Lyotard ja meie

LEO LUKS

Järgnevalt kõne alla võetav raamat on järjekordne sündmus prantsuse kaasaegse mõtlemise tõlkeprotsessis, mis on vaikselt toimunud juba paarkümmend aastat, kuid on viimase viie aasta jooksul kulgenud plahvatuslikult. Kui libistada pilk üle ilmunud tõlkeraamatute nimistu, siis pole kahtlust, et prantsuse mõtlemine (mitte üksnes kitsalt filosoofia) ületab kvantitatiivses mõttes kõik teised voolud, sh samuti järjepidevalt ilmunud angloameerika analüütilise filosoofia. Eriti suure kiirenduse on prantsuse vaimuvarale andnud viimastel aastatel just Tallinna ülikooli kirjastus ja mõistagi tuleb meil lugemislaua rikastamise eest tänada viljakaid tõlkijaid Anti Saart, Mirjam Lepikulti, Margus Otti jt.

Kuigi prantsuse kaasaegne filosoofia on koolkondade poolest kirju, võib paljude autorite teoseid läbiva joonena nimetada arutlemist tänapäeva ühiskondliku situatsiooni üle ning selgepiirilist kriitilist positsiooni selle suhtes. Kõige üksmeelsemalt tõrjuvad prantsuse avalikud intellektuaalid üleilmset kapitalismi, vastavaid torkeid leiame kas või hiljuti tõlgitud Gilles Deleuze’i teoreetilise põhifookusega teostest „Erinevus ja kordus“ ning „Mis on filosoofia?“. Ka Lyotard ei ole selles küsimuses erandlik.

Postmodernsuse kaanepoiss

Lyotard on eesti kultuuriruumis olnud vastandlikus positsioonis. Ühelt poolt käsitletakse teda kui postmodernsuse mõiste kuulsaks kirjutajat küllap juba 1990ndate algusest peale kõikvõimalikel kultuuri- ja mõtteloo üldkursustel. Teiselt poolt piirdus Lyotard’i tõlkimine tänini kahe esseega ning ka mahukamaid ülevaatekäsitlusi oli ilmunud vaid paar tükki¹ – näiteks tüsedas „20. sajandi mõttevoolude“ kogumikus temast peatükki pole, küllap ei leidunud kirjutajat.

Eelnev ei tähenda, et me peaksime Lyotard’i tõlkima ja lugema vaid kultuuri(aja)loolistel eesmärkidel kui postmodernsuse üldteooria rajajat. Vaatlusaluse raamatu tugevus ei seisne minu hinnangul postmodernsuse määratlemiskatses (nt „Märkus selle kohta, mida tähendab liide „post-„“); liiatigi on see kogumiku essee, mis määratlemisega kõige intensiivsemalt tegeleb („Vastus küsimusele: mis on postmodernsus?“), eesti keeli loetav juba aastast 2000.² Lyotard’i üldine visand postmodernsest olukorrast on ka siinmail juba piisavalt läbi nämmutatud ja mõne aasta taguste Vikerkaare-dispuutide varal on teemale pealegi põnevaid värskeid vinte peale keeratud.

Tuleb kriitiliselt tõdeda, et Lyotard’i mõtlemises põimuvad postmodernsuse mõiste erinevad kasutusvarjundid. Kultuuriteoreetikuna kõneleb Lyotard ühelt poolt postmodernsusest kui „modernsusele omasest emantsipatsiooni-jutustuse hääbumisest kaasajal“, modernsuse projekti hävitamisest. Tema käsitus postmodernsest esteetikast on avaram ning eelneva määratlusega üksnes servapidi seotud – esteetiline postmodernsus on osa modernsusest, modernismi püsiv sünniseisund. Need tähendusvarjundid segunevad alatasa Lyotard’i kirjutises, mistõttu tuleb pingsalt jälgida, millest on parasjagu juttu. Lyotard’i käsitus modernsuse hääbumise põhjustest jääb minu hinnangul küllaltki hägusaks ja visandlikuks, põhiliselt viitab ta progressi ja ühtsusidee lõplikule hävingule Auschwitzis ning kapitalistliku tehnoteaduse võidule teiste inimkonna võimalike lõppeesmärkide üle tänapäeval. Täpsuse huvides tasub rõhutada, et Lyotard ei nuta kaduma läinud ühtsust taga, keelemängudevaheline universaalne lepitus kaldub paratamatult totalitarismi ja viib terrorini. Siiski pole ta ka valgustuse loogika suhtes nii kriitiline nagu Theodor Adorno. Totalitarismi kavalad vormid (nt stalinism) on tema meelest emantsipatsiooniidee kuritarvitused.

Lyotard mainib moodsa kunsti üle arutledes riivamisi nietzschelikku nihilismi (lk 34). Oma teoreetilisest maitsest lähtudes väidan, et just nihilismi mõiste analüüsi kaudu on Gianni Vattimo esitanud selgema ja sidusama käsituse modernsuse projekti hääbumise mõtteloolistest põhjustest, sh jõudes ka täpsema postmodernsuse mõisteni (vt ee „Modernsuse lõpp“, 2014). Sidusamat seletust küsimusele, miks on üleilmsest kapitalismist saanud „majanduslikel ja massimeedia jalgel seisev reaalne totalitarism“ (lk 125), „mis ei vaja teadvustatud legitimeerimist“ (lk 90), pakub minu hinnangul kas või Guy Debordi 1967. aastal ilmunud „Vaatemänguühiskond“ (ee 2013); ka Baudrillardi „Simulaakrumid ja simulatsioon“ (ee 1999) kruvib sama teemat lahates rohkem poeetilis-traagilist pinget. Ma soovitan küll Lyotardi raamatut lugeda, aga mitte seal leiduva postmodernsuse probleemi üldteoreetilise käsitluse tõttu.

Ülevuse esteetika

Lisaks postmodernsuse piiritlemisele on Lyotard’i töödes tähelepanuväärsel kohal mõtisklused ülevusest (sublime). Minu hinnangul on just see temaatika Lyotard’i loomingu olulisim panus, tema kiiluvees on kaasaegses kontinentaal­filosoofias ülevuse uurimisest kujunenud populaarne uurimisteema. Olgu rõhutatud, et esteetika pole Lyotard’il omaette seisev valdkond – juba kogumiku avaessees defineeritakse (nii modernne kui ka postmodernne) avangardne kunst ülevuse kaudu. Ülevustunne, mis „leiab aset juhul, kui kujutlusvõime ei suuda mõistega seotud objekti kujutada – isegi mitte põhimõtteliselt“ (lk 35) ning kätkeb endas ühekorraga nii naudingut kui kannatust, on esiteks keskne Lyotard’i enese positsiooni määratlemisel: „sõda tervikule, tunnistagem kujutamatut, aktiveerigem keelelõhesid, päästkem nime au“ (lk 42).

Just ülevustunde nimel kaitseb Lyotard kunstilist avangardi vaatemänguühiskonna meelelahutuskunsti pealetungi eest.

Aga sellel hoiakul on, nagu peagi näeme, ka olulised poliitilised implikatsioonid – poliitika kätkeb endas ülevuse esteetikat. Erinevusi säilitavate keelelõhede kaitsmine, esitamatuse ja sündmuse aktsepteerimine (kas või selles tähenduses, et kõik ei tohi taanduda rahaliselt välja rehkendatavaks halduseks) on Lyotard’i jaoks keskne vabariiklikule arutlevale poliitikale. Kitsamalt seletab Lyotard ülevustunde kaudu prantsuse revolutsioonilise terrori sündi: normatiivne instants, Absoluutse vabaduse ideaal peab jääma tühjaks ning terrori tingimustes kahtlustatakse igaüht selle hõlvamiskatses.³ Minu hinnangul peitub selles analüüsis väga äratuntav sarnasus moodsa lacaniaanliku poliitikateooriaga (Laclau, Žižek), kus n-ö tühjad tähistajad on igasuguse poliitilise tähendusloome hädavajalikuks eelduseks. Kõik see on ülimalt põnev ning minu hinnangul ka filosoofiliselt oluline. Ometi ei saa öelda, et „Postmodernsusest lastele“ annab selge ja piisava ülevaate Lyotard’i ülevusteooriast. Lyotard’i argumentatsiooni mõistmiseks tuleks läbi töötada tema loeng Kanti esteetikast, ülevuse esteetika näitlikustamisega tegeleb Lyotard põhjalikult hoopis kogumikus „Ebainimlik“.⁴ Seega ei ole ka ülevuse teemaatika vaatlusaluse teose soovitamiseks piisav.⁵

Lyotard nüüd

Vaatlusalune raamat väärib minu hinnangul lugemist ennekõike seal leiduvate poliitikafilosoofiliste mõttearenduste tõttu. Lyotard ei visanda üksnes suurt pilti oma kaasajast (selles osas on ta küllaltki väheoriginaalne), vaid analüüsib ja eritleb siin-seal detailselt poliitilisi põhihoiakuid, kasutades selleks edukalt enda välja arendatud diskursiivsete režiimide teooriat. Pean kogumiku keskseks esseeks „Märgukirja legitiimsusest“, kuid sealseid mõttekäike toetavad ja avardavad ka „Ääremärkus jutustusele“, „Läkitus universaalsest ajaloost“ ning „Post scriptum terrorile ja ülevale“. Nõudliku lugeja meelehärmiks esineb mainitud esseedes kardetavasti liiga palju mõttekordusi.

„Märgukirjas legitiimsusest“ analüüsitakse säravalt kaht erinevat poliitilist legitiimsust tootvat jutustamise viisi. Müütilise narratsiooni puhul luuakse poliitiline kogukond minevikku vaadates: me peame olema need, kes me alati oleme olnud. Lyotard analüüsib siin antropoloogilist näidet cashinahuadest, kuid samasugune legitimeerimine oli omane natsismile. Müütiline narratsioon tekitab despootlikku, totalitaarset poliitikat. Modernsusele omased emantsipatsioonijutustused otsivad seevastu legitiimsuse alust tulevikust, milleni tuleb alles jõuda; universaalsest Ideest, mis tuleb alles realiseerida. Selles kõiges puudub Lyotard’il müüdile omane selgus. Vabariiklus kui poliitilise mõtlemise viis tähendab Lyotard’il lauserežiimide vahelist mängu, mis võtab arvesse sattumuslikkust. Autor nimetab säärast mõtlemise süsteemi arutlevaks poliitikaks ning eritleb sellele omased elemendid kõrgeima lõppeesmärgi formuleerimisest kuni otsuse legitimeerimiseni. Arutleval poliitikal tuginev ühiskond ei tuleta oma legitiimsust iseendast, vaid ideaalsest kogukonnast, Ideest. Mõistagi ei valitse selles osas lõplikku üksmeelt, vabariigis valitseb eesmärkide ebakindlus, mis ühtlasi tähendab „meie“ identiteedi ebakindlust.

Mõistagi oleks liialdus väita, et vabariigis valitseb eesmärkide lõputu kaootiline paljusus – selline perspektiiv rebiks kogukonna koost. Ka vabariiklik poliitika eeldab, et kogukond on juba reaalne ja oskab ennast nimetada; võimu legitimeerimise hetk on paradoksaalne.⁶ Lyotard möönab siinkohal, et praktikas sisaldab iga kogukond müütilist fermenti. Valgustusmõtlemise formuleeritud keskseks eesmärgiks oli vabaduse idee, mida edenev poliitika peaks üleilmselt levitama. Nagu eelnevalt mainisin, peitub just vabaduse ülevusest joobumises ka Prantsuse revolutsiooni puhul realiseerunud terrorioht.

Poliitikas (ja ka eetikas) on keskseim küsimus „meie“ piiridest – just seetõttu laenasin käesoleva mõtiskluse tarbeks pealkirja Derridalt.⁷ Valgustuse emantsipatsiooniidee kohaselt peaks tulevikus kogu inimkond ühinema „meiega“; müütiline kogukond tõmbab terava piiri „meie“ ja „nende“ vahele – nemad tuleb meist eemal hoida, äärmuslikul juhul, nt natsismis, isegi hävitada. Emantsipatsiooniidee allakäigu tõttu tänapäeval on „meie“ määratud jääma üksikuks ja see kobestab omakorda pinnast kogukonna müütilisele rekonstruktsioonile.

Need 30 aastat tagasi kirja pandud mõttekäigud tunduvad mulle ülimalt aktuaalsed poliitilise situatsiooni mõistmiseks tänapäeva Euroopas, sh Eestis. Kuigi Euroopa poliitilise eliidi retoorika on valdavalt pärit valgustusest ja modernsuse projektist (üleüldised inimõigused ennekõike), ei tundu sellel olevat rahvahulkade seas piisavalt legitiimsust. Müütilisel narratsioonil tuginev tõrjuv rahvuslus tõstab pead mitmel pool, sh Eestis. Nagu juba öeldud, oli ka Lyotard seisukohal, et modernsuse projekt on hävinenud. Samuti oleks liialdamine väita, et me liigume paratamatult suletud „meie“-rühmade sõjaseisukorra poole. Ühiskonnast mõtlemise võrrandisse tuleb lisada ka üleilmne kapitalism, mis toimib edukalt ilma pikema legitimatsioonijutustuseta, haarates alati vahetusse kaasa üha uusi asju (lk 90). Tõsi küll, vabaturu ideoloogiaga käib kaasas jutustus tulevikus saabuvast üleüldisest jõukusest, kuid Lyotardi arvates oli juba 30 aastat tagasi selge, et kapitalism ja seda teeniv tehnoteadus ei aita kaasa inimkonna üldise elujärje paranemisele. Reaalne totalitarism seisab tänapäeval majanduse ja massimeedia jalgadel.

Majanduslikul rehkendusel tuginev mõtlemine on poliitilises mõttes de­legitimeeriv, sellest on ka Eestis palju kirjutatud (nn Exceli-poliitika probleem). Inimesed ihkavad põnevamat lugu kui majanduslik ots otsaga kokkutulemine – viimaste aastate poliitilised turbulentsid on sellest selge märk. Müütiline jutustus minevikku ulatuvast rahvusest on lihtne ja selgepiiriline, siit ka selle populaarsus. Sümptomaatiline on aga see, et n-ö tõelist sündmust otsiv poliitika peab tänapäeval jääma nimetuks (nt Occupy-liikumine).

Vaatleme näiteks kirgi kütvat pagulaste probleemi, millest hiljuti ka Sirbis pikalt kirjutati. Valgustuse projektile tuginedes peaks inimelude päästmine eesmärgina ilma pikemata teisi kaalutlusi üles kaaluma, ometi paistab praktikas, et üllas idee jääb kahe tule vahele. Rahvuslik-müütiline jutustus kütab üles vastandumist meie ja nende vahel – kahtlemata leiab seejuures Euroopast ka faktilist alust näitamaks läbikukkumisi integratsiooniprotsessis. Tõrjuvale suhtumisele sekundeerib majandusliku tasakaalu nimel kõnelev rehkendav mõtlemine. Sellest vaatenurgast lähtudes kerkib esile oht, et rehkendus ei tule välja, pagulaste „pidamine“ ei tasu ära, riigil tuleb toetusi makstes üha kukrut kergendada (siinkohal saab müütiline jutustus teha kohe kiire järelduse, et kogu riigi raha kuulub „meile“). Lyotardi sõnutsi: kui osapooled on tasa, polegi midagi juhtunud. Seevastu kokkupuude sündmusega on riskantne, tõelise otsuse tagajärjed ei ole välja rehkendatavad.

Saagem filosoofideks, aga jäägem lasteks!

Olles sedavõrd Lyotard’i mõtlemise ühiskondlikku külge rõhutanud, kerkib mõistagi esile küsimus, mida teha. Suures plaanis ei sisalda Lyotard’i raamat poliitilist programmi ega üleskutset revolutsiooniks. Erinevalt Habermasist ei näe Lyotard võimalust modernsuse projekti taaselustamiseks: see projekt on hävitatud, inimõiguste deklaratsiooni ideed on nurjunud. Kapitalismi ja tehnoteaduste poolt kujundatav totaalsus ei teeni enam inimkonna heaolu, vaid põhjustab üleüldist keerustumise kasvu, mida ka inimene süsteemi osana teenib. Esteetilises plaanis domineerib meelelahutuslik eklektika, kitš. Ei tasu loota, et mõtleja päästab maailma kõige eeltoodu käest – intellektuaali kuju hääbub koos modernsusega.

Kuigi suures plaanis on kõik mokas, ei kutsu Lyotard isiklikus plaanis üles ei meelelahutuslikult lõõgastuma ega ka mitte köit kaela panema. Tema esseedest leiame siiski vihjeid olukorra talumiseks, vihjeid filosoofidelt filosoofidele ehk siis lastelt lastele (vt eriti „Märkmeid vastupanust“, „Estitis: filosoofiline kulg“). Just selles mõttes saab tähtsaks kogumiku pealkiri, kuigi raamat koosneb noortele inimestele kirjutatud kirjadest, ei ole selle lihtsustuse aste sugugi mitte postmodernsus poole tunniga või „täieliku idioodi teejuht postmodernsusesse“. Programmilises lõpuessees „Esitis …“ väidab autor, et keegi ei saa filosofeerida, sõlmimata sidet lapsepõlvega, mis on vaimu võimaluste aeg. Koletu laps asub kõrvalekaldena inimese keskmes ning takistab tal lõplikult neeldumast tehnoteadusliku kapitalismi ökonoomiasse. 1988. aastal kirjutatud essees „Oikos“ üritab Lyotard visandada sellele ökonoomiale vastukaaluks n-ö kõrvalekalde ökoloogiat ning väljendub seal veelgi täpsemalt: „Ma olen huvitatud lapseks jäämisest.“⁸

Lyotard nimetab oma vastupanuhoiakut Walter Benjaminist tõukudes mikroloogiliseks – see vaatenurk peaks tabama sündmuse lapsepõlve ja tabamatust, otsima lapsepõlve ükskõik kust. Selles otsingus on keskne roll kunstilisel avangardil, mille jätkuv tähelepanemine tekitab esitamatuga vihjamisi seostuvat ülevustunnet. Lyotard’i mõeldu taustal tundub, et mõtlejal on oma aja mõtestamiseks tänapäeval neli võimalust: kurvameelselt-heroiliselt vaikida, lasta end lummata mõnest ühtsuse taastamise illusioonist, minna kaasa tehnoteaduste innovatsiooniga, s.t olla müügiks; sooritada kehtiva totaalsuse vastu rünnakuid, taastamata seejuures mingit kindlat rinnet. „Postmodernsusest lastele“ peaks pakkuma igale mõtlejale vahendeid äratundmiseks, kus ma nende võimaluste väljal asun.

1 Vt Janek Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur, Viljandi Kultuuriakadeemia, 2005, lk 69–81; Ilmar Raag, Kaasaegne prantsuse filosoofia, Jean-François Lyotard ja postmodernism, Akadeemia, 2000, nr, 7, lk 1431–1451.

2 Akadeemia, 2000, nr 7, lk 1419–1430, tlk Ilmar Raag. Vaatlusaluses kogumikus on ka antud essee uuesti tõlgitud.

3 Sarnaselt mõtleb revolutsioonilisest terrorist ka Maurice Blanchot, vt ee „Kirjandus ja õigus surmale“, Tallinn: Varrak, 2014, lk 118–119.

4 Mõlemad mainitud allikad on tõlgitud ka inglise keelde, vt J.-F. Lyotard, Lessons on the Analytic of the Sublime. Trans. Elizabeth Rottenberg. Stanford: Stanford University Press, 1994; J.-F. Lyotard 1991. The Inhuman: Reflections on Time. Trans. Geoffrey Bennington. Cambridge: Polity Press.

5 Ülevuse probleem Lyotard’i filosoofias leiab pikemat käsitust minu vastses monograafias „Filosoofia ja kirjandus“, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015; vt ptk 8, lk 183–199.

6 Selle kohta vt ee pikemalt Jacques Derrida, Iseseisvus­deklaratsioonid. Sirp, 2007, 23.II, lk 22–23.

7 Jacques Derrida, Lyotard and us. Parallax, 2000, vol 6, nr 4, lk 28–48.

8 J.-F. Lyotard, Oikos. Kogumikus J.-F. Lyotard, Political Writings. University College London Press, 1993, lk 96–107.