Lähiajaloolase kriis

Veiko Berendsen

Medijaise mure taga on politoloogilise kontseptualiseerimise jõuline sissetoomine ajalukku. Arvustades Mart Laari ja Lauri Vahtre ajalooõpikut „Lähiajalugu gümnaasiumile”, küsis Eero Medijainen selle aasta esimeses Sirbis, mida koolis lähiajaloo tundides meile siis tegelikult õpetatakse. Tema vastus on, et õpetatakse valesid asju. Koolilõpetajad ei saa teada, miks maailm muutub, nad teavad pelgalt fakte  ja nimesid.

Medijaise arusaam kriisist ja ajaloost on sedavõrd udune, et kahtlustada tuleb lähiajaloolase kriisi. Juba lähiajaloo mõiste ise on Medijaisel teistsugune kui autoritel. Viimased mõistavad lähiajaloo all XX sajandil juhtunut. Medijainen peab sisuliselt ühtseks perioodiks 19. ja 20. sajandit, mida ta nimetab uusima aja ajalooks. See, kas pärast uusaja ajalugu tuleb lähiajalugu või algab siis kaasaja ajalugu või  uusima aja ajalugu, on skolastiline küsimus. Arutelu termini üle ei vii mingi lahenduseni. Kaheldav on ka see, kas tunnustataks kellegi autoriteeti, kes püüab ajastut nimetada. Õpikukirjutajad ajavad seejuures mõistetavalt närvi, sest nimetavad nähtusi põhjendamata või näiliselt põhjendamata.

Medijainen tõstatab riivamisi siiski olulisi küsimusi. Kas klassikaline metodoloogiline individualism ehk järgnevate faktide koondamine  sündmusteks ja ajastuteks, kusjuures ühed faktid on olulisemad kui teised ja kuuluvad õppimisele, on viis, kuidas õpetada? Või arvata, et struktuurid või mõisted on selline üldine raamistik, kus üksikud faktid või sündmused evivad tähendust, aga väljaspool neid on faktoloogiline ballast?

Medijaise sisuline kriis näib olevat õige sügav, sest arvamus, et eestlastel polnud enne ärkamisaega muud ajastulist taju kui suvi ja  talv, teeb päris nõutuks. Kindlasti oli olemas nii üldine ajastutaju, mis oskas Rootsi ja Vene aega võrrelda, rääkimata oma elu etappide tajust ehk sotsiaalsest ajatajust.

Ei ole ka aru saada, kas professor mängib, et ta ei tea, või ta tõesti ei tea, kuidas tema näidet, s.o imperialismi, on ajaliselt jaotatud. Tõenäoliselt mängib. Üldiselt ongi akadeemiliselt kombeks välja pakkuda midagi originaalset. Näiteks, et Hobsoni või Lenini käsitlus imperialismist on interpreteeritavad edasise ajaloo valguses hoopis teisiti. Ma arvan, et kogu Medijaise mure taga on politoloogilise kontseptualiseerimise jõuline sissetoomine ajalukku. Selgituse ja mõistmise dilemmas eelistab ta selgitust. Lenini peatükid: „maailma jaotamine suurriikide vahel,  imperialism kui kapitalismi eriline staadium, kapitalismi parasitism ja roiskumine, imperialismi kriitika ja lõpuks imperialismi ajalooline koht” ei anna kuidagi rahu. On kiusatus neile midagi lisada, täiendada imperialismiteooriaid.

Medijainen ütleb, et halb on see, et LaariVahtre ajalooõpik tegelikult midagi ei õpeta. Mida ta siis peaks õpetama? Medijainen ei arva, et sündmusi oleks vaja õpetada väärtuspõhiselt.  Ta muudab ajaloo sotsiaalteaduseks halvas mõttes, mingiks kontseptuaalseks posimiseks. See pole saksalik Begriffsgeschichte, vaid üks viril asi. Sel puudub positiivne sõnum. Ta pakub, et peaks õpetama tsüklilist käsitlust, kuid see on ainult üks nägemus ajaloo muutumisest. Võib-olla olemuselt kõige metafüüsilisem. Ajalugu on valdkond, kus konkreetsusele ehk ajaloolisele faktile pole võimalik leida asendust. Interpretatsioon ja historiograafiline fakt  peab toetuma tegelikkusele. Ajalooõpetajaid tuleb õpetada nii, et nad on võimelised seletama ajalugu mitut moodi, mitte pedantselt norivalt.

Milline võiks siis olla imperialismi ja rahvusriigi käsitlus? Muidugi võib öelda, et maailm on olnud imperialistlik pärast seda, kui Augustus imperaatori tiitli pärilikuks kuulutas. Aga miks mitte arvata, et seda oli Rooma juba siis, kui Kartaago tuli hävitada, või juba Kreeka  Aleksander Suure ajal. See on sama huvitav küsimus kui see, kas rahamajandus on kapitalism või isiklik sõltuvus väljaspool sugulust feodalism. Ka rahvuse kujunemise kohta on hulk teooriaid.

Kooliõpikus tuleb neist valida selline, mis laseb kõige paremini selgitusi anda, nii et üldised mõisted selgitavad üksikut ning üksik peegeldab konkreetsusele vaatamata üldist. Selline üksik n-ö kuulub ajalukku. Just nimelt sellised sündmused, isikud, faktid ongi ajalugu. Nende interpretatsioon võib olla võrdlev nii ajas kui ruumis ja üle poordi ei tasu visata ka põhjusetagajärje seoste otsimist, kuigi põhjuste otsimisse ei tasu kinni jääda. Mudelite kaudu, olgu need weberiaanlikud, keynesiaanlikud või, taga hullemaks, mingid kodukootud, ei ole kuidagi õige koolis  ajalugu õpetada. Tegelikult näib, et Medijainengi saab sellest aru, sest heidab valitsustele ette kindla mudeli järgimist. Imperialismi ja rahvusriiki tuleb koolis käsitleda arusaadavalt ja see tähendab illustratiivselt, konkreetsete näidete varal. Mudelist väljamurdmine võikski olla üks asi, mida ajalugu õpetab.

Nimetamine on paratamatus ning mõistete tähendusväli muutub. Nagu klassikalises  näites, et kui kunagi tähendas raha väärismetalli, siis nüüd on see pigem üks arv. Mõistete õpetus on praegu kooli ajalooõpetuses tõusev trend üle Euroopa. Kuid peatükid nagu „demokraatia kujunemine” oleks konstrueeritud käsitlus. Laaril-Vahtrel seda pole. Selles osas olen ma Medijaisega ühete meelt, et koolis ei peaks õpetama XX sajandit eraldi. Tõepoolest, kui „19. sajandi lõpul jõudis maailm imperialismiajastusse”, siis kust ta tuli! Enamik XX  sajandi sündmusi on ideeliselt saanud alguse valgustusajastul. Kui me elame postmodernsel ajajärgul, siis peaksime kas või selleks, et see „post” millegi osutavaga asendada, tundma moderni. Ja mitte seejuures kultuuriajaloolist modernismi, vaid viimast kahte sajandit.

Poliitilised ilmingud, milles me elame, nagu parlamentarism ja demokraatia, sotsiaalmajanduslikud ilmingud nagu industrialiseerumine, linnastumine, globaliseerumine on  kõik ilmnenud varem kui XX sajandil. Samas määrab siin kooli programmi maht reeglid. Lähiajaloo ja lähiajaloolase kriis on ületatav, kui võimalikult peatselt loobuda mingi hegelliku mõistelis-spekulatiivse süsteemi rajamise katsetest endale ja veelgi enam selle pealesurumisest teistele, et teised justkui ei saa aru, mida ikka mõisted tähendavad. Selleks, et „saada ajalootundides teada, kuidas ja miks maailm muutub”, tuleb peale Braudeli või  Wallersteini maailmasüsteemi käsitluse teada ka lihtsaid ja konkreetseid asju. Minu arusaamist mööda kuulub sellesse kindlasti mittedeterministlik ajalookäsitlus. See tähendab näiteks seda, et paratamatust pole ei poliitilises ega majandusajaloos nii palju, kui on võimalust tegudega ajalugu muuta. Minu arvates õpetavad Laar ja Vahtre siin põhimõtteliselt õigesti, et inimesed teevad ajalugu oma otsustuste kaudu. Ja kui neile kui rahvuslastele ongi  rahvus kui iseseisev ajalooline jõud tähtis, siis mina seda ette ei heida. Esiteks on rahvus väärtus ja teiseks on grupid n-ö ajaloolised tegelased paljude koolkondade puhul.

Kõrvuti sellega, mida õpetada, on oluline ka, kuidas seda teha. Eesti lähiajaloo sisuline käsitlus õppekavas kannatab väidetavalt sõdade liigmahuka käsitluse all. See on nii, kuid XX sajandi puhul on see objektiivsus. Esimene maailmasõda tõi meile iseseisvuse ja naljakas  oleks õpetada, et algul oli mõrv Sarajevos, siis revolutsioon veebruaris ja siis iseseisvus. Vahe tuleb täita ja seda ei saa teha faktideta. Ka Teise maailmasõja puhul on lugu sama ja ehk keerulisemgi. Eriti keeruline on väärtuspõhise valiku tegemine. Mingit raskust selle õpiku abil hästi õpetada ma ei näe.

Laari ja Vahtre õpik on õigete rõhkudega, eriti mis puudutab maailma. Ajaloo ja sotsiaalteaduse vahel valides on koolis vaja õpetada  ajalugu, sest see on kõrvuti poliitilise sündmusloolisusega jutustav, väärtuseline, identiteeti rajav, huvitav. Medijaise süüdistus, et Laari-Vahtre õpik õpetab tagajärgi ja mitte seda, miks maailm muutub, on ülekohtune. Just tagajärgede uurimine näitabki, miks maailm muutus, kuidas võimalikest valikutest tehtu tõi kaasa tagajärjed.