Läänemeresoomlased ja nende jõudmine

Valter Lang selgitab, kuivõrd mitmetahuline on rahvaste ja keelte minevik, ning näitab, et inimeste, geenide, esemete ja vaimse kultuuri seosed ületavad tänapäevased riigipiirid ning nende tuvastamine on keeruline.

ANU KIVIRÜÜT

Kes me oleme, kust me tuleme ning kes on ajaloorännakul olnud meie kaasteelised? Eesti Vabariigi suurt juubelit silmas pidades on eestlaste ja lähemate sugulasrahvaste etnogenees igati sümboolne küsimus. „Läänemeresoome tulemised“ ei räägi ainult eestlaste tulemisest Eesti aladele, läänemeresoome ajalugu on mitmete rahvarühmade, keelte ja nende liikumise lugu. Kuidas jõuda tagasi esimeste läänemeresoomlasteni siinpool Soome lahte, kui keelelised, geneetilised ja arheoloogilised liinid, kus teadlased järjepidevust otsivad, on katkenud eri aegadel ja ehk ka eri põhjustel? Selleks et täpsemalt aru saada, kes võttis rännates kaasa oma keele, kes oma savinõud ja kes tuli vaid oma geenidega, on kasutanud akadeemik Valter Lang nii arheoloogia, keeleteaduse kui ka geneetika abi. Sealjuures tuleb aga meeles pidada, et kuna raamatu autor on arheoloog, on põhirõhk just muinasteadusel.

Paremaks jälgimiseks on arutelu läänemeresoomlaste saabumiste üle jaotatud teadusharude ja alateemade kaupa. Olgu mainitud, et peamiselt on teoses vahendatud olemasolevaid käsitlusi, uuema sünteesini jõuab diskussioon alles viimastes peatükkides. Üle ega ümber ei saa ka läänemeresoome rahvaste uurimise historiograafiast, sest enne „Läänemeresoome tulemisi“ ei ole seda põhjalikult kokku võetud. Ei tasu karta, et uurimislugu on igav ja üksluine, hoopis vastupidi. Põhjalikum uurimistöö on kestnud peaaegu sada viiskümmend aastat ja arusaam läänemeresoomlaste liikumistest ajas ja ruumis on mitmel korral põhjalikult muutunud. Mõned uued tõlgendused on osutunud küll ekslikuks, kuid teised on jäänud püsima. Eri käsitluste virvarr näitab, et küsimusele, kes me oleme ja kust tuleme, ongi väga keeruline vastata. Vastus sõltub suuresti ka sellest, millisena on oma ajalugu soovitud näha: kas oleme maade esmaasustajad või sisserändajad ning kui palju, näiteks, võiks voolata meis kõigis germaani verd?

Nagu juba öeldud, siis toetutakse etnogeneesi uurimisel suuresti järjepidevusele, kuid ka katkestustele nii arheoloogilises, geneetilises kui ka lingvistilises materjalis. Arusaam kultuuri katkematust arengust mandrijääst vabanenud maade hõivamisest kuni tänapäevani oli veel hiljuti teadusmaailmas levinud. Nüüd ollakse kindlad, et Eesti aladele jõudnud inimesed võivad küll olla meie kauged esivanemad, kuid kuna tuhandete aastate jooksul on olnud piisavalt palju kriise, rändeid ja suhtlemist naabritega, näib järjepidev areng olevat võimatu. Järjepidevuse võimatuse tõdemuseni jõudsid arheoloogid Langi sõnul viimasena: „Esimesena lahkusid sellest „ühiskoorist“ keeleajaloolased, kelle arvates nõnda pikast keelelisest jätkuvusest ühel piiritletud maa-alal pole võimalik rääkida. Teisena astusid kõrvale geneetikud, kes vana DNA uurimisega tõestasid mitme katkestuse olemasolu Euroopa paljude piirkondade rahvastiku arengus. Arheoloogid näivad aga olevat materiaalse kultuuri pikaaegsele järjepidevusele ning selle tõestusjõule etniliste protsesside seletamisel endiselt truuks jäänud“ (lk 97).

Seejuures mõistavad arheoloogid järjepidevust omamoodi: järjepidevuseks piisab vaid ühe oskuse või esemevormi kestmisest. Kui uued tulijaid vanu olijaid viimseni ei hävitanud, säilis esemete valmistamise komme ja arheoloogilises materjalis ei pruugi olla suuri muutusi. Seega on läänemeresoomlaste tulemine arheoloogile keeruline pähkel, kuna tuleb seostada liikumisi ja muutusi, mida ei pruugi arheoloogilises materjalis näha olla. Selleks et aru saada, millise perioodi arheoloogiline materjal võiks olla etnogeneesi seisukohalt eriti oluline, on Lang igati õigustatult kitsendanud valikut keeleteaduse ja geneetika uurimistulemuste põhjal.

Kuidas läheb keelepuul ja geenidel?

Kui jätta hetkeks kõrvale arheoloogia ja geneetika, siis on keelepuu, mis mängib olulist rolli ka Langi etnogeneesi-uurimuses, tuttav paljudele juba ajaloo- ja emakeeletunnist. Seetõttu on ehk hirmutav kuulda, et üks keeleteadlaste töörühm on seda nii kindlalt seisnud puud vahepeal maha raiuma asunud. Maha võetud keelepuud seni siiski ei ole, pigem on selle võra hoopis täienenud. Nimelt tuletas Kalevi Wiik keelepuu kõikuma pannud teooriaga keeleteadlastele meelde, et keeled on üksteist mõjutanud ka vastastikku, mitte vaid üksteisele järgnenud või okstena edasi hargnenud ja „Küsimuseasetus hakkas rohkem nihkuma ka selles suunas, kas okste pungumise kohad on üksteise suhtes õiged ja õigel kõrgusel maapinnast (ehk siis absoluutse kronoloogia küsimus)“ (lk 59). See oli oluline märk arheoloogidele, kel tekkis lootus saada suurematele keelemuutustele ajaline raamistik.

XXI sajandi arheoloogiat on põhiliselt muutnud populatsioonigeneetika hüppeline areng. Kuigi Lang väidab, et „Aastakümnetepikkuse uurimistöö üks põhivilju on paraku tõdemus, et populatsioonigeneetika andmetega ei ole enamasti võimalik täpsustada keeleteaduse ja arheoloogia sümbioosis saavutatud suhteliselt detailset ettekujutust viimase nelja-viie tuhande aasta jooksul toimunud etnogeneesiprotsessidest“ (lk 101), on vana DNA uurimine teinud ära suure töö mitmete hüpoteeside tõestamisel. Esmalt on geneetikud kinnitanud kahe suurema migratsioonilaine toimumist Euroopas pärast mandrijää taandumist. Samuti on geeniuuringute abiga rohkem tõestusmaterjali demograafilise pudelikaela ehk rahvaarvu järsu languse kohta Soome aladel vanemal pronksiajal ehk u 1700 eKr. Sama rahvastikukriisi, kuigi veel geneetikute kinnituseta, on täheldatud ka Eesti ja Läti alade arheoloogilises materjalis. Kuigi Lang tunneb ja hindab geeniteadlaste rolli inimeste liikumise uurimises ja kindlasti on geneetikutel nii mõndagi veel varuks, ei ole nendes läänemeresoome tulemistes geneetika veel imerohu rollis.

Kui tulla tagasi uurimuse rõhuasetuse juurde, siis oli esmalt vaja teada, mis aja materjalist arheoloogilisi muutusi üldse otsida, ning see taustsüsteem tuli teistest teadusharudest: „Ajalooline keeleteadus ja arheogeneetika on pakkunud välja üldise ajalise ja geograafilise raamistuse, millal ja kus need protsessid pidid aset leidma. Arheoloogia ja seega ka siinse käsitluse ülesanne on seostada need protsessid konkreetse kultuurilise ainesega, pakkuda välja arheoloogilisel materjalil põhinev stsenaarium, kuidas see kõik võis tegelikkuses toimuda“ (lk 193). Peale geeniteaduse võidukäigu on XXI sajandi uuendused seotud paremate dateerimisvõimaluste ning suurema hulga ja täpsemate dateeringutega. Arheoloogilise materjali ajaraamidesse asetamisel on suurimad muutused toimunud just kivi- ja pronksiaja osas, kuid kõrvale ei saa jätta ka varase rauaaja kalmete seni arvatust varasemaid süsinikdateeringuid. Tegu on just nende perioodidega, mida võib seostada läänemeresoomlaste liikumisega ja mille uurimisele on Lang viimased aastakümned keskendunud.

Selleks et ajatelge täpsustada ja uurida lähemalt, mis põhjustel on keele­puu uusi oksi juurde kasvatanud, tuleb mängu arheoloogia, peamiselt potikillud. Seda põhjendab Lang järgmiselt: „Savinõude valmistamise viisidel – savikoostis, vormimistehnika, pinnaviimistlus, ornamentika – on arvukalt ajalisi ja piirkondlikke eripärasid, mis ühel või teisel moel kõnelevad inimestevaheliste suhtlusvõrgustike olemasolust. Võib nimelt eeldada, et näiteks ühesuguse pinnaviimistluse või ornamentikaga keraamika valmistajad suhtlesid omavahel ning tegid seda tihedamalt või vähemalt teistel alustel kui nende inimestega, kes valmistasid teistsuguseid savinõusid“ (lk 119). Pronksi- ja rauaaja materiaalse kultuuri kirjeldamise juures on Lang jäänud truuks senisele käsitlusele, millele on lisanud asjakohased naabermaade arheoloogiailmingud ja leiumaterjali. Kuigi gruppide loomisel on arvesse võetud nii savi koostis, nõu kuju kui ka pinnatöötlus, põhineb rühmakuuluvus vaatlusandmetel, mitte matemaatiliste abivahenditega leitud süsteemsusel. Keraamika roll etnogeneesi kirjeldamisel on olnud suur. Ka Lang ise leiab: „Millistes piirides joonistatakse kaardile arheoloogiline kultuur, on seetõttu iga uurija mõneti suvaline otsustus, mille metodoloogilisi lähtekohti pole enamasti selgitatud“ (lk 99). Seetõttu oleks olnud ootuspärane senise keraamikastiili-maastiku kriitiline hindamine.

Kas etnogeneesi ajalugu tugineb tõesti potikildudele?

Kuigi nõutüüpide jaotust võib pidada siin-seal meelevaldseks, on tüpoloogiate ja gruppide loomine arheoloogide oluline töövahend, mida ei peagi ehk liialt kindlapiirilisena nägema: „Eelnevat arutelu kokku võttes seisab kõige olulisem metodoloogiline küsimus selles, et kui nii arheoloogilised kultuurid kui ka algkeeled pole muud kui teadlaste abstraktsioonid, siis kuidas ikkagi jõuda rahvaste kujunemise ehk etnogeneesi tegelike protsesside äratundmise ja uurimiseni“ (lk 102). Lang leiab, et on vaja