Laulud Hiina artistide suul

MARIA MÖLDER

Seda teatakse vahest niigi, et Hiina muusikaturg kasvab praegu maailmas kõige kiiremini. Seetõttu tahavad ka lääne muusikud ja muusikatööstus sellest osa saada. Mida siis õieti Hiinamaal tahetakse ja mida on neil lääne partneritelt tarvis, et sealne muusikatööstus kunagi omaette hakkama saaks?

Nagu Nõukogude Liidus, ei teatud ka kommunistliku partei valitsuse all Hiinas veel hiljuti midagi autorikaitsest. Kui teada saadi, ei suudetud kohe autorikaitse seadust rakendada ning autoriõiguse rikkumisel hakati sanktsioone kohaldama alles 2015. aastast. Veel hiljuti valitses seal tohutu piraatlus, mis ei olnud seotud ainult muusikavaldkonnaga. Olukord paraneb kiiresti: kui 1998. aastal oli Hiinas tervelt 90% tarbimisest seotud piraatlusega, siis 2018. aastal ainult 25%. Muusikaturg kasvab aga suisa 30% igal aastal ja selles vallas ollakse valmis intellektuaalse omandi eest heldelt tasuma.*

Juba Hiina viis suuremat (n-ö valitud) linnastut annavad kokku ligi 300 miljonit elanikku ja just neile on suunatud ka Hiina muusikatööstuse ponnistused. Kokku on aga Hiinas üle 160 miljonilinna. Need n-ö väiksemad linnad ei ole majanduslikult veel nii arenenud ja sealse elanikkonna rahakott ei kannata veel muusika eest võrdväärset hinda maksta, mistõttu ülejäänud Hiinale plaanitakse arendada ka natuke teistsuguse profiiliga artiste. Kuigi domineerib popmuusika ja eriti EDM, jagub publikut ka nišimuusikale: nt metal-muusika kuulajaskond on Hiinas suurem kui kogu maailmas kokku (u 15 miljonit).

Just Hiina popstaaridele muusika loomisel saavad appi tulla lääne laulukirjutajad, sest Hiina turule oodatakse kohalikke nooruslikke artiste, kes esitaksid löövat, hea produktsiooniga popmuusikat. Seega on Hiina muusikaturule orienteeritud lääne muusikakirjastustel praegu põnevad ajad: Hiina äripartnerid on valmis ostma neilt tohutul hulgal läänelikku popmuusikat, elektroonilist muusikat ja sealsele turule kohandatud hiphoppi, mis sobiks keskmistele Hiina artistidele. Läänes ei ostaks sellist keskpärast muusikat ilmselt keegi, siin toob muusikakirjastustele leiva lauale hoopis teistsugune muusika. Hiina rahalised võimalused on aga määratult suuremad kui läänes: nad ostavad kokku õigused hulgale lauludele, mida lõpuks ei pruugi keegi kasutadagi.

Hiina muusikatööstuses tegutsevad firmad suisa võistlevad omavahel, kes on suurim. Valitsus toetab neid rahaliselt, mis tingib küll finantsvabaduse, kuid toob kaasa sisupiirangud. Kasutatakse küll lääne laulukirjutajaid, kuid sõnad eelistatakse kirjutada kohapeal. Juba praegu tuleb kinnitada artistide esinemiskavad, kuid nähtavasti tuleb edaspidi kontrollimiseks tõlkida ka välisartistide laulusõnad.

Arvatakse, et Hiinas võtab muusikaturu ning popmuusikat kirjutava ja esitava talendi edendamine veel kümmekond aastat, nii et seal hinnatakse lääne laulukirjutajate tööd praegu kõrgelt (traditsiooniline pentatooniline helirida sealses popmuusikas laineid ei löö). Distants lääne laulukirjutaja ja Hiinas laulu esitava artisti vahel on aga meeletu: selleks et laul avaldamiseni jõuaks, on vaja pidevalt sealse turu vajadustel silma peal hoidva kirjastaja vahendustööd ning see on alles keti esimene lüli.

Nõudlus laulukirjutajate järele on suur, aga lääne artistidel ei tasu Hiina lavale mõeldes liigseid lootusi hellitada – sealseid inimesi huvitab laval kohalik isiksus ja sõnum. Lääne pop­artistidega sealne publik ei suhestu: kontakti ei õnnestunud saavutada Madonnalgi, kes andis Hiina suurlinnades kaheksa kontserti. Algajate artistidega käitutakse aga brutaalselt: oma popstaare koheldakse peaaegu nagu metsloomi. Kes on valmis staariks saamise nimel viieks aastaks Hiina kolima, elama ainult mänedžmendi ettekirjutuste järgi ja reisima tuuri ajal tsirkusevankriga (ka nii on juhtunud)?

Hiina popmuusikatööstuses on võetud malli Lõuna-Korealt ja Jaapanilt. Hiinlastelegi meeldiks jätkata K-popi üleilmset edulugu (meenutagem Lõuna-Korea artisti Psy hitti „Gangnam Style“) ja pista samuti Hiinast pea välja, aga vahest osutuvad praegu veel takistuseks kesised oskused ja asjaolu, et Hiinas kasutatakse internetitsensuuri tõttu oma veebikeskkondi, Spotify asemel on neil näiteks kohaliku internetihiiu Tencent voogedastusplatvorm QQ Music.

* Allikas muusikakirjastuse Songback ettekanne.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht