Maailm pärast aastat 2008

Kristiina Ross

Võimalik, et aja möödudes ei paista 2008. aasta silma millegi erilisega. Oht, et tegu pole aastaga nagu iga teine, on siiski olemas. „Rutiinsete” vastuolude kõrval jäävad lõppevat aastat meenutama Venemaa agressioon Gruusias ja tõsised mõrad piiranguteta finantskapitalismi toimimises. Kõlanud on võrdlused 1920. aastate lõpu majanduskriisiga. Sellega seoses küsisime mitmete elualade inimestelt: 1. Milline näib pärast 2008. aastat olevat globaalse kapitalismi tulevik  ja tervis? 2. Kas on karta, et õhtumaad on sunnitud käegakatsutavas tulevikus oma elustiili ja hoiakuid muutma? 3. Möödunud sajand tähistab formaalselt kolonialismiperioodi lõppu. Kas on loota, et arvukad mittelääne kultuurid liiguvad alanud sajandil väärikama ja tänasest pingevabama iseolemise poole? 4. Kui ohtlik on Venemaa täna Eestile? Kui ohtlik läänele?

Kristiina Ross:

1. Igapäevaste uudistega on üldine meeleolu viimastel kuudel köetud nii eshatoloogiliseks,  et millegi lõppemises ei näi nagu kahtlustki olevat. Küsimus on ainult selles, mille lõppu keegi silmas peab: kas on kogu läänelik maailm kokku varisemas või on lõpule jõudmas ainult üks selle etappe või ühe etapi üks faas. Kui veel mõni kuu tagasi kõlas üsna usutavalt nende hääl, kes väitsid, et praegune kriis on lihtsalt seaduspärane võnge, millele järgneb kohe uus tõus ja kõik läheb üha kasvavas joones edasi nii nagu varem, siis praeguseks ei mõju seesugused  sõnavõtud enam kuigivõrd optimismi süstivalt. Süveneb hoiak, et isegi kui aasta või pooleteise pärast uus majandustõus algab, saab see olla ainult üks sakk üldise ammendumise teel. Majanduses võhikul on raske hinnata, kui suures ulatuses on seda laadi apokalüptiliste piltide taga pelgad emotsioonid, kui suures osas majanduslik reaalsus. Aga küllap on ühiskonna tervisega sama moodi nagu üksikindiviidiga, kelle somaatiline ja psüühiline seisund  on omavahel seotud ja teineteist otseselt mõjutavad. Nii et kui usk globaalse kapitalismi tulevikku ja elujõudu ühiskonnas mingi kriitilise piirini raugeb, siis ongi selle elukorralduse tervisega lood kehvasti.

2. Käegakatsutavas tulevikus ja väga järsult ehk mitte. Elustiili ja hoiakuid muudetakse väga visalt, kui just mingi katastroof selleks tagant ei sunni. Sellest ei piisa, kui kõik teavad, et ressursse priiskamiseks kuigi pikalt ei jätku; varud peavad päris reaalselt otsa lõppema, enne kui hoiakud muutuvad. Aga kas elustiili ja hoiakute muutuse sundust tasub karta või oodata, on maitseküsimus, mille juures mängivad teatavasti kaasa isiklikud kogemused, ealised iseärasused ja mis kõik veel. Leidub inimesi, kelle meelest vana vaikne ja väärikas Euroopa on niikuinii ammu hääbunud ja suurem osa XX sajandi teise poole ameerikalikust arengust kujutabki endast pigem tungivalt lahendust  otsivat üleminekuprotsessi kui väärtust omaette. Globaalse kapitalismi üks argitasandil toimivaid sümboleid, suur rahvast täis ostukeskus, kus agressiivne mürafoon päev läbi kõigi ajusid peksab, on näiteks nii ebameeldiv ja nüri nähtus, et selle painest pääsemiseks oleksid ehk paljud valmis mingit osa oma elustiilist ja hoiakutest muutma, kui mingi vähegi vastuvõetav ja mitte liiga suurt pingutust nõudev alternatiiv kusagilt terendaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht