Maailm pärast aastat 2008

Iivi Masso

1. Milline näib pärast 2008. aastat olevat globaalse kapitalismi tulevik  ja tervis? 2. Kas on karta, et õhtumaad on sunnitud käegakatsutavas tulevikus oma elustiili ja hoiakuid muutma? 3. Möödunud sajand tähistab formaalselt kolonialismiperioodi lõppu. Kas on loota, et arvukad mittelääne kultuurid liiguvad alanud sajandil väärikama ja tänasest pingevabama iseolemise poole?

Iivi Masso:

1. Võib-olla isegi parem kui enne. Turumajandusest paremat majandussüsteemi pole  osatud pakkuda, ja üks turumajanduse eelistest on just võime end kriiside kujul reguleerida, kui midagi kuskil valesti läheb. Jäigematel süsteemidel see võimalus puudub. Turumajandus pole kunagi täiesti reguleerimata, vaielda võib sel teemal, kuidas ja kui palju reguleerida. USA rahanduskriisi põhjendamises süüdistavad ühed pankade ahnusele antud liiga vaba voli, teised aga hoopis riigi tagatisi, mis innustasid panku andma kergekäeliselt laenusid kaheldava maksujõuga inimestele. Kriisi ajal on oluline selgitada, mida just on valesti tehtud ja mis vajab korrigeerimist. Ma ei näe mingit põhjust turumajandust süsteemina kahtluse alla seada.

2. Miks just õhtumaad? Õhtumaade hoiakud on tunduvalt enesekriitilisemad kui muu maailma omad, ja tänu sõna- ja mõttevabadusele on läänes juba kaua olnud võimalik vigadele ja probleemidele tähelepanu juhtida, mis ka  aitab nende parandamisele kaasa. Loodaksin väga, et ka mujal saavutataks selline kriitilise reflektiivsuse tase, ja et maailma diktaatorid ja fanaatikud muudaksid oma hoiakuid nii inimeste kui looduse suhtes. Mis puutub elustiili, siis ka selles osas on läänes palju muutusi juba tehtud ja tänu ressursside  piiratusele tuleb ehk veelgi teha. Maailma elatustaseme tasandumine globaliseerumise teel on läänele valusam kui globaalse õigluse kaitsjad endale aru annavad: siit kaovad töökohad, elatustase langeb läbi kaotuste ja kriiside. Kuidas aga suhtuvad ressursside piiratusse kasvavad uued majandushiiglased, kes on alles tarbimise hoogu sisse  saamas?

3. Küsimus on esitatud nii, nagu oleks koloniseerija automaatselt lääs ja koloniseeritav „mittelääs”. Tegelikult pole imperialistlik ja kolonialistlik poliitika maailmast kuhugi kadunud, ehkki lääs sellest möödunud sajandil loobus. Paljud kunagi koloniseeritud „mittelääne” kultuurid vaevlevad veel aastakümneid vabanemise järel diktatuuride, korruptsiooni ja lõputute kodusõdade käes, mitte  just väga väärikalt. Seda aetakse pahatihti endiselt lääne kolonialismi süüks. Samas ei süüdista Eesti puhul keegi imperialismi mõjusid, kui midagi halvasti läheb, ehkki Eesti on olnud uuesti vaba alla paarikümne aasta. Väärikus eeldab ka vastutust ja kaksikmoraalist loobumist. „Mittelääne” iseolemiste väärikus ja vabadus ei sõltu praegu läänest.

4. Venemaa on oma praeguse käitumisega eelkõige äärmiselt ebameeldiv, pean silmas tema taasärganud nõukogulikku propagandategevust – ka läänes. Kas ta ka ohtlik on, see jäägu turva-ala asjatundjate hinnata. Venemaa on läänega võrreldes suhteliselt väike ja vaene, ta ei ole väga võimas. Aga rahulikkudest ja heanaaberlikest suhetest võiks rääkida alles siis, kui Venemaa oma nõukogude aegsest imperialismist avalikult distantsi võtaks ning oma endistelt ohvritelt vabandust paluks – selle asemel, et toda  kuritegelikku moodustist õigustada, nagu ta nüüd paraku teeb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht