Mõjukaim kultuuriajakiri

 

  Paari tuhande tähemärgiseid mõttetuid soperdisi võivad need kultuuriajakirjanikud mujal ka avaldada.

 

 

 

Enn Soosaar:

Palju neid kohti meil pole, kust saab lugeda teiste arvamusi või avaldada ise arvamust, mis ületab mahult viie või kaheksa tuhande tähemärgi kirjaruumi. Ma mõtlen arvamust, mille mõttelookasid ei piira väljaande erialalised raamid. Akadeemia on neist kõige mitmekesisem. Looming ja Tuna venitavad ka mõnikord paikapandud piire, kuid eelistavad ikkagi, et jutt käiks esimesel kirjanduse ja teisel ajaloo ümber. Edasi tulevad ajakirjad, mis on toonitatult spetsiifilised nii kitsaste kui ka laiemate teemade käsitlemisel. Üks erand siiski – Vikerkaar. Juba esimestel aastatel torkas Vikerkaar silma liikumisruumi ulatusega. Ja see meeldiv iseärasus on aastatega kinnistunud ning süvenenud.

Mind on viimasel ajal hakanud järjest vähem huvitama ühest küljest need kirjutajate kujutlusvõime madallennud, mida nimetatakse ilukirjanduseks, ja teisest küljest tsiteeritavatele autoriteetidele tuginevad tõestused, mida nimetatakse teaduslikeks traktaatideks. Mõistagi ei ole igaühel, kes tahab arvamust avaldada, oma arvamust, mida avaldada. Aga kui siis vahetevahel juhtub teiste hulka mõni mees või naine, kellel on seisukoht, millega saab nõustuda või millele tekib tahtmine vastu vaielda, st keda on võimalik respekteerida, pole õhtupoolik raisatud.

Märt Väljataga ja Co on Vikerkaart  selge suunitlusega vorminud ja viimasele tänase näo andnud. Eeskuju on võetud siit ja sealt, aga selgesti seisab Märdi silme ees B- ehk arvamuste poole kujundamisel ning taseme hoidmisel The New York Review of Books. Üle nädala ilmuv ajalehte meenutav, kuid pigem ajakirja mõõdus mahukas väljaanne peegeldab seda arusaama maailmas toimuvast, mida jagab märgatav osa lääne mõtlevaid haritlasi, kes hoiduvad kaldumast vasak- või paremäärmusse, kuid peavad siiski kohuseks olla kriitiline ja teatud piirini radikaalnegi, kui nad analüüsivad ning diagnoosivad toda enigmaseisundit, milleks on inimene olemine.

Vikerkaare omapäraks on kujunenud topeltnumbrid. Enamik pakub huvitavaid eriesitlusi. Sageli on need oma üldlaadis kõige mitmekülgsemad ning informatiivsemad, mida saame eesti keeles ühe või teise teema kohta lugeda. Muide, ajakirja mõnes lähinumbris sooviksin näha koondloetelu ainevaldadest, mis on aastate jooksul pälvinud laiemat käitlust. Igal juhul on Vikerkaar ajakiri, mille aastakäigud väärivad käepärast säilitamist raamaturiiulil.

 

Ene-Reet Soovik:

Selles, et ma vahetevahel üldse kuskil midagi kirjutan, on kahtlemata süüdi Vikerkaar, mis millalgi päris ammu võttis ühe “ei saa mitte vaiki olla” ajendil sündinud arvustusteksti varem avaldamata kirjutajalt lahkesti vastu ning on aastate jooksul üht-teist peamiselt tõlkekirjandust puudutavat lisaks ka tellinud. Karmiks kirjutamiskooliks, mis soosiks mingeid kindlaid reegleid või kipuks kaastöid oma käe ja maitse järele koolutama, ei julgeks ma Vikerkaart küll kindlasti nimetada, ent lausa ebamaiselt läbinägeliku toimetajapilgu tunnistajaks olemise unustamatu hetk pärineb nimelt neilt. Lugeja poolt vaadatuna on Vikerkaar, eriti oma teemanumbrites, põnev ühispindade looja meie ja muu kirjanduse ning humanitaaria ja teiste valdkondade vahel, olgu nendeks siis ühiskonna- või eluteadused. Ja kindlasti on üks mainimist väärt mõõde kirjandusajakirja sümbiootiline suhe kujutava kunstiga.

 

Erkki Luuk:

Minu mäletamist mööda on Eestis neli kirjandusajakirja: Looming, Vikerkaar, Värske Rõhk ja Vihik. Kõik need pole küll puhtad kirjandusajakirjad, ütleme siis neli ilukirjandusliku suunitlusega ajakirja.

Vikerkaar on neist neljast kõige laiapõhjalisem kesktee-ajakiri, mis väidetavalt püsib ilukirjanduse ja muu kultuuri (ja isegi teaduse), traditsioonilise ja uue piiril. Kuidas see neil õnnestub? Õigemini, kas õnnestub? Vikerkaare laiapõhjalisuse aluseks on neli vaala: sotsiaalne agenda, lääne (moe)teooriate ja -korüfeede tutvustamine, eesti kunst (eelkõige teksti ilmestavad illustratsioonid) ja  algupärane ilukirjandus. Kõik on tore, kuid esialgu ainult maketina. Lugejale avanev pilt on sageli teine. Erinevalt EKLi kirjandusajakirjast Looming pole Vikerkaar küll programmiliselt umbne, kuid parajalt kopitanud väljaanne siiski. Sotsiaalne teemapüstitus on muidugi oluline, kuid võiks olla radikaalsem või nüansseeritum. Teooriatrendide sabas sörkimine hakkab juba ära tüütama. See funktsioon oli oluline 90ndate algul, tänapäeval on kogu sellealane informatsioon niigi laialt kättesaadav. Pastakast väljaimetuna mõjub iga järjekordse trendi “olulisus” kohaliku konteksti mõtestamise seisukohalt. Selleks, et kohalikku konteksti originaalselt mõtestada, pole vaja üldse mingit trendi järgida – piisab ad hoc low end teooriast, mille iga toimiv teoreetik oskab ise käigupealt tuletada. Sageli on selline umbluu huvitavam kui tegelikkuse arvutamine etteantud moemaatriksi alusel.

Teine probleem on kirjutajate kinnistumine ajakirja juurde, mida võib täheldada kõigi kirjandusajakirjade puhul. Üksikud autorid kirjutavad 1-2 ajakirjas, ülejäänud on territooriumi omavahel ära jaganud. Kirjandus on geto, mille sees veel omakorda getod, mille elanikel üle getopiirde asja ei ole. Mina soovin ainult üht: üllatage mind. Vikerkaar ei üllata praegusel hetkel millegagi, kuigi mõned olulised tõlked ja muudki on seal aastate jooksul muidugi ilmunud. Ja veel üks asi: Vikerkaares võiksid ilmuda ka teadusalade hetkeseisu ülevaated.

 

Anders Härm:

Vikerkaare positsiooni unikaalsus eesti kultuuriväljal tuleneb minu arvates ühest paradoksaalsest asjaolust, nimelt sellest, et erinevalt teistest kirjandusajakirjadest on tegu on sellisega, mis ei ole kirjandusajakiri. Mis seal salata, minu jaoks algab Vikerkaar  suuresti esimese suurema tühiku ehk siis ilukirjanduse järel. Aga ilmselt ilma selleta ei oleks Vikerkaar päris see Vikerkaar, kuigi minu meelest on ilukirjanduse osa proportsionaalselt niivõrd väike ja kopeerib suuresti mõnede teiste ajakirjade funktsiooni. Seega siis puhtalt egoistikult võin väita, et minu Vikerkaar on see akadeemilise pungi Vikerkaar, terav ja alati ajakohane, akadeemilise krambivaba ja heas mõttes publitsistlik, mis jääb siiski korralikule analüüsi tasandile.

Vikerkaarele on tihti ette heidetud teatud populismi. Need etteheited on mind alati imestama pannud, sest minu meelest põhinevad need ainuüksi sellel, et Vikerkaar on suhteliselt loetum ja pisut värvilisem kui teised “akadeemilised” väljaanded. Vikerkaar on näidanud, et tõsiseltvõetav kultuuriväljaanne ei pea ilmtingimata olema visuaalselt askeetlik ning sisuliselt laialivalguv.

Erinevalt Eesti kultuuriväljaannete enamusest, mille avaldamispoliitika näib lähtuvat pigem statistilistest või rahvuslikest näitajatest kui sisulistest argumentidest ning on seetõttu lubamatult ebaühtlane, järgib Vikerkaar oma ideoloogilist liini.  Sellest ei hoita kramplikult kinni, aga see toimib virtuaalse keskteljena suurepäraselt. Seetõttu võib Vikerkaare peale selles mõttes kindel olla, et saad alati hästi “kureeritud” ajakirja. Peaaegu iga number on lõpuni läbi mõeldud ja terviklik. Nad on suutnud näidata, et ajakiri ei pea tegema ilmtingimata populistlikke kompromisse, et olla laiemalt loetav, ja et üldhuvi ning spetsiifiline, terminoloogiline tekst ei ole ilmtingimata vaenlased. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et Vikerkaar on olnud läbi üheksakümnendate Eesti kõige mõjukam akadeemiline kultuuriajakiri.

P. S. Ainult üks asi häirib mind kui kunstiteadlast. Kui Vikerkaar juba kunstikommentaare tellib, siis võiks ka neile esitada teatud sisulised nõuded ja lõpetada nende, minu meelest Vikerkaare au pihta käivate ajaleheartiklikeste avaldamise. Mingisuguseid paari tuhande tähemärgiseid mõttetuid soperdisi võivad need kultuuriajakirjanikud  mujal ka avaldada.

 

Bruno Mölder:

Vaimutoiduna on Vikerkaar võrreldav eksklusiivse komplekslõunaga. Kui näiteks esialgu oli isu vaid väikese raamatuarvustuse või mõne hõrgu essee järele, siis peagi võid leida end manustamas mõnda täispikkuses novelli või poeemi. Silmaringile tuleb see muidugi kasuks. Ning ärgitab kaasa mõtlema. Mõne korralikuma kodaniku võib see ajakiri aga läbi raputada, iseäranis selle esikaant identifitseeriv ning kirjasõna lehekülgede vahele peidetud moodne kunst –  ilmselt ongi see eesmärgiks.

Minule meeldib Vikerkaarest lugeda kohalike filosoofide mõlgutusi. Need on seal veidi elavamad, esseistlikumad ja eksperimentaalsemad kui muus perioodikas, mida kammitseb eelretsenseeritavus või akadeemilisuse taotlus. Seetõttu võib Vikerkaart võtta ka kui innovaatiliste ideede inkubaatorit. Muidugi ei tähenda see mõtlemise viljade pooltoorust, mis maitseelamuse või seedimise rikuks. Vikerkaare pakutav dieet on ikka nõnda läbi mõeldud, et selle peale võib alati kindel olla.

 

 

Külli-Riin Tigasson:

Mu üks esimesi kokkupuuteid Vikerkaarega oli millalgi 80ndate lõpus, kui põhikooli lõpuklassi tööõpetuse tundides (õppisime parajasti kampsuni kudumist!) lugesime üksteisele ette Kerttu Rakke tollal – vähemalt 13-14aastastele varateismeliste kõrvadele – veidi kriipivalt mõjunud juttu “Let’s go”. Ning ilmselt oli just see tööõpetuse tunni õpetlikum osa, sest kampsunikudumist päris selgeks ei saanudki, kuid Vikerkaart loen tänini.

Ei kõla just originaalselt, kuid ilma Vikerkaareta oleks meie meedia- ja kultuurimaastik märksa vaesem. Vikerkaar on see, mis toob meieni uut põnevat kirjandust, tutvustab moodsat ühiskonna- ja kultuuriteoreetilist mõtet ning leiab ilukirjanduse arvustamiseks rohkem ruumi ja ka analüüsisügavust kui muud meediakanalid. Pean tunnistama, et mind on kohati eesti kultuuri puhul häirinud nappiv soov või julgus olla ühiskonnakriitiline ja sekkuda päevaprobleemidesse, olgugi et on mitmeid erandeid. Kui me defineerime Vikerkaart kultuuriajakirjana – nagu seda vist tavaliselt tehakse –, siis liigvähest ühiskonnakriitilisust küll ette heita ei saa. Nagu ka mitte takerdumist sellisesse akadeemilisusse, mille juurde käib omadussõna “kuiv”. On sümpaatne, et Vikerkaar sekkub aktiivselt avalikku debatti, pühendades temaatilisi numbreid teemadele, mis parasjagu ühiskonnas tähtsad – näiteks ajalugu ja mälu. Ka Vikerkaare kirjanduskriitika on sageli ühiskonnakriitiline: kirjandusteoseid ei arvustata üksnes esteetilisest dimensioonist lähtuvalt, vaid need asetatakse laiemasse kultuurilisse ja sotsiaalsesse konteksti. Muide, näib, et Vikerkaar toob mõnede autorite puhul välja nende parima külje, sest seal kirjutavad nad miskipärast huvitavamalt kui mujal.

 

Indrek Jürjo:

Ma pole kunagi olnud Vikerkaare püsilugeja. Kuid tegelikult on Vikerkaar minu jaoks algusest peale alati olemas olnud ja küllap mind kahe viimase aastakümne jooksul ka mõjutanud. Põhiliselt olen lugenud muidugi ajalooalaseid artikleid, ilukirjanduse osas olen piirdunud sirvimisega. Meelde on jäänud vaid Vikerkaare algusaegadel ilmunud Peeter Sauteri lood, siis oli tema tekstides veel mingi eksistentsiaalne mõõde või hõngus. Vikerkaare õnneks langes tema rajamine juba perestroilisse aega ning kroonutruu väljaandena ajakiri end kompromiteerida (vist) ei jõudnudki. Koos Loominguga sai Vikerkaarest tribüün, kus tegeldi algul ettevaatlikumalt ja hiljem üha teravamalt ajaloo “valgete laikude” likvideerimisega. Ajalooteemalised artiklid olid valdavalt rahvuslik-heroilises laadis ja ma lugesin neid siis suure vabanemistundega. Praegu on sellele isegi liigutav tagasi mõelda. Seda enam, et Vikerkaarest on saanud peamine rahvusliku ajalookirjutuse kriitik ja vaidlustaja ning lääne teoreetikute innukas maaletooja. Võrreldes paljuski sama joont ajava, kuid üldiselt siiski akadeemilise Tunaga on Vikerkaare ajalookäsitlused valdavalt esseistlikud. Mõnikord taban end lugemisel tundelt, et ajakiri on minu jaoks juba liigagi “euro”. Mitmed Vikerkaare ajalooteemalised, nagu näiteks antiigi või valgustusajastu erinumbrid on kindlasti püsiväärtusega, neid on põhjust hiljemgi üle lugeda. Vikerkaare ajaloonumbreid olen ma isegi ostnud, kuigi muidu olen karjuva ruumipuuduse tõttu raamaturiiulitel juba ammu ajakirjade tellimisest loobunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht