Maailma valvatuim vang

Kaarel Tarand

  Avalikus sõnas, nii meedias kui turuplatsidel, enne USA presidendi George W. Bushi visiiti toimunud mõttevahetus tuletas meelde, et midagi üsna sarnast koges Eesti enne Euroopa Liiduga liitumist. Eks teismelise käitumine ongi hüplik: kord valab ta oma viha ema, kord isa peale välja. Süüdi on see, kes parasjagu sunnib teismelist täiskasvanu olema. Sest täiskasvanuna käitumine ehk vastutustundlikkus on teismelise jaoks pagana raske töö või olek. Kui on tükk aega tubli ja püüdlik oldud, tahaks ju kangesti teha midagi natukenegi keelatut. No kas või tänaval prügikasti ümber lükata või liinibussi istmest natuke polstrit välja kiskuda.

Euroopa Liit sundis eestlasi igasuguseid asju tegema. Ema kehtestatud kodukorda mäletame kui õigussüsteemi harmoneerimise nimelist protsessi. Otse öeldes õpetati meid lihtsalt meist kui tahes erinevaid teisi inimesi lugupidavalt kohtlema, ise puhtust ja korda pidama ning oma emotsioone kontrollima. Raske oli. Aga EL tõmbas osavalt kogu tähelepanu endale, samal ajal kui isa ehk USA lükkas meie teele hoopis tõsisemat proovikivi. NATO ja sealt tulevate kohustuste vastu ei märganud tollal õieti keegi sõdida, rahvas leppis riigijuhtide üsna pealiskaudsete seletustega NATO-liikmesuse kui vältimatuse kohta. Veel vähem tuli mõttesse, et USA võib ka NATO-väliseid sõdu pidada ja seal osalemist nõuda.

Siis olukord ühtäkki muutus. EL jõudis paratamatusena kätte, oli kodune ja mõnus kogu oma pehmuses, tõi seda, mida oli lubanud, ja ei nõudnud enam palju vastu. See, et suhkruvarguse eest vastu näppe saab ja taskurahast ilma jääb, on teismeliselegi ju täitsa mõistetav. Tõsi, ta võib ka mõelda, et teos endas polegi midagi halba, ainult vahele ei tohi jääda (mis ei viita just erilisele vaimsele küpsusele). EList sai sõjasündmuste tõttu isegi omamoodi liitlane kasvueas Eesti vaistlikule protestile raskemat sorti täiskasvanu töö vastu, mida meilt soovis USA. Eks igal Euroopa rahval olid oma unikaalsed põhjused Iraagi operatsioonides osalemiseks või sellest hoidumiseks. Aga paljudele meist tundus mugav olla pigem nahahoidjate kui eesliinil olijate poolel.

Küllap pole kõigil veel päriselt meelest läinud see, millise õhinaga mitmed Eesti poliitikud jutustasid kümmekond aastat tagasi USA elukorralduse eelistest “aeglase, tagurliku ja arenemisvõimalusi pärssiva liiga sotsiaalse” ELi ees. Eriti hästi töötas Ameerika kaart põhjamaise heaoluriigi mudeli kehtestamispüüete vastu. Sest USA=isikuvabadus ja Põhjamaad=sotsialism. Oli ju nii?! Aga eks meiegi rahvas küpses, ent mitte veel sedavõrd, et suuta endas maha suruda soov oma eksikujutelma purunemise eest kätte maksta ja mitte karistada täiuslikuks peetud isakuju, kui tema puudulikkus lõpuks selgeks sai. USA (ja sealse kollektiivse võimu isikustatud kehastuse George W. Bushi) süü Eesti rahva ees seisneb praegu selles, et ta ei olegi nii laitmatu, nagu me endale ette kujutasime; et vabadus polegi piiritu; et eduga käivad kaasas ohvrid. Omamoodi pime viha, millega küll karistatakse pigem iseennast kui Bushi või tema kaaskonda. Nii või teisiti oli teisipäeval matslik mitte vastu lehvitada, kui autoaknast lehvitav Bush mööda sõitis. Aga samas nii ehedalt narr teismelise käitumine – küll me alles näitasime talle! Võib-olla oli taskusse surutud käsi koguni rusikasse pigistatud?

USA president on tänapäeva maailmas ilmselt suurimat koormat vedav üksikisik. Jah, mingi piirini on tema karjäär olnud vaba valiku tulemus, aga ühest hetkest alates enam mitte. Ma ei arva, et talle peaks kaasa tundma, sest USA demokraatlik riigikorraldus ei võimalda tõesti kedagi vastu isiku tahtmist presidendiks valida. Ametivande andmise hetkel kerib aga isikliku vabaduse näitaja end nulli. Kujutlegem näitlejat, kes peab kaheksa aastat järjest mängima Hamletit, aga nii, et rollist “välja tulla” ja kostüümi seljast visata võib ainult öösiti kodus. Muidu, olgu laval või tänaval, peab suus olema ainult autori tekst või selle sobiv edasiarendus. Raske, peaaegu ilmvõimatu ülesanne. Olla oma rolli vang. Kusjuures vang, kelle vaateväljast koristatakse kõik üleliigne ja kelle kongiaknast avaneb kogu aeg samasugune pilt, mis tahes maailma nurka see kong ka ei viidaks.

Inimlikku mõistmist ja ratsionaalset suhtumist USA presidendi töösse võiks siiski juba ka eestlastelt oodata. Meie igaühe väike tigedus ei mõjuta kuigivõrd maailma ajalugu. Veel vähem teeb kellegi vihapurse tema enda elu õnnelikumaks. Purskajal võiks vähemasti iseenda jaoks olla ka põhjendatud vastused küsimustele, mida USA president võinuks ja saanuks teisiti teha ja missugune oleks maailm selle tagajärjel praegu; mis tehtust üldse oleks tagasipööratav ja olematuks muudetav ning millist kasu tõuseks maailmale sellest, kui USA president ennast milleski tagantjärele süüdi tunnistaks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht