Maarjamaised madallennud

Kaarel Tarand

Nägemustel-visioonidel on Eesti avalikus mõttevahetuses olnud juba pikka aega nii kindel koht, et mõne kaugustesse vaadanu ja vaataja võiks lausa emeriitvisionääriks kuulutada. Tulevikku vaadatakse aga vankumatu kindlusega lahus poliitilisest debatist, kuskil konverentsidel ja töötubades, kuhu riigijuhid pahatihti ainult tervitama tulevad. Pole siis ime, et uudishimulikum ja tõsisem osa valijaskonnast alailma nuriseb visioonide puudumise üle ja seda eriti suuremate poliitkampaaniate ajal. Ka spetsialiseerunud ajakirjandus pole poliitiliste visioonide väljaõngitsemisel nende kandjate peast erilist edu saavutanud, teflonpoisid ja -tüdrukud jäävad vankumatult oma päheõpitud hüüdlausestuse juurde. Moodne profipoliitik tegutseb, mitte ei unista.

New Yorgi kirjastaja John Brockman on aastaid maailma suuri mõtlejaid, juba pärjatud ja alles tulevasi nobeliste, kunstnikke ja leiutajaid ettenägemisele õhutanud ning koondanud kogutud mõtted ka raamatuteks. Portaalis The Edge, (edge.org, mille võiks lauluisa järgi tõlkida kui „maailma otsas”) vastavad sajad tippmõtlejad igaks aastaks Brockmani püstitatud küsimusele, tänavune on näiteks „mille pärast peaksime muretsema?”, mullune kõlas „milline on sinu sügav, elegantne või ilus seletus?”. Need imelist tarkust täis lühi­esseed võiksid olla iga kohaliku visionääri kohustuslik kirjandus enne iseseisva unistamise alustamist.
2009. aastal küsis Brockman, mis muudab sel sajandil kõike (lugege, palun!). Kui kas või mõni üle 150st pakkumisest peaks realiseeruma, on tühised ja kasutud kõik väiksemad mõtted. Mitte et väikesi mõtteid ei peaks mõlgutama ning pisiplaane koostama, kuid taustal peab olema kogu aeg ka teadmine n-ö suuremast plaanist, mis võib käivituda ka Eestis selle valitsusest ja inimestest täiesti sõltumatult. Vastasel korral tüürivad me otsustajad ühiskonna juhuotsuste jõul täiesti ettearvamatusse suunda.
Teisipäeval esitles Arengufond oma mõtteraamatut „Pilgud ette” (loetav ka veebis motteraamat.arengufond.ee), fookusega majandusel ning autoriteks valdavalt majandusala inimesed. Kogumiku peab ilmselt esinduslikuks lugema, sest kirjutavad inimesed, kes on majanduses edu saavutanud ning seega teavad, millest räägivad. Järelikult saab nende mõttelennu kõrguse järgi enam-vähem tuvastada ühiskonna ja ettevõtjate üldisema ootuste horisondi. Kui kõrvutada seda Brockmani kogutuga, peab kahjuks ütlema, et ootused on väikesed, mõtted liiga kindlalt kahe jalaga maas. Võib vaid oletada, kas inimesed ei julgegi suurelt unistada või arvavad, et liiga lennukad mõtted vähendavad nende tõsiseltvõetavust ühiskonnas. Oleme ühiskonnana endale juba õige kaua ka sisendanud, et pragmatism ongi eluhoiakuna väärtuslikum kui ullikeste pärusmaale jääv unistamine.
Neist hirmudest aitaks ehk üle vana hea Keynesi meeldetuletamine. Möödunud sajandi ilmselt mõjukaim majandusteoreetik ei häbenenud sugugi unistada („Meie lapselaste majanduslikud võimalused”, 1930) 15-tunnisest töönädalast ja muudest hüvedest. See, et need pole meile kätte jõudnud, ei kahanda sendivõrragi Keynesi põhiõpetuse kaalu.
Eesti mehed (kogumikus on vaid kaks naisautori teksti 24st) pole muidugi mingid keinsiaanid ja nii mõnelgi paistab olevat sügavaid kõhklusi ka tehnoloogilise progressi vääramatuse asjus. Soovitakse lennata küll, aga ikka Kukerpillide õpetuse järgi – mitte eriti kõrgelt. Edu pandina nähakse higi, verd ja pisaraid. Või kui veel utreerida, sarnaneb majandusmeeste eduretsept kangesti sellega, mis kunagi ammu rippus kontsentratsioonilaagri väravas – et töö tegevat vabaks.
Igaühe isikliku vabaduse (mis ühiskonnas summeerub kollektiivseks vabaduseks) maksimeerimine võiks visioonides eesmärgina üles seatud olla küll. Seda ideed toetab igakülgselt ka põhiseaduse teine peatükk. On aga küll väga kahtlane, kas on mõistlik selle poole püüdlemisel loota aina rängemale töötegemisele. Töö (eriti palgatöö) on masinate ajastul aina piiratum ressurss ja kuidas ka ei püüaks jaotada, jagub seda aina vähematele. Seega, kui uskuda, et rikkaks ja õnnelikuks saab vaid tööd tehes, siis ei sobi rahvaarvu kiire ja kas või jõuvõtetega suurendamine (pole vahet, kas pannakse naised sundsünnitama või veetakse lisarahvastik kohale teistelt kontinentidelt) kuidagi pilti.
Vastuolu ületamiseks peabki mõtteraamatu järgi sekkuma ettevõtja, kes loob aina uut tööd ja töökohti. Ettevõtlikkuse õhutamist ei taha ma sugugi halvustada, aga eks tegu on ikkagi asjaga, nagu teaduses ja kunstiski, milleks peab kannustama uudishimu, loometung ja naudingujanu, mitte piits. Tööd selle venekeelses mõttes ja tähenduses (vaev, orjus) ei tohiks küll kellelegi soovitada.
Priit Alamäe väidab mõtteraamatus: „Rahvusvahelist väärtusahelat mööda ülesronimine nõuab higi, verd ja pisaraid, aga, olgem ausad, meil pole pikemas perspektiivis ühtki teist alternatiivi.” Keynes arvas omal ajal, et „pikas perspektiivis oleme me kõik surnud”. Kuni ollakse elus, on väärtusahela küljes kõlkumise kõrval alati muid valikuvõimalusi. Kui need nägemustesse ilmuksid, ei kaoks ka lootus, et mõni ka realiseerub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht