Lemmiklapsed Ukraina ja Gruusia

Hannes Rumm

 

Tbilisi peatänaval saate kunstimuuseumis ühe pileti eest kaks elamust. Ootuspärase elamuse pakuvad Niko Pirosmani maalid, aga vapustav on ka muuseum ise, kus viimane remont tehti rublade eest. Gruusia kõige kuulsama kunstniku teoseid eksponeeritakse kirjeldamatult räpastel seintel, kuhu on kivistunud aastakümnete tolm ja mustus.

See muuseum iseloomustab hästi Gruusia probleeme – kodusõjast ja majanduslangusest räsitud riigis napib raha kõige jaoks. On mõistetav, et kui mullu lõppes rahvusteatris luksuslik remont, siis kunstimuuseumini pole veel jõutud. Tolmupühkimiseks pole kümnetel muuseumitädidel ju lisaraha vaja, seega vaatab neilt seintelt vastu üks osa grusiinlaste ellusuhtumisest, mis võib selle riigi arengut tõsiselt pidurdada.

 

 

Meid tuleb võtta niikuinii!

Sissejuhatuses toodud ning edasised näited pole mõeldud Gruusia ja Ukraina alavääristamiseks. Valdavalt kirjeldatakse Eestis Rooside ja Oranži revolutsiooni järel Lääne lemmiklasteks ning strateegiliselt üliolulisteks partneriteks kujunenud riikide kiiret edukat arengut. Selle artikli eesmärk on kirjeldada asju, millest rahvusvaheline ajakirjandus ei raporteeri.

Tuginen oma hiljutistele kogemustele ning neis riikides pikemat aega töötanud eestlaste teadmistele. (Gruusia arengut pärssivaid rahvuskultuurilisi tegureid kirjeldas ilmekalt 21. juunil EPL-i lisalehes Riigi Kaitse kaks aastat sealmail töötanud kaitsenõunik Harry Lahtein.)

Viimase paari aasta kiirest arengust hoolimata on Ukrainal ja Gruusial demokraatlikku turumajandusse jõudmiseks veel väga pikk tee minna. Nii poliitiline kui rahaline välisabi on sellel teel väga vajalik, kuid suurema osa tööst peavad ukrainlased ja grusiinid ikka ise ära tegema. Kahjuks on mõlemas riigis selgelt tajuda suhtumist, mis Eestis pole kunagi olnud: me oleme teile nii vajalikud, et te peate meid võtma NATOsse ja Euroopa Liitu niikuinii. Ja tänu eristaatusele pole meil tegelikult vaja läbi teha kõiki neid muutusi, mida te meilt ootate.

See petlik arusaam pidurdab Ukraina ja Gruusia arengut täpselt samamoodi, nagu Euroopa Liidu laienemisel aeglustas Poola reforme suurima kandidaatriigi teadmine, et ilma nendeta ei laiene EL niikuinii. Gruusia ja Ukraina puhul on olukord erineva asukoha ning ajaloolise tausta tõttu palju raskem ning seda hoolikamalt peaksid nad reegleid järgima. Nii oma rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks, aga eelkõige pikka aega masendavas seisakus püsinud ühiskonna arendamiseks.

 

 

Nõrk riik, suured ootused

Gruusia riik on imeõhuke. Thbilisis soovitatakse teil peaaegu kõigis teenindusasutustes maksta sularahas. Miks? Rumal inimene, kui te maksate krediitkaardiga, siis lisandub arvele käibemaks!

Hoolimata sellisest üldisest varimajandusest, on käibemaks ikka kõige suurem Gruusia riigieelarve tuluallikas. Riigieelarve maht on viimastel aastatel õnneks mitmekordistunud, aga 4,6 miljoni elanikuga Gruusias on see Eesti üle 60 miljardi krooni suuruse riigieelarvega võrreldes ikka veel masendavalt väike: ligi 22 miljardit krooni. Kuna kodanikud ei usalda riiki ega maksa makse, ei saa ka riik normaalselt toimida. Näiteks tõusis tänavu minimaalne pension 200-lt kroonilt 230 kroonini.

Riigi vähesest suutlikkusest hoolimata on Gruusia juhid välispoliitiliselt väga optimistlikud. Hiljuti Tallinna külastanud parlamendi esimees Nino Burdžanadze avaldas lootust, et Gruusia saab NATO liikmeks juba 2008. aastal. Gruusia liidrid väärivad kiitust selle eest, et erinevalt paljudest teistest valdkondadest on nad NATO-liikmesuse saavutamiseks teinud tõesti tõhusat tööd.

Ometi on selge, et Gruusia konfliktikollete ning riigi üldiselt vähese võimekuse tõttu tundub sellise tähtaja väljakäimine ebarealistlikuna isegi USA tugevale toetusele vaatamata. Esitades valijatele uljaid lubadusi, riskivad Gruusia juhid topelt: kui kiire liitumine ebaõnnestub, siis võib rahva rahulolematus pöörduda nii nende endi kui ka NATO vastu.

 

 

Oligarhid kättpidi poliitikas

Gruusiaga võrreldes on Ukraina majandus heal järjel ning Kiievis kerkivate kõrghoonete arv teeb kadedaks mis tahes Euroopa nurgast saabunud külalise. Ent seegi ühiskond toimib moel, mida ei saa veel kuidagi nimetada läänelikuks. Ajaleht Kyiv Post avaldas eelmisel nädalal ülevaate 30 kõige rikkama ukrainlase kohta. Üle poole neist vähemalt 200 miljonit dollarit “väärt” rikkurist osaleb kas praegu või osalesid lähiminevikus poliitikas parlamendi või valitsuse liikmena, kõrge ametniku või mõne partei juhina. Nii pole imestada, et Ukraina majandust juhitakse tänini paljuski mitte üldistest, vaid suurettevõtjate huvidest lähtudes.

Ühes Ukraina ülikoolis avastasid väliskülalised WC ukse ees istumas pensionäri, kelle ainus töö oli mõõta igale hädalisele paraja pikkusega paberijupp. Kui me seda tädi palgal ei peaks, siis varastataks või raisataks tualettpaberit, selgitati imestunud välismaalastele. Tualettpaberi säästmiseks töötaja palkamine pole mingi erand riigis, mille pealinnas pidid kauplused veel hiljuti palkama töötajaid vastavalt sellele, kui suur oli poe põrandapindala.

Maailmapank peatas hiljuti 2003. aastal Ukrainale AIDSiga võitlemiseks antud 60 miljoni dollari suuruse laenu. Kuigi AIDS on üha süvenev probleem, kasutas Ukraina uskumatu siseriikliku bürokraatia tõttu, mida ei leevendanud ka oranž revolutsioon, sellest rahast ära vaid 2 miljonit dollarit ning maksis samal ajal laenuintressideks märksa suurema summa.

Üks Ukraina kaitseministeeriumi osakonnajuhataja kinnitas  NATO liikmesriikide diplomaatidele mõeldud teabetunnis enesekindlalt, et nende kaitsevägi on NATOga ühinemiseks valmis. Kõrge ametniku avaldusest sai kahjuks karikatuur asjaolu tõttu, et tema, nagu paljud tema kolleegidki, ei suuda end inglise keeles väljendada, ehkki inglise keelt tuleb NATO liikmesriigis lisaks kaitseministeeriumi ametnikele osata tuhandetel ohvitseridel ja sõduritel. Nii enesekindla minapildi puhul pole imestada, et NATO esindajad, kes rõhutavad vajadust reformida radikaalselt Ukraina kaitseväge, kuulevad ikka ja jälle vastuseks juttu sellest, kui eriline ning erikohtlemist vajav riik on Ukraina.

Need anekdootlikud seigad on kahjuks suure üldistusjõuga. Ukraina ja Gruusia tõelistel sõpradel tuleks neile selgeks teha, et nad ei ole lemmiklapsed, keda kõigiti hellitatakse. Läänestumine eeldab kindlate põhimõtete ja reeglite järgimist – ka nende kahe riigi puhul.

Ennekõike vajavad Ukraina ja Gruusia läänestumist oma kodanike pärast. Lootes pääseda lääneriikide sekka ainult hea make-up’iga, jäetakse tegemata vajalikud muutused, millest sõltub kodanike heaolu, hoolimata sellest, kas muutustega kaasneb NATO ja EL-liikmesus või mitte.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht