale surunud, ärge seda viga teist korda tehke” (lk 74).
Karl Menningu autorsus
Ants Hein tõstab Karl Menningut kõvasti esile, tõstes ta koguni maja autori staatusesse. Sellega ei tahaks küll nõustuda, seda enam, et uusi tõendeid ei esitata. Menningu EÜSi ruumide skitsidest on arhitektuuriajaloolased varemgi kirjutatud (Maret Eimre, 1981 jt), kuid need ei tee Menningust veel kaasautorit (liiati pole neid keegi näinud). Ka professor Tammekann tegi oma maja kohta skitsid ja kirjeldas detailselt oma soove, ometi ei pea keegi teda Alvar Aalto kaasautoriks. Ei peeta nendeks ka kõiki neid pereisasid-emasid, kes tulevad arhitekti juurde ajakirjast lõigatud maja pildi, isetehtud korteriplaneeringu ja mööblipaigutusega. Arhitektuurihuvi oli paljudel tollastel seltskonnategelastel, arhitektuuriajakirju tellis ja ehituskunstist kirjutas ka Gustav Suits, Johannes Semper lausa õppis arhitektuuri, Hanno Kompusest rääkimata. Menningu sõna oli tõesti otsustav ka Vanemuise projekti tellimisel Soomest (mille peale Jaan Tõnisson hirmsasti vihastas), kuid see ei tee temast ometi Vanemuise kaasautorit. Õigem oleks jätta ta selleks, kes ta mõlemal juhul oli – „valgustatud” tellijaks.
Arvan, et Menning suhtus Hellatisse halvasti just sellepärast, et too ei teinud kõike nii, nagu Menning tahtis (mis ju veel kord tõestab, et lahendus oli just Hellati oma). Menningu üks soovitusi teha aia poole väike puusammastele toetuv rõdu, et sinna alla saaks teha küttepuude panipaiga (Maret Eimre maja eritingimused, 2001, lk 23) ei räägi küll kuigi peenest arhitektuurimaitsest.
Hellati rolli pisendav Hein kirjutab Artur Kirsipu 1929. aasta ümberehitusi käsitledes siiski, et nendega kaotas hoone nii mõndagi oma algsest elegantsist (lk 78). Nii et elegantne see maja ikkagi oli, vaatamata sellele, et inseneriharidusega Hellat polnud tõepoolest mingi tipptegija.
Vähevõitu projekte
Ants Hein esitab meile ladusa ajalooseikadega vahelduva loo, tema viited näitavad laia lugemust ning suurendavad raamatu usaldusväärsust. Kahjuks aga on seal väga vähe jooniseid: vaid kaks fassaadivaadet ja kõigest üks plaan, ehkki lisaks Hellatile on olemas veel Robert Pohlmanni, Karl Burmani, Edgar Johan Kuusiku, Johann Ostrati ja Artur Kirsipu projekt. Tüütu on lugeda plaanilahenduste kirjeldusi, selmet vaadata korraks joonist. Karl Burmani plaanid (1928) oleksid kindlasti elevust tekitanud: „põrgu” asemel on seal keldris korraliku köögi ja piljardisaaliga suur õlletuba-restoran, kuhu sai ka otse aiast. Raamatus ei mainita üldse nii olulist kohta nagu „põrgu”, mis ehitati välja 1935. aastal.
Oleks oodanud ka hinnangut 2002. aasta renoveerimisele ning selle projektki väärinuks publitseerimist, seda enam, et ellu ei viidud kaugeltki kõike, mida arhitekt Raul Vaiksoo välja pakkus, nagu läbimurre läbi õuepoolse kaarakna ning klaaskoridor, mis pidi viima aeda ehitatavasse viinapuuväätidega kaetud pergolasse, jm.
Maja arhitektuursetest eeskujudest rääkides Hein mõneti polemiseerib varem kirjutatuga, tõstes taas esile Frank Lloyd Wrighti, ent samas ei esitata selle kinnituseks ühtki illustratsiooni, mis oleks andnud ka lugejale otsustamisvõimaluse. Kaldun endiselt nägema siin Peterburi arhitektide määravat mõju. Hauswaldi villaga algas Peterburis poolkaarekujuliste lahtiste lodžade mood juba 1899. aastal, mil Hellat Peterburis õppis.
Ajaloolisi seiku ehk vaagivad teised, minul tekkis küsimus väite puhul, et EÜSis võeti üliõpilasseltsidest esimesena 24. XI 1918 vastu otsus in corpore Vabadussõtta minna (lk 69). Ka Riiast Tartusse tulnud Vironias (kuhu kuulus palju arhitekte) otsustati see samal päeval. Kas nende vahet mõõdetakse tundidega?
Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme saanud huvitava ülevaate olulisest majast. Viimast oleks võinud rohkem toonitada ka kaanekujundusega: EÜSi majaga eriti ei seondu helebeež värv ning maja pisike pilt ei kinnita toekat pealkirja. Pealkiri ise on küll veenev: EÜSi maja Tartus tõesti oli ja jääb sümboliks.