Liivimaa tegemine kui sügavalt emotsionaalne ettevõtmine

Eesti ajaloolasedki võiksid kaalutleda, kas tasub rahvusvahelisi teadusloorbereid otsida ainuüksi kodumaise ajalookäsituse euroopastamise ürituses.

ENN TARVEL

„Liivimaad tegemas“ on artiklikogumiku pealkiri, mis paneb hästi paika teose keskse küsimuse – XII sajandi lõpul ja XIII sajandi algul vallutatud, ristiusustatud ja koloniseeritud Läänemere kirderanniku kiire ümberkujunemise. Sealjuures on seni pööratud suhteliselt vähem uurimuslikku tähelepanu uute ja vanade struktuuride ja tegurite vastastikusele mõjule pikemas perspektiivis, mitmese koostisega ja eritekkelise ühiskonna loomisele. Nende aspektide analüüs on koguteose peamine eesmärk. Kogumik on kokku pandud kahest eri osast: esimese osa uurimused käsitlevad Liivimaa tegemist varasemal ajal, XIII–XVI sajandil, teine osa hilisema Liivimaa tegemist XV–XVII sajandil.

Kogumiku esimene artikli, Marek Tamme „Misjon ja mobiilsus: Riia piiskopi Alberti (umbes 1165–1229) reisid ja võrgustiku loomine“ teema ja põhiküsimustiku leidmine on juba iseenesest loominguline saavutus. On näidatud seda olulist ja suurt osa, mis ulatuslikul isiklikul liikumisel ja kontaktivõrgustiku mehaanilisel ülesehitamisel oli ühe uue piirkonna vallutamise ja koloniseerimise käigus. Artikkel näitab, et Liivimaa ehitati oma radadest väljaspool üles sama palju kui oma piiride sees ja seda eeskätt piiskop Alberti energia ja jõuga. Nii võib Tamm kokkuvõttes täie õigusega rõhutada mobiilsuse ja võrgustiku loomise ja kogu selle diplomaatilise panuse, mis piiskop Albert andis, üliolulist osa Liivimaa ristiretke kordaminekus.

Kui tõestusloogiliselt veenvalt ülesehitatud artiklile midagi ette heita, siis seda, et asjata on nii püüdlikult traditsionistlikult järgitud ja usaldatud Liivimaa krooniku Henriku puht­oletuslikku, kuigi kenasti ülesehitatud elulugu. Öeldu kehtib ka Rooma kontsiili usalduslikul esitamisel Henriku teksti (XIX,7) põhjal ulatuslikumat konteksti nonšaleerides. Piiskop Alberti 1207. aasta tegevuse esitamisel on nii Henriku kroonika sõnastuse (XI,4) kui ka Muntis Aunsi kirjatöö (1998) kasutamisel ebatäpsust.

Marika Mägi artikkel „Poliitilised keskused või kaubandusvõrgustiku sõlmpunktid? Eesti maalinnad enne ja pärast 13. sajandi vallutust“ seab uurimisülesandeks uue tõlgenduse andmise Eesti viikingiajale ning hilisematele maalinnadele, väites, et paljude maalinnade paiknemine kaubateedel ja nende esilekerkimine just enne viikingi­aega langes kokku idasuunalise kaug­kaubanduse intensiivistumisega. Järgmine suur muutus oli talviste kaubateede intensiivsem kasutusele võtmine XI sajandil. Paljud maalinnad olid seotud heade sadamapiirkondadega rannikul.

Maalinnade edasine saatus XII–XVI sajandil oli suuresti määratud nende teotsemisega rahvusvahelise kaubanduse võrgustikus. Artikli sissejuhatusse kuulub põhjalik refereering maalinnade olemust tõlgendavatest teoreetilistest lähtekohtadest (eelispositsioonilt on serveeritud keskuste teooriat ja võrgustiku teooriat). Järgnevas ei suudeta ent veenvalt näidata kaubanduslike momentide suurt suunavat mõju poliitiliste, strateegiliste jm tegurite ees või kõrvalgi. Autori ettevaatlikkust demonstreerivad sageli formulatsioonid „eeldatavasti“ jm. Tähelepanu köidab sage opereerimine sotsiaalse eliidi ning tolle maksu- ja tollitulude mõistetega, mis on nagu iseenesest esile kerkinud, ilma et see oleks kaubanduse-käsitöö problemaatikast kuidagi loogilises kontekstis kasutusele võetud.

Linda Kaljundi rõhutab oma artiklit „Vastristitud tegurina Liivimaa ristisõdades“ alustades põhimõttelist muudatust, mille ristiretkede pluralistlik definitsioon on viimastel aastakümnetel toonud ususõdade uurimisse kogu Euroopas, sealhulgas Läänemere piirkonnas. Kristlike riikide käsituses muutusid IV sajandist alates riigi õiglased sõjad aegamisi kiriku nimel ja kaitseks peetud ususõdadeks, pühadeks sõdadeks. (Kanooniline õigus keelas vallutussõjad ning sunniviisilise ristiusku pööramise, kuid legitimeeris uue koguduse ja vastristitute sõjalise kaitse paganate ja usust taganejate vastu. Lübecki Arnoldi kroonika jutustuses on selline kontseptsioon, mis pakub usku pööratuile selgesti esitatult olulise, kuigi passiivse osa.) Rahulikult loodud kirik ja vastristitud nõuavad ristisõitjate kaitset.

Liivimaa ei saa nagu Tallinngi kunagi valmis ning selle tähendust ja olemust tõlgendavad põlvkonnad, huvigrupid, aga muidugi ka ajaloolased erinevalt. Pildil Otepää linnamägi.

Guillaume Speurt / Wikimedia Commons

Kaljundi esitab oma originaalse loomingulise panusena mõtte, et vastselt pööratud pärisrahvad olid tihedasti hõivatud Liivimaa ristiretkedes, mitte ükspäinis toetajatena, vaid osalistena sõjakäikudes, ja et neil oli oluline osa kristlikus sõjapidamises. Vastristitutest sõdalaste tähtsus ja funktsioonid ristiretkede ideoloogias pole pälvinud palju tähelepanu. Artikkel uurib vastristitute esinemist XIII sajandi ristiretkedes ja miks vastristitud kerkivad Liivimaa risti­retkedes esile ning saavutavad äkki sellise väärtuse. Esitatud on väide, et järsk pööre kroonikakirjutuses avalduvat eeskätt varastes kroonikates, mis omistavad vastpööratuile tähtsa, kuid passiivse osa misjonitöö objektidena ja paganate ohvritena. Liivimaa kroonikate ajalist erinevust pole arvesse võetud ning vastristitute prominentse rolli tõestamist ei ole, nagu ka mitte mingit uut mõtet või informatsiooni.

Autor vestab hoopis hoolikalt 1208. aasta sündmustest, mis näitavad latgaleid puhtsõjaliste liitlastena, kusjuures pikad tsitaadid Henriku Liivimaa kroonikast ei anna mingit sisulist lisa. Hiljem (1227. aastani) on artiklis harva rõhutatud vastristitute erilist osa, hoopis liivlaste ja latgalite kaasahaaratust retkedel. Liivimaa sõjavägi (Riia ristisõitjad ning äsja usku pööratud) on Henriku kroonika käsitluses rõhutatult üksmeelne, eristades lahingustseenides sakslasi ja vastristitud sõdalasi. Henrik kirjeldab sõjaväe organisatsioonilist ülesehitust sõjameeste etnilise päritolu järgi, aga eelkõige just sõjatehniliste omaduste järgi. Henrik nimetab vastristituid ainult liitlastena (mitte risti­sõitjatena), kes pole ristimärgi võtmisega ega vandega seotud. Liturgia (mis niigi suuresti seotud lahingueelsete taktikaliste küsimuste lahendamisega, resp. saagi jaotamisega) on sel sõjaväel ühine. (Teisiti pole ju mõeldavgi – keiser Nikolai Aleksandrovitši Vene armeeski teostati lahingueelsed tseremoniaalsed matusetalitused polkude, mitte usutunnistuste kaupa.) Ristiusku pööratute eestkostmine, nende ilmaliku rõhumise kriitika oli sisepoliitiline, suunatud Mõõgavendade vastu.

Artikli järeldustest ei saa aru, mis määral muutunud lähenemine äsja usku pööratutesse kajastab ristiretkede ja misjonitöö taasmõtestamist ja missugusel määral kajastab ümberkujundusi ristiretkede ja ristiusku pööramise organisatsioonis. Autor ise nendib, et tugeva rõhu panemine ristiusku pööratuile kui kvaasi-ristisõitjatele on Liivimaa ristiretkede ja Henriku kroonika eripära. Liivimaa vanema riimkroonika peamine suundumus usku pööratute käsitlemisel on aina nende (liivlaste, latgalite) liitlase rolli kangelaslikkuse esiletoomine. Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanema riimkroonika kui kahe hoopis eri aegadel ja eri asjaoludel tekkinud allika kõrvutamine ja vastandamine ei anna mingit täiendavat seletust.

Ei tarvitse hakata endale ette kujutama, et aktuaalsusele ja moodsatele uurimissuundadele orienteeritud käsitlusviis muudab mingi kirjatöö iseenesest teaduslikuks. Käsitlust, mis millegi­pärast hoidub kramplikult autoripoolsete hinnangute andmisest, omapoolsest analüüsist, vältimaks nimelt ärevuse tekitamist ja tülide allikate loomist, ei saa sellepärast veel nimetada rahvusvahelises teaduses kaasarääkivaks. Selleks on ikkagi vaja mingisugustki loomingulist, uurimuslikku panust, mitte lihtsalt lähivaateliste, lokaalsete lähtekohtade asendamist paljasõnaliste n-ö rahvusvaheliste vaatekohtadega.

