Leola kingadest folgini

Kristjan Mändmaa: „Võib hellitada lootust, et ehk ei langegi enam surutis linna peale.“

Reet Varblane, Piia Ruber, Valle-Sten Maiste

Nõukogude aja lõpul paistis Viljandis tallinlase arvates kuldne päike. Tehastes ning kollektiivpõllunduses töötavate inimeste sissetulekud ületasid linnaintelligendi teenistuse mitmekordselt, maal olid uhked elamised. Varakapitalismi ajal sõideti sellest pärandist halastuseta üle.

Kristjan Mändmaa: Inimesi on jäänud vähemaks ja see teeb nukraks. Hiljaaegu levis netis üks naljakas video. Keegi soomlane oli üksikasjalikult üles filminud 80ndate lõpu Viljandi. Linn oli peaaegu samasugune, väike ja natuke räämas, aga tänavad olid paksult inimesi täis. Mäletan hästi omaaegseid rahvarohkeid massiüritusi nagu ETKVLi (Eesti NSV Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit) suvelaadad jms. Sellist rahvahulka näeb Viljandis veel folgil, aga need inimesed on tulnud suuresti mujalt. Praegu on tänavad enamasti üsna tühjad ja mida talve poole, seda tühjemaks nad jäävad. Kohalikud elanikud ei täida enam ruumi ära. Aga selle poolest ei erine Viljandi ju ühestki Eesti väikelinnast.

ETKVLi meenutab siiski veel nõukogudeaegne poesilt, mis omaaegse Kantreküla kaupluse peal edasi ilutseb.

Jah, see on seal uhkesti olemas, hea vaadata. Mina vanasti Kantreküla poodi minna ei julgenudki. Vanaema saatis sinna taimerasva tooma, aga poe ees olid pidevalt mingid purjus tikuvabriku töölised, kes tülitasid lapsi. Nüüd pole tänavatel enam mingit tülitamise ohtu, polegi kedagi tülitamas.

Ometi on Viljandi tänaseks neist tagasilöökidest teiste regioonidega võrreldes suhteliselt hästi toibunud. Viljandi on vist siiski midagi enamat, kui tavaline depressiivne Eesti väikelinn? Võrdleme kas või Türi, Paide, Valga, isegi Rakverega?

Eks selle taga on suuresti Viljandi kultuurielu, kultuuriakadeemia ja pärimusmuusika ait, mis annavad tööd ja toovad Viljandisse ärksaid inimesi väljastpoolt. Igas väikeses linnas ei ole oma ülikooli ja nii tugevat kultuurikeskust. Need on rohkem kui kohaliku tähtsusega asutused, ütleks et isegi rahvusvahelise tähtsusega institutsioonid. Kunagine kultuurikutsekool, mis loodi Viljandisse hämaratel aegadel, on selle arengu eeldus. Selle tõttu on tulnud Viljandisse huvitavaid tegelasi – olin veel koolipoiss, kui nt Lembit Peterson käis siin Juhan Ulfsakit ja Rohke Debelakki õpetamas – ja nii see on muudkui kasvanud. Kui mõni inimene kolib mujalt Viljandisse elama, siis ma püüan uurida, et miks ja kas ikka saadakse aru, kuhu nad sattunud on. Olen hakanud ka mõtlema, et kui Tallinnas olla ei taheta, kuhu siis peale Viljandi nii väga minna ongi. Võib-olla vaid Tartusse või päris metsa.

Miks sina Viljandisse tagasi tulid?

Kui Andres Kurg ja Mari Laanemets koostasid oma legendaarset „Tallinna giidi“, olid ühes peatükis kaardid inimeste liikumistrajektoori kohta. Joonistasin ka oma kulgemisteekonna skeemi sinna raamatusse ja sain korraga aru, et minu elu Tallinnas piirdub ringiga Sakala tänavalt saja meetri kaugusele Westmanni poodi ja tagasi. See tõi ehmatava äratundmise: miks ma üldse siin olen? Makse maksin ja sissekirjutus oli mul ka tallinlasena Viljandis. Kuna vanaisa jättis mulle Viljandis oma maja ja ka mu abikaasa on viljandlane ning meie mõlema vanemad elavad siin, siis oli raske Viljandisse mitte tulla. Siin on ikkagi ka kodusem olla kui Tallinnas. Pealinn sai 10 aastaga küll tuttavaks, aga hubaseks ta minu jaoks kunagi ei muutunudki.

Kui mõtled enam-vähem omaealistele Viljandist pärit inimestele, siis kui paljud on Viljandisse jäänud või nagu sina siia tagasi tulnud?

Niisuguseid inimesi ei ole palju. Ehk vaid paar minu klassikaaslast elab Viljandis. Mujalt tullakse õppima ja jäädakse tööle. On ka üksikuid romantikuid, kes kolivad siia lootuses, et folk käib aasta läbi. Aga siia tulijatel on enamasti ikka mingi side Viljandiga.

Neid võõraid tulijaid on siiski ju olnud, ka mõneti prominentseid läbiastujaid teatri- ja kultuuriinimeste seas, aga suur hulk neist on taas ka lahkunud.

Ega Viljandigi pole vaba neist väikeste depressiivsete linnade hädadest, anonüümsust on vähe jne. Inimeste puhul, kes tänaval vastu tulevad, võib enamasti juba aimata, millest nad rääkima hakkavad. Vahel ongi hea eemal olla – et oma vanade juttudega teisi mitte liialt tüüdata.

Tartus tekivad kultuuriinimestel nn küülikurajad: oled oma muuseumis ja õhtul teatud kindlas klubis, võõraste inimeste ja linnaeluga väga kokku ei puutu.

Viljandiski on need rajad täiesti olemas. Minu puhul: Roheline maja (Eesti parim kohvik, muide), siis Kondase keskus ja siis aidast läbi, aga kuna linn on nii väike, siis juhtud tahes-tahtmata ikka ka oma ringist välja jäävate inimestega kokku.

Tartus olevat Tartu vaim. Kas ka Viljandis on midagi seesugust?

Kuna Viljandis on märkimisväärselt palju kultuuriinimesi, siis on siin hea oma lapsi kasvatada. Linnas on ka huvitavad maastikud ja silmapiir, mõnus kulgeda. Ja teiseks elab uhkesti ka nn mulgi vaim. Viljandis on ikka ka jagunud atsakaid pealehakkajaid inimesi, kes tegelevad ettevõtlusega. Ülelugemata hulga väikeste autotöökodade kõrval on siin ka mitmeid suuri tehaseid. Eksporditakse postiroboteid, uksi-aknaid, tekke-patju, küünlaid, teraskonstruktsioone, naftaseadmeid jpm. Viljandlaste seas võib tunnetada küll sellist puu- või põmmpäisust ja enesekindlust ning läbi seina minemise soovi, olgu positiivses või negatiivses mõttes.

Kas mõtled vapraid mehi, kes siin alakaalukatel politseijõududel taganemisoperatsioone aitavad harjutada? 1980. aastate lõpus oligi Viljandi kuulus peamiselt sellega, et siin sai kohe pärast bussi pealt mahatulekut peksa. Kitsaste pükste eest ja kukeharja eest sai ikka peksa – ja peksa sai ka mustade kollakaks kuluvate Leola kingade eest, mida kandsid 80ndatel kõik trenditeadlikud inimesed. Seetõttu oli väga üllatav teada saada, et neid kingi tehti just Viljandis.

Leola teeninduskombinaadi direktoriks oli juhtumisi minu oma vanaisa. Nõukogudeaegne Leola oli kõige ehedam äriettevõte, mis pidi kasumit teenima. See koondas kõik Eesti Vabariigist üle jäänud kohalikud väiketootjad vorstimeistritest käsitööliste ning juuksuriteni. Kogu aeg tuli nuputada, kuidas elanikkonda paremini teenindada või tööpunalippu auhinnaks võita. Ja ju siis vanaisa haistis, et need Leola kingad on täpselt see õige asi, mis rahvale peale läheks. Aga neid kuulsaid kingi tehti 1970. aastatel. Siis, kui bussijaamas peksa anti, kohalikud neid enam ei kandnud – olid need juba ära põlanud ja kapinurka peitnud. Ning siis andsid naha peale neile, kes veel niisuguste kingadega julgesid käia.

Sa oled ka linnavolikogus, mida täidavad nelja kartellierakonna esindajad. Kas ka kohalikke asju ajades on seotus nende kesise mainega organisatsioonidega vältimatu? Miks kohalikud toredad inimesed, teatrijuhid ja koguni rokimeestest festivalide korraldajad tahavad olla Reformierakonnas ühes pundis vanade rajoonikomitee kommaritega, ideoloogiasekretäride ja elupõliste And(t)ropovi austajatega?

Erakond on väikeses kohas justkui omamoodi klubi, käiakse koos ja uuritakse nappi eelarvet. Teinekord tuuakse pealinnast uudiseid, sosistatakse, mis lausa valitsuses räägiti. Ikka tekib eriline tunne – olla valitute seas, kes sellele infole ligi pääseb. Mina erakonda ei kuulu, pole enda jaoks seni sobivat leidnud. Volikokku sattusin sotsiaaldemokraatliku põhjaga valimisliidu kaudu. Eks erakondlik kuuluvus ole nii abiks kui takistuseks. Kui on õnne, et sinu erakond on ka riigis võimul, siis su plaanid teostuvad paremini. Kui ta on aga opositsioonis, siis on vastupidi. Siiski, Viljandi vaimsus on sageli erakondlikust tähtsam ja kui mingit abi, nõu või infot on vaja, siis seda ikkagi antakse. Aga on ka ette tulnud, et mõnda asja lihtsalt kätte­maksuks ei liigutata Toompeal edasi.

Mingil hetkel oli niisugune tunne küll, et linna valitses Reformierakonna karm käsi ja parem oli nende meestega hästi läbi saada, kui tahtsid oma tegemistes edeneda. Seetõttu võib end Reformierakonnaga sidunud inimesi mõista. Loomulikult võib ka maailmavaade vastav olla. Eks IRL viimastel Viljandi valimistel seetõttu sotsidega liidu tegigi, et kaua võimul olnud vanade reformarite ülbus läks liiale. Kivinenud kord sai murtud ja õhk muutus puhtamaks. Kuigi nüüd, poolteist aastat hiljem, on IRL nõuks võtnud reformiga uuesti ühte heita, võib hellitada lootust, et ehk ei langegi enam surutis linna peale. Ma ei tunne küll lootusetust, et kõik oleks erakondade vangistatud ja ilma nendeta midagi teha ei saaks. Tahan arvata, et olulisemates küsimustes suudetakse poliitikast üle olla. Heaks näiteks on siin haridus. Hiljuti pidasid kõik poliitjõud ühiselt tulemuslikku võitlust Viljandi riigigümnaasiumi eest, läbi aegade on soodustatud huviharidust. Parteitus või parteilisus pole minu meelest Viljandi koolijuhtidele teinud ei olulisi takistusi ega andnud ka erilisi soodustusi. Igasugused võimalikud mahhinatsioonid kipuvad väikeses kohas ju kiirelt välja tulema.

Võim on alati pragmaatiline, mistõttu ikka tekib naginaid vaimuinimestega, eriti siis, kui kultuuril on linnaelus nii oluline koht. Akadeemia heidab linnale ette, et neid toetatakse liiga vähe, ja linnaisad jälle kurdavad, et akadeemia ei panusta piisavalt linnaellu, aga tegelikult on vastastikusel toel nii linn kui kultuur kõvasti saavutanud. Üldjoontes on kultuur Viljandis ikka väga hästi hoitud ja on uskumatu, kui palju siin toimub. Lisaks vana-, pärimusmuusika-, kitarri- jm festivalidele korraldab Viljandis kontserte fenomenaalne Aivar Trallmann. Tema algatusel kohale organiseeritud Prantsuse jazztrio või mustlasansambli kontserdituuri peatusteks on tavaliselt ikka rida Tōkyō-Pariis-Viljandi-New York. Kuidagi õnnestub tal asjad niimoodi kokku juhatada, et artist maandub üheks õhtuks siia, saab pubis kõhutäie süüa ja läheb rõõmsa tujuga edasi, ehkki kontserti kuulas umbes 5–10 inimest.

Või siis nüüdistantsufestival „Notafe“, mis toob igal kevadel Viljandisse kõige värskemaid tegijaid kogu maailmast. Või era-antropoloogiamuuseum, mille oma kodus on avanud kaljujooniste uurija Paul Firnhaber.

Kunagi käisid tulised arutelud, et liiga palju toimub korraga ja üritusi tuleks ülelinnaliselt koordineerida, et kui juba kalendris midagi on, siis samal päeval ei tohiks konkureerivat ettevõtmist korraldada. Aga sellest ei ole midagi välja tulnud. Kui keegi ikka leiab võimaluse oma üritus läbi viia, siis kes saab teda keelata.

Kuidas on linnaplaneerimine viimastel aastakümnetel Viljandis õnnestunud?

Nõukogude ajal planeeriti tervikut, nüüd ostetakse kõik projektipõhiselt sisse, keegi teeb joonised kusagil siuh-säuh valmis ja ei viitsita isegi kohale tulla. Eks mõned koledad kastid on meile ehitatud ka seetõttu, et hääbuv linn nagu Viljandi peab tervitama igasugust arendust ja uusi töökohti. Arendajad on olnud ise võimu juures ja õhukese riigi filosoofia järgi on tulnud ka kõik erakätesse anda. Selle tulemusel pole näiteks kunstikoolile kesklinnas linna pinda pakkuda. Aga ma loodan, et kõige hullemad aastad on möödas ja koledaid kaste enam senises mahus juurde ei püstitata. Uuemal ajal on ju peale pärimusmuusika aida valminud uhke lauluväljak, gümnaasiumihoone jne. Praegu on meil puudus muidugi ujulast, inimesed käivad 30 kilomeetri kaugusel Abjas kroolimas. Mina tunnen ka kino järele vajadust. Õnneks on andmeid, et korralik popkornikino võib linna tekkida veel meie eluajal.

Kas kultuuriakadeemia ja Ugala kõrval on kolmandaks vaalaks, kellele Viljandi toetub, ajaleht Sakala või ehk hoopis folgifestival? Kuidas need asutised ja asjad viljandlase pilgule paistavad?

Folk on Viljandile loomulikult tohutult tähtis. Ma ei tea, kui palju selle toel linnal ja elanikel teenida õnnestub, aga festival on oluline just vaimses mõttes. See, et Viljandisse tuleb kord aastas nii palju võõraid inimesi, ei lase kapselduda. Igas aias on telgid üleval ja tuuakse sõnumeid kusagilt kaugemalt, ka piiri tagant. Ei saa alahinnata seda informatsiooni ning silmaringi kasvu, mis sedakaudu tuleb. Folgi ajal siit läbi käivad külalised tuulutavad seda linna heas mõttes tublisti.

Ugala on kindlasti üks oluline vaal. Eriliseks teeb Ugala selle tihe side akadeemia teatriõppega. Pidevalt pealetulevad noored värskendavad vana tolmust asutust. Teistpidi on see jälle koolile ja tudengitele eriliselt õnnelik olukord – omada otseteed päris lavale. Sellisest sünergiast võrsub hulgi uusi näitlejaid ja lavastajaid.

Veel üks tähelepanuväärne vaal, mis seob koostöös kõiki linna kultuuri ja haridusasutusi, on Viljandi Muusikakool. See on juba ammu ületanud tavalise huvikooli taseme. Muusikakooli poolt korraldatud linna tähtsündmused on kvaliteedilt üha enam presidendi aastapäevakontserdite mõõtu.

Kohalikule ajalehele võiks muidugi mõndagi ette heita. Mõned Sakala kohmakad katsed arendada konnatiigis sensatsioonilist ajakirjandust on pannud nii muigama kui ka hambaid kiristama. Ikka proovitakse esile tuua negatiivset, kultuuri kajastamisel keskendutakse rahvapärasele. Kui kõike seda rääkida aga mõnele meediaspetsialistile, siis on vastus alati üks: Sakala on lihtsalt suurepärane! Teised maakonnalehed olla veel palju hullemad. Nii tulebki nentida, et ei ole Viljandil häda midagi. Elame siin tegelikult väga hästi.