Maailm pärast aastat 2008

Heido Vitsur

1. Milline näib pärast 2008. aastat olevat globaalse kapitalismi tulevik  ja tervis? 2. Kas on karta, et õhtumaad on sunnitud käegakatsutavas tulevikus oma elustiili ja hoiakuid muutma? 3. Möödunud sajand tähistab formaalselt kolonialismiperioodi lõppu. Kas on loota, et arvukad mittelääne kultuurid liiguvad alanud sajandil väärikama ja tänasest pingevabama iseolemise poole? 4. Kui ohtlik on Venemaa täna Eestile? Kui ohtlik läänele?

Heido Vitsur:

1. Suured kriisid toovad endaga alati kaasa suuri muutusi. Kriis tekib ju siis, kui midagi  on läinud viltu, ja lõpeb siis, kui kriisi põhjused on likvideeritud. Tänane maailmamajandus on haige ja ilma nende mitmete triljonite US D-deta, mida riikide valitsused ja keskpangad majanduse päästmiseks on mängu pannud, oleks maailmamajandus ilmselt juba koomas – see on palju hullemas olukorras kui kolmveerand sajandit tagasi suure depressiooni ajal. Kuid kõigile vereülekannetele vaatamata ei ole majanduse vereringet tööle saadud ning  uus aasta toob endaga kaasa pankrottide laine ja tööpuuduse kasvu jms, kuid ilmselt mitte bolševismi taassündi. Praeguse kriisi põhjusi otsitakse rahamaailmast ja peasüüdlaseks peetakse enamiku asjatundjate poolt veerand sajandit tagasi alanud finantsturgude liberaliseerimist ja dereguleerimist (kuigi on ka neid, kes väidavad, et süüdi on just regulatsioonide säilimine). Kuid on ka neid, kes näevad probleemi algust USA dollari ja kulla seotusel põhinevast  Bretton Woodsi süsteemist loobumises 1973. aastal. On neid, kes ütlevad, et süüdi on globaliseerumine. Lühiajalises kontekstis põhjustas kriisi lahvatamise aga tõsiasi, et ühel momendil ei saanud rahamaailm enam varjata, et kuningas on alasti; et rikkuse enneolematut kasvu ei olnud, vaid et investeerimispangad olid loonud ja müünud rahaturgudel tohutult katteta väärtpabereid ning tekitanud sel moel ebarikkust, mille tagatiseks oli üksnes usk, et nii saab igavesti edasi toimetada. Mängiti selle peale, et usk kinnisvara lõputusse kallinemisesse püsib igavesti. Küllalt konservatiivsete hinnangute järgi loodi sellist katteta raha viimase paarikümne aasta jooksul 14 triljoni USA dollari ulatuses (see on veerand kogu maailma SKTst) ja see on määr, mille ulatuses maailmamajandus peab tasakaalustuma ja usaldus taastuma. Seejuures on usalduse taastumine tunduvalt  keerulisem kui finantsaugu kinnitoppimine. Viimasega on valitsused vähemalt kahe kolmandiku ulatuses juba hakkama saanud. Ja mida siin usaldusest rääkidagi, kui mitte keegi maailmas ei tea, mis on tõsi, mis vale. Seega võib arvata, et rahaturu regulatsioonid tulevad ja finantsasutuste järelevalve tugevneb. On võimalik, et lepitakse kokku ka spekulatiivse kapitali tegevusvabaduse piiramises, et tulevikus ei oleks enam niisama  lihtne rahateenimise eesmärgil turgusid kõigutada ja rünnata. Samuti on karta, et globaliseerumine mõnevõrra pidurdub. Esiteks ei ole enam nii palju odavalt kättesaadavat raha, et võiks ajada seda lugemata väga suurejoonelist ülemaailmset äri. Rahalugemine sunnib paljusid ettevõtjaid senisest palju ligemale vaatama. Teiseks on üsna kindel, et senisest suurema tööpuuduse korral hakatakse kõikjal töökohtade lahkumisse palju kriitilisemalt  suhtuma kui seni. Seega võib tuleviku maailma iseloomustada ühes lauses järgmiste sõnadega: vähem raha, rohkem regulatsioone ja tegutsemist oma lähemas ümbruses.