Mäletamine ei ole kogetu neutraalne ja kiretu registreerimine

K?ud Ester V?ja Ene K?aar

 

 

Intervjuu Briti kultuuriteooretiku ja kirjandusteadlase Susannah Radstone’iga

 

SUSANNAH RADSTONE on kultuuriteoreetik ja kirjandusteadlane, East Londoni ülikooli lektor.

Tema uurimisteemad on kultuuriteooria, eeskätt mälu ja psühhoanalüüs ning kaasaegne kirjandus

ja film. Ta on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi mäluteemalisi konverentse ja seminare,

kuulub ajakirja The Journal of Memory Studies toimetuskolleegiumi. Viimastel aastatel

on ilmunud mitmeid mälu-teemalisi artikleid, samuti on ta mitmete temaatiliste artiklikogumike

toimetaja: “The Politics of Memory: Contested Pasts” (2006), “Memory, History, Nation:

Contested Pasts” (2005), “Memory Cultures: Memory, Subjectivity and Recognition” (2005),

“Regimes of Memory” (

 

 

Elav huvi konverentsi “Memory from Transdisciplinary Perspectives” vastu oli korraldajatele üllatus. Teie korraldasite 1999. aastal rahvusvahelise interdistsiplinaarse konverentsi “Frontiers of Memory”, samuti on teid kutsutud esinema mitmetele eri riikides toimunud mäluteemalistele konverentsidele. Kuidas selgitaksite mälu kui uurimisteema jätkuvat populaarsust humanitaar- ja sotsiaalteadustes viimastel aastatel?

See on väga mahukas küsimus, kuna mäluteema praegune populaarsus on saanud alguse eri allikatest ja probleemidest. Üksainus seletus poleks siin kindlasti piisav. Mälu kui uurimisteema köitvus on minu arvates saanud alguse sellest, et see hoiab koos tervet hulka tänapäeval pakilisi probleeme, vaidlusteemasid ja ettekirjutusi.

Esiteks, mäluteema lubab välja tuua sisemise ja välise suhted. Viimastel kümnenditel, eeskätt 1960ndatel ja 1970ndatel, tundus, et sellesse toob selgust psühhoanalüüs, lisades sügavust ideoloogiateooriatele, millega ei andnud seletada seda, kuidas omandatakse peale surutud mõtte- ja uskumuste viise, kuidas need muutuvad isiksuse osaks. Psühhoanalüüs tegeles selle teoreetilise tühimikuga, näidates, kuidas ideoloogiad seotakse subjektiivsusega psüühiliste protsesside, sealhulgas ihade ja fantaasiate kaudu. Pöördumine mälu poole võimaldab meil omakorda mõista, kuidas minevikku on läbi elatud. Kui me oleme aktsepteerinud, et väliseid sündmusi mitte ainult ei registreerita mälus, siis võivad mälu-uuringud heita valgust protsessidele, mille kaudu minevikku integreeritakse ja vahendatakse.

Teiseks, mäluteema populaarsust võib seostada representeerimist käsitletavate post­­­­-struk­turalistlike, postmodernistlike ja de­konst­ruktivistlike teooriate arenguga. Neis esile kerkinud refleksionismi kriitika on viinud humanitaarteadused teatavasse kriisi küsimuses, mis puudutab “sündmuste” ja representatsioonide suhet. Selle kriisi juured ei peitu muidugi mitte ainult teoreetilistes debattides, vaid ajaloos endas. Alates väljakutsest, mille esitas holokaust representatsiooniteooriatele, on mälu-uuringud olnud kannustatud vajadusest tunnistada tänapäeva katastroofide toimumisjärgset, pärastist elu – ja selle tunnistamiseks oli vaja representatsiooniteooriate ümbermõtestamist. Mäluteema võimaldab selle kriisiga tegeleda, aga see ei tähenda muidugi tagasipöördumist naiivsete representatsiooniteooriate juurde. Vastupidi, mälu-uuringud (oma eri vormides ja väljundites) pöörduvad representatsioonide ja mäletatud mineviku vahelise suhte uurimise poole.

Lõpuks, keskendudes kohalikule, personaalsele ja marginaalsele, pakuvad mälu-uuringud vastukaalu ametlikule ajaloole. See on  väljakutse, mis on vastu võetud erinevates poliitilistes kontekstides – tähtsusetud pole siin tohutud muudatused Ida-Euroopas ja endise Nõukogude Liidu territooriumil. Kuigi mälu uurimine rõhutab mälestuste tähenduslikkust, siis selle tähenduslikkuse analüüs, küsimus mälu tähendustest jääb siiski avatuks.

 

Palun rääkige, kuidas te hakkasite tegelema mälu-uuringutega.

Minu isiklikul teel mälu uurimiseni on olnud mitu lähtepunkti. Esiteks – mul on väga halb mälu! See on ilmselt üks ajend, miks hakkasin selle teema vastu huvi tundma. Teiseks, mu teoreetilised huvid on olnud seotud psühhoanalüüsiga, mis tähendab, et ma olen kogu aeg püüdnud mõista psüühe ja maailma keerulisi suhteid. Kolmandaks, mu esimene uurimisprojekt doktoritööd kirjutades oli naised ja kirjanduslikud pihtimused, mis tekitas minus omakorda sügavama huvi autobiograafia kui žanri vastu. Pärast doktoritöö valmimist hakkasin mõistma, et nõue pihtida, millel on olnud nii pikk ajalugu ja mis oli nii domineeriv 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel, on seotud kohustusega mäletada. Nii hakkasingi kirjutama mäletamise kultuurist.

 

Kuidas kommenteerite praegust mälu-uuringute distsiplinaarsete piiride hägustumist, seda, et konverentsid kultuurimälu, sotsiaalse mälu, trauma jms teemadel toovad kokku väga erineva taustaga uurijaid?

Kõige suurem muutus on mälu-uuringute institutsionaliseerumine. Minu meelest ei ole see üheselt tervitatav. Kuigi inter- ja transdistsiplinaarsed uurimused võivad olla tohutult innovatiivsed ja produktiivsed, kipub teadustöö tohutu kiirusega arenenud mälu-uuringutes kalduma uurimuste suunas, mille puuduseks on mõistete küllaltki vormikohased rakendused, selle asemel et mõisted kriitiliselt läbi töötataks.

Mäluteema köitvus ei piirdu siiski vaid akadeemiaga. Võib-olla üldistan liigselt, väites, et elame mälu ajastul.  Aga me peame olema valvsad selle suhtes, mis on poliitiliselt ja teoreetiliselt kaalul, kui me mäluprotsesse liig kriitikavabalt võtame.

 

Kuidas on agency (individuaalne teotsemine, osalus, tegevuslikkus) kui mõiste ja uurimisobjekt esindatud viimase aja mälu-uuringutes?

Viimase aja mälu-uuringutes on agency mõiste esindatud tihti vastuoluliselt. Mainin siinkohal vaid kahte võimalust. Esiteks on traumakesksuse tõttu tänapäeva mälu-uuringutes kiputud rõhutama subjekti aktiivsuse (agency) puudumist. Humanitaarias nii mõjukas traumateoorias on katastroofilise olemusega sündmusi mõistetud subjekti ülevõtvatena, seda veel enne, kui nood saavad end kuidagi kaitsta sündmuse mõju eest. Tunnistuse-teooriad aga keskenduvad tunnistaja olemise dialoogilistele võimalustele tänu ootamatu sündmuse hilisemale mäletamisele. Aga siin näib tunnistaja või analüüsija agency olevat see, millele antakse teoreetiline eelisõigus.

Vastupidiselt neile lähenemistele on mulle isiklikult muljet avaldanud need ajaloolise mälu uurijad, kes pööravad tähelepanu vahendamise protsessidele, heites nii valgust viisidele, kuidas mälu tehakse. Itaalia ajaloolased Luisa Passerini ja Alessandro Portelli on mõlemad panustanud sellisesse lähenemisse, näidates, kuidas mälestused (olgu siis ajalooliselt korrektsed või mitte) on loodud kultuuriliste ja narratiivsete allikate poolt ning on tänapäeva personaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste vajaduste tarbeks ümber kohandatud.  Selliste protsesside nimetamine individuaalseteks tähendaks kultuuri, mälu ja kogemuse vaheliste suhete vääritimõistmist.

 

Kas transdistsiplinaarsust võib nimetada mälu-uurimise positiivseks tulevikuprogrammiks? Milliseid riske te siin näete?

Transdistsiplinaarsus tõotab pakkuda uusi kontakte senini diskreetsena püsinud vald­-­kondade vahel. Mälu-uuringutes võib trans­distsiplinaarsus kutsuda ellu uurimisprojekte, kus näiteks psühholoogia on ühenda­tud maastikumälu uurimisega. Aga need trans­distsiplinaarsed lõikumised ja viljastamised saavad teoks ennekõike tänu “rändmõistetele” (travelling concepts) nagu Mieke Bal neid on nimetanud. Minu arvates peitub siin risk unustada distsiplinaarsed metodoloogiad, mille abil saab jälgida ja piiritleda protsesside spetsiifilisust. Kui mõisted võetakse omaks liiga rutakalt, siis võib juhtuda, et loobutakse pingsamast tähelepanust oma uurimisobjekti suhtes.

 

Viimastel aastatel olete koostanud ja toimetanud terve rea silmapaistvaid raamatuid mälu teemadel kogu “Mälukultuur: mälu, subjektiivsus ja märkamine” (“Memory Cultures: Memory, Subjectivity, And Recognition”) 2005, “Mälurežiimid” (“Regimes of Memory”) 2003, “Vaidlustatud minevik: mälupoliitika” (“Contested Pasts: The Politics of Memory”) 2003. Mis on praeguse mälu-uurimise tugevus ja nõrkus (metodoloogiline, temaatiline jm)?

Parimal juhul kombineeritakse mälu-uuringutes teravdatud tähelepanu oma uurimisobjekti vastu hoolikalt läbi mõeldud üldisemate suhetega objektide, kultuuridomeenide ja ajaloo vahel. Halvimal juhul minnakse lihtsalt trendikate mälu-uuringutega kaasa, kuigi tegelikud huvid on hoopis kuskil mujal. “Mälu” on küll paindlik mõiste, aga seda ei tohi venitada liiga laiaks!

 

Maurice Halbwachs on nimetanud kirjandust mälu cadre médial’iks, kirjeldades oma jalutuskäiku Londonis, mis meenutas talle Dickensi romaane, mida ta lapsena oli lugenud. Ilukirjandus on mänginud olulist rolli ka eestlaste rahvusliku mälu konstrueerimisel. Eriti oluline oli see Nõukogude okupatsiooni ajal, kui kirjandus võttis üle rahvusliku historiograafia funktsioonid. Kuidas kommenteerite mälu ja kirjanduse suhteid tänapäeval?

Praegu on mälu ja kirjanduse suhe eriti ilmne ja tugev. Üks valdkond, mis mind isiklikult väga huvitab, on kirjanduslik-ajalooline kujutlusvõime. Ma pean siin silmas romaani võimet äratada ja mäletada rahvuslikku minevikku viisidel, mis haaravad lugeja leina, andestamise ja läbimõtlemise  protsessidesse. Tartus räägin oma ettekandes kahest romaanist, mis tõmbavad lugeja eriti jõuliselt kaasa. W. G. Sebaldi “Austerlitz” räägib fiktsionaalsele tegelasele meenuvatest mälestustest ajast, mil Kindertransport lahutas ta oma kodust ja perekonnast. Kate Grenville’i “Salajane jõgi” (“The Secret River”) on fiktsionaalne lugu asunikust vangi kogemustest Austraalias. Sellised romaanid provotseerivad küsima ka rahvusliku kirjanduse positsiooni järele globaalses maailmas ning lugeja (readerly) reaktsioonide ja kirjanduslike mälestuste rahvuskultuurilise spetsiifika kohta. Sääraste romaanide kõrval koguvad ka kirjanduslikud memuaarid taas populaarsust. Fiktsionaalsuse ja mälu piiride hägustumine uues memuaaris tekitab praegu palju poleemikat, ning küsib ühtlasi soovide kohta, mis panevad meid memuaare kirjutama ja lugema.

 

Kahekümnenda sajandi teisel poolel kerkis esile mäletamise kultuuri ja individuaalse tunnistuse problemaatika. Näiteks pärast seda, kui Eesti taastas oma iseseisvuse, muutusid mõned autobiograafilised tunnistused teatud traumaatiliste ajalooliste sündmuste kohta legitiimsemaks ja seeläbi õigemaks kui teised. See tekitas paradoksi, kuna minevikust, mis peaks muutuma demokraatlikumaks, sai hoopis uue mälupoliitika võitlustander. Mida arvate trauma-uuringutest mälupoliitika osana ja selle seostest autobiograafiliste tunnistustega?

Traumauuringud ja uus mälupoliitika on hetkel vahest valdkonna kõige pakilisem teema. Kuid traumauuringud ja tunnistuste pealtnägemine tekitavad ka küsimusi. Kõigepealt võivad väärkohtlemine ja piinamine tekitada kuulajates ja lugejates tugevaid tundeid, mis võib teha küsimuste esitamise raskeks, kui mitte võimatuks. Seal, kus akadeemiliste vaidluste ja debattide tavapärane noavõitlus pidurdub, on võimalik ka demokraatliku diskussiooni teatud sorti vähenemine. Mälupoliitika ei käi alati käsikäes demokraatia kõrgemate printsiipidega – või teisiti öeldes võivad tunnistused ja mälupoliitika olla seotud uue identiteedipoliitika tekkimisega ja uue kaasa- ja väljaarvamise režiimiga.

 

On väidetud, et viis, kuidas mälu tänapäeva lääne ühiskonnas kasutatakse, erineb radikaalselt sellest, kuidas seda tehti minevikus.  Suured erinevused ilmnevad juba siis, kui võrrelda XX sajandi perioode. Kõige olulisemat rolli mängivad siinkohal ehk uued meediatehnoloogiad. Seesmist mälu täiendatakse aina enam väliste mäludega ja väidetakse, et piirid mineviku ja oleviku vahel on purunenud. Milles seisneb uute tehnoloogiate mõju kollektiivsele mäletamisele ja unustamisele?

Minu arvates on uute tehnoloogiate mõju ulatuse osa mälule liialdatud. Varauusaegne mälupalee – mnemooniline tehnika, mille abil jäeti meelde pikki loendeid ja narratiive, sidudes need imaginaarses “palees” asuvate asjade ja tubadega, oli “mälutehnoloogia”. Mälu on alati vahendatud. Samuti olen ma skeptiline nende mäluproteeside teooriate suhtes, mis on pannud ette ootamatute sündmuste edastamise uute tehnoloogiate abil. Filmi või ükskõik missugust muud tüüpi ekraani vaatamine ei ole samaväärne mingis kindlas paigas mingil kindlal ajal kohalolemisega. Kuid mingis paigas mingil ajal kohalolemine ei tee mälust vahetut ja mittevahendatut. Võib-olla me arvame alati, et meie oma ajastu on enneolematu uudsuse ajastu. Kuid vaid tagantjärele – vaid mälu abil – saab selgeks nende mäluga seotud innovatsioonide kogu ulatus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht