Läbi aegade

Sisemise rahu nimel, mõtte ja tahtega eesti kultuuri juures

HEILI SEPP

Olin olnud kohtunik napilt kuu, kui saabus emakeelepäev. Arutamisele oli määratud lihtne väike asi – tasumata rahatrahvi asendamine arestiga. Tavaliselt kulgevad need ladusalt nagu konveieril. Aga just sel päeval oli minu vastas inimene, kes ei olnud konveieritest huvitatud.

Kohe, kui talle sõna andsin, tähendas ta rahulolematult, et sai menetlusdokumendid talle arusaamatus keeles. Tundsin huvi, milline salapärane keel see siis võiks olla. Tema vastu: „Arvan, et see on eesti keel. Ma ei valda eesti keelt.“ Minu tähelepanekule, et eesti keel on Eesti riigikeel, vastas ta teatava loogikaga, et kuna dokument on esitatud talle tundmatus riigikeeles, ei saa ta seda läbi lugeda, analüüsida ega esitada kaitset. Kuidas on sel juhul kaitstud tema õigused, sest meil on ju venekeelne regioon, küsis ta. Tema meelest kasutatakse niimoodi keelt rahva vastu. Sellest kujunes pikem ja huvitavam istung kui seda tüüpi istungid tavaliselt. Tõrksast algusest hoolimata läksime lõpuks lahku üllatavas teineteisemõistmises.

Tõlgi abil kahes keeles toimuv istung on meie Narva kohtumaja argipäev. Ja ometi ei enne ega pärast, vaid just emakeelepäeval tõmmati mind sellisesse põnevasse vestlusse. Ehk just seepärast olen mõelnud tollele istungile hiljemgi kui millelegi sümboolsele.

Mina ei ole teadlane. Töötades riigiametites ja täites mitmesuguseid rolle olen kogu täiskasvanuelu teeninud Eesti riiki. Paralleelselt, isegi veel kauem olen olnud seotud Tartu ülikooliga. Veidi nagu igavene üliõpilane, ei ole ma ühendust oma alma mater’iga kunagi katkestanud. Olen lasknud tal end toita teadmistega vähemalt viies teadus- või valdkonnas, muu hulgas usuteaduses, filoloogias ja psühholoogias. Aeg-ajalt õpetan ka ise. Olen endalt tihti küsinud, miks ei suuda ma sellest sidemest kuidagi lahti lasta.

Veidral moel tundsin alles tol emakeelepäevasel istungil, et olen vist saanud oma vastuse. Mõistsin, et ehk ei olegi pidev kontakti hoidmine akadeemilise maailmaga, eeskätt humaniora’ga, nii lahutatud mu elust riigiteenistujana, kui olin arvanud. Marju Lepajõe on jaganud teadused tinglikult kolmeks – välise maailmaga ja inimese vaimse maailmaga tegelevateks ning kaht sfääri ühendavateks teadusteks.¹ Järgnevalt pean silmas eeskätt inimese vaimset maailma ehk teadusi, mille sisuks on näiteks filoloogia, mõtte­lugu või religioon.

Riik ei toimi ilma riigiteenriteta. Selleks et kanda Eesti nimel vastutust ja reageerida õigesti kultuuriliselt keerukates olukordades, on vaja teada ja silmas pidada suurt pilti – pilti, millel on kogu Eesti oma mitmekesisuses. On vaja väga õiget vaimu, et teenida Eesti riiki. Õige vaimu kujundab hea haridus. Ja see ei ole võimalik meie oma teadusliku hooleta. Eesti riigi teenijate headus sõltub sellest, kui hea on Eesti teadus. Ilma Eesti teadusel kasvatatud riigiteenriteta ei ole meil jätkusuutlikku Eesti riiki. Selle toiduta ei suudaks nad orienteeruda kontekstis.

Ja mis on siis see kontekst?

Eesti Vabariigi põhiseaduse pre­ambulis öeldakse muu hulgas, et Eesti riik on rajatud „kaitseks sisemisele ja välisele rahule“ ning peab „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Ka seda, et seda riiki tahame „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada“.

Vähemalt kahes kohas viidatakse preambulis sellele, et meie riigi olemus ja mõte on olla muutumises, liikumises. Põhiseaduse taga on vankumatu tahe arendada Eesti riiki ja vajadus tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See viimane fraas on iseäranis rikas – peame säilitama oma identiteedi ja selle väärtused „läbi aegade“. Mitte läbi aja, läbi aegade.

Sellesse sõnapaari on justkui kodeeritud Eesti saatus – muutuste paljusus. Nii need teisenemised, mida kanname pärandina kaasas, kui need, mis on veel ees. On ajad, millest tuleme, on hoovused, mis käivad üle maailma ja millest saame oma osa, nagu näiteks viimane migratsioonilaine, ja on need ajad, kuhu peame jõudma – arenenuna. Minnes läbi nende aegade, tuleb meil hoida ja kanda Eesti riigis justnagu anumas meie rahvust, keelt ja kultuuri. Me peame minema, mitte oma eestlusega maailma tuultes paigal seisma.

Kui jääksime seisma, võib meid tabada näiteks Elin Toona romaani „Sipelgas sinise kausi all“² peategelase saatus. Ants, keskealine eestlasest pagulane 1960.–70ndate Inglismaal jäi oma eluga toppama – inglased jäidki tema jaoks lambanägudeks ja suhtekatsetus sümpaatse inglannaga vaid üritusega piirduski, sest Ants ei julgenud uues maailmas liikuda. Ta pelgas avada uksi. Romaan lõpeb sümboolselt sellega, kuidas malesõber Ants mängib vaid talle teadaolevate reeglitega „Saatuse malemängu“ ning Eestluse nupp võtab ära Tuleviku malendi. Ehmatusega järeldab peategelane sellest: „„No kurat!“ Nii võikski juhtuda. Elu läheb edasi muutumatult surmatunnini. Sealiha ja hapukapsad!“ Ants ei olnud valmis maksma muutuste hinda ja Eestlus panigi ta šahh-matti.

Keegi meist ei taha ilmselt, et eestlus paneks meid šahh-matti. Me ei taha lõppu, vaid edasiminekut. Avatus kui niisugune ei ähvarda eestlust. Sellest võite lugeda juba kas või Elin Toona värskeimast romaanist.³

Vaja ei ole mitte tuimalt tammuvat ja emotsioonidest pimestatud eestlust, vaid nõtket ja enesekindlat, teadlikult läbitunnetatud ja võimalikult objektiivset eestlust, mis meid paigale naelutamise asemel edasi viib. Sellise enesekindluse ja dünaamilisuse tagalaks saab minu meelest olla vaid heal tasemel Eesti teadus. Võimalik, et just seda tuge olen mina otsinud kogu elu Eesti vanimast ülikoolist.

Mina olen riigiametnik ja teen oma tööd. Sain selleks ettevalmistuse eesti ülikoolis. Eesti riigi ametnikuna on minu kohus astuda iga oma töine samm nii, et see oleks kantud eesmärgist hoida eesti rahvust, eesti keelt ja eesti kultuuri. Iga Eesti riigiteener kannab seda anumat, milles on need kolm väärtust. Meist igaühe ülesanne on läbida oma teekond nii, et kallis sisu maha ei loksuks.

Näide, millega alustasin, on vaid üks miljardeist hetkist, millest see minek koosneb. Nende hetkede keerukusaste on võrreldamatult erinev: alates pronksi­ööst kuni ametniku igapäevaste pisiotsusteni, mis ometi võivad osutuda sama mõjukaks kui liblika tiivalöök. Reaalsuses ei aita meid edasi mingi ühtlaselt kulgev konveier ega ammugi rahulikult tõusev eskalaator. Me vastutame iga liigutuse eest, ükspuha kui rutiinne see tundub. On väga oluline, kuidas igaüks meist seda anumat hoiab ja kuidas läheb. Järsud liigutused ei pruugi sugugi kasuks tulla. Igal sammul tuleb silmas pidada kaugemat eesmärki.

Eesti kultuuri ja keele kandmine nii, et liiguksime teadlikult ja koos, ühe organismina ja ühe eesmärgi nimel, ei saa teoks vaid koduse kasvatuse pinnalt. Tasakaalu hoidmist tuleb õppida. Küsimusi, mida esitada ja millele sisukalt vastata, on väga palju. Ei ole vaid „mida kuradit?“. On ka: miks, kuidas, kuhu ja kellega?

On vaja head hariduslikku baasi – erialateadmiste ja kosmopoliitse maailmataju kõrval ka väga head eesti keele ja kultuuriloo ning Eesti ajaloo tundmist. Igapäevastes olukordades, kus riigiteenija peab neid teadmisi kasutama, ei ole abi väljastpoolt erialateadmistega eksperdi kaasamisest. Need teadmised peavad olema imendunud igaühesse. Selle eelduseks on nõutaval tasemel kodumaine, Eesti teadus.

Rääkides teadusest kui teatud mõttes tagala loomisest, jõuaks mõni ehk järgmiseks juba relvastuse ja väljaõppe kujunditeni. Mina näen seda siiski teistmoodi. Ma ei räägi keele kasutamisest kellegi vastu. Eestikeelse jätkusuutliku ühiskonna säilitamine on meie riigi üks peamisi ülesandeid, aga mitte ainuke. Eesti riigi ülesandeks on ka kaitsta sisemist rahu.

Kõlab ju kaunilt – meie riik on loodud kaitseks sisemisele rahule. Jah, seda saab ja peabki sisustama sisejulgeoleku ja siseturvalisusega. Riigi hapra anuma läbimõtlematu loksutamine ei tuleks riigi seesmisele stabiilsusele kasuks. Aga haarakem sõnasabast päris kinni ja mõelgem hetkeks, et põhiseadus loeb kaitsmisvääriliseks ehk ka meie enda sisemise rahu. Kindlustunnet, mis sünnib teadmisest, et see, mida me teeme, on läbimõeldud, eesmärgistatud ja õige. Meie tegevus peab olema mõtestatud. Siingi on võtmeroll Eesti oma teadusel. Humanitaarteadused on nagu vaimne turvavõrk. Või aed, mis võib olla õdus ja inspireeriv – just nagu Marju Lepajõe on kirjeldanud elamist omakeelses kultuuris.¹

Aia eest hoolitsemine eeldab aiandus­teadmisi. Et oma taimi mitte ära tappa, vaid panna nad lokkama, peame nende vajadustest ja kasvutingimustest teadma. Me peame lähenema oma aiale armastusega, kuid teadusliku põhjalikkusega.

Tiina Kirss on öelnud: „Humanitaaria on aed, kus on vaja kultiveerida võimalikult mitmekesiseid taimi. Akadeemiline emakeel on selle aia huumus, selle toitev muld.“⁴ Rääkides Eesti teaduse tegemisest inglise keeles on ta hoiatanud, et sel juhul ei tule omandada „mitte ainult keel, vaid ka teistsugune akadeemiline kultuur: tavad, kombed, eriti suhtlemismustrid.“ Selle tagajärjel viib pooletoobine keel aga ebakeeleni.⁴

Rein Raud on samal teemal leidnud, et Eesti kodustes oludes ei saa rakendada strateegiaid, mis on mõeldud USA või Suurbritannia otsustajatele, sest nii lähtekohad, võimalused kui ka sihid on erinevad.⁵ Neil ei ole vaja oma valikuid ingliskeelse kultuurikeskkonna säilitamise nimel korrigeerida.⁵

Aeda põikas Sirbile antud inter­vjuus⁶ ka Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender. Ta pani südamele, et kuna iga kaunis aed vajab pidevat hoolt, siis vajab ka eesti keel järjepidevat arendamist. Eesti keele kasutamine sõltub tema sõnul omakorda inimeste hoiakust ja soovist seda eri elualadel ja valdkondades kasutada. Meil tuleb küsida, nagu küsis tema: „Kas ja kui palju me eesti keelt oskame, väärtustame ning selle võimalusi ja rikkusi kasutame? Või hindame ja pisendame ebaolulisemaks, koguni väärtusetuks.“⁷

Minagi arvan, et Eesti teadus peab olema meie enda teadus, avatud silmade ja suuga, aga alati kodule mõtlev. Ta peab olema aed, kus saaks kultiveerida meie enda Eesti taimi, millel oleks nii tugevad varred, et vili välja kanda.

Kohtunikuna ei kujuta ma ette, kuidas saaks eestikeelse õigusteaduseta eesti keeles õigust mõista. Mina ei taha mõista õigust tundmatus riigikeeles ega ka pooletoobises ebakeeles, vaid sellises eesti keeles, mis on meie oma kodune keel.

Põhiseadus teeb riigile ülesandeks kaitsta eesti keelt kui eesti kultuuri säilimise eeldust. Selle garantiidena seadustavad põhiseaduse paragrahvid 6, 49, 51 ning 52 eesti keele riigikeelena, õiguse säilitada oma rahvuskuuluvus ja suhelda riigiasutustega eesti keeles ning eesti keele kui riigi sisemise asjaajamise keele. Eesti keel on eesti rahvuse ja kultuuri olemuslik komponent, milleta ei ole nende säilimine võimalik, nagu on öelnud oma 1998. aasta otsuses⁸ ka riigi­kohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

Eesti keele kaitse ja kasutus on põhiseaduslik eesmärk, mille saavutamise peab kindlustama riigivõim. See tähendab enesestmõistetavalt, et need inimesed, kelle kaudu riigivõim teoks saab, peavad olema võimelised eesti keelt ja ka eesti kultuuri kaitsma. Nad peavad olema selles küsimuses kompetentsed.

See, mida meil on vaja, on nii-öelda teaduspõhine eestlus.

Armastan eesti keelt väga. Mulle meeldib näha, et meie keel – nagu meie kultuurgi – on võimeline muutuma ja ometi jääma iseendaks. Sestap on mul kodus vanu sõnastikke, mida aeg-ajalt sirvin. Grenzsteini 1884. aasta sõna­raamat⁹ annab muide sõna „teade“ vasteks nii teaduse ehk Wissenshaft’i kui ka sõnumi – Nachricht. Teadus on sõnum.

Siin peitub suurepärane sümboolne tõde. See, milline on meie Eesti riigi teadus, on ka sõnumi sellest, milline on Eesti riik. Selge sõnum selles küsimuses on vajalik. Just see annab meile sisemise rahu, mis lubab edasi astuda kindlalt, ilma et anum, milles on eesti rahvus, kultuur ja keel, loksuks üle ääre.

Essee põhineb 10. X 2018 toimunud teadus­poliitika konverentsil „Teadus kui Eesti arengu­mootor (V). Kuidas teadus kaitseb Eestit“ peetud sama pealkirjaga ettekandel.

Heili Sepp on Viru maakohtu kohtunik.

1 Laureaat Marju Lepajõe, intervjuu Marju Lepajõega. – LHV ajakiri Investeeri 2. III 2018. https://fp.lhv.ee/news/5246413

2 Elin Toona, Sipelgas sinise kausi all. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1974.

3 Elin Toona, Mihkel, muuseas. Varrak, Tallinn 2018.

4 Tiina Kirss, Estlish ja no-language. – Sirp, 19. XII 2013.

5 Rein Raud, Kultuuriline imperatiiv. Sõnavõtt TLÜ Eesti humanitaarinstituudi 25. aastapäeva konverentsil. – Sirp 19. XII 2013.

6 Elav keel, Margus Maidla intervjuu Tõnu Tenderiga. – Sirp 5. X 2018.

7 Samas

8 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. II 1998. a otsus nr 3-4-1-1-98.

9 Ado Grenzstein, Eesti sõnaraamat, oma trükk ja kirjastus, Tartu 1884.