Kaasatöötamiseks või vähemalt kaasarääkimiseks rahvusvahelises ajalooteaduses on tegelikult avarad võimalused. Tsaristlikul Venemaal oli kõrgesti arenenud nn üldajaloo uurimine. Kes ajalooharrastajatest ei tunneks Karejevi, Vinogradovi ja veel nii mõnegi nime. Ja seda tolleaegse arhiivitöö taseme tingimustes. Eesti ajaloolasedki võiksid kaalutleda, kas tasub rahvusvahelisi teadusloorbereid otsida ainuüksi kodumaise ajalookäsituse euroopastamise ürituses.

Wojtek Jezierski alustab oma artiklit „Emotsioonidepoliitika ja empaatia­müürid 13. sajandi Liivimaal“ provokatiivse lausega, et emotsioonide uurimine näib olevat mitte oma kohal raamatus, mis on pühendatud keskaegse ja varauusaegse Liivimaa kujundanud tegurite, institutsioonide ja võrgustike sotsiaalsele vastastikusele toimele. Samas lõpetab ta oma artikli tõdemusega, et Liivimaa tegemine, vaatamata sellele, et see hõlmas tegureid, institutsioone või terveid võrgustikke, oli sügavalt emotsionaalne ettevõtmine.

Liivimaa usule pööramise ja koloniseerimise protsessid XIII sajandil kujundasid kestvad sidemed kohaliku rahvastiku ning saabunud misjonäride, asunike ja ristisõitjate vahel ja vormisid mõlema rühmitise usulist ja etnilist identiteeti. Sellepärast on uurimistöös süvenev kompleksne emotsioonipoliitika arvestamine ja kaasahaaramine vältimatu. Artiklis on viljakalt rakendatud omalaadset induktiivset meetodit, koostades kahest uurimisallikast (Henriku Liivimaa kroonikast ja Liivimaa vanemast riimkroonikast) kogutud selgesti afekte ja emotsioone väljendavate sõnade loetelusid. Nii on statistiliselt välja sõelutud nii rõõmu kui lohutust sisaldavate mõistete rühmad ning see võimaldab nende edasist kvalitatiivset ja kvantitatiivset töötlemist. Väga hinnatav asjaolu on, et autor oma analüüsis on osanud nõtkelt eristada ja oma kohale seada põhiallikad, kaks eri aegadel ja erinevatel motiividel tekkinud kroonika­teost.

Anti Selarti artikkel „Maa annetamine kirikule. Topos legaalse argumendina 13. sajandi Liivimaal“ demonstreerib, kuidas ristivallutus tõi kaasa olulised muutused varanduslikes ja õiguslikes suhetes. Selart jälgib kirikule XIII sajandi Liivimaal tehtud donatsioone säilinud originaalse või kaudselt edasi antud ürikuainese alusel. Balti ristiretkedes valitses põhimõte, et see, kes oli ristinud rahva (territooriumi), oli see, kes võis seaduslikult valitseda ja maksustada; see oli iugum Christianitatis’e aade. Juba issand Jehoova oli andnud Aabramile ja tema soole kogu kaananlaste, emorlaste, preislaste ja paljude teiste rahvaste (kel olid ju oma jumalad) maa, just nagu oleks temal olnud selleks mingi eriline õigus. Samuti ei tõstatatud küsimust, mis õigusega jagasid paavst või keiser valdusi, mis neile ei kuulunud. Kiriku varandust kaitses kanooniline õigus. Selline olukord eeldas, et territoriaalvõimu legitiimsust oli igal võimalikul juhul vaja kinnitada ürikuga, kus püüti vältida fiktiivseid tehinguid ja leida õnnestunud õiguslikke aluseid. Territoriaalsetes vaidlustes oli sagedane argument, et kohalik (n-ö pärismaine) vürst või pealik oli valduse kunagi annetanud. Selart arutleb õige mitme XIII sajandi donatsiooni õigusliku külje üle.

Võiks ehk märkida teatud nihkeid autori suhtumises XII-XIII sajandi Liivimaa sotsiaalsetesse suhetesse. Selart märgib (lk 143), et sõjaline vallutus polnud ainus vahend äsja omandatud võimu konsolideerimiseks, kuna „vallutajate, ristisõitjate“ ja „kaitsjate, pärismaalaste“ kollaboratsioon ei olnud ebatavaline juhtum, kohalikud juhid ja kogukond sõlmisid lepinguid ning pärismaalaste salgad olid uute valitsejate oluline sõjaline jõud. 2012 ilmunud „Eesti ajaloo“ II köites refereeris arheoloogiateadlane Heiki Valk koos Anti Selartiga rahvusromantilist põhjendamatut hinnangut kohaliku päritoluga läänimeeste 4–10-protsendilisest osast Põhja-Eestis 1240. aasta paiku, rääkimata Saaremaast ja Läänemaast, kus vasalkond olnuvat Jüriööni suures osa kohalik.

Artiklikogumiku teise, seitse kirjutist mahutava osa, mis on pühendatud juba valmis tehtud Liivimaa edasise nikerdamise käsitlusele XV–XVII sajandil, teosesse kaasahaaramise põhjendamiseks on vähimagi kahtluseta olnud õige palju mitmesuguseid kaalutlusi ja argumente. Paraku ei pääse muljest, et kahe osa kokkuliitmine on kuidagi kunskoppi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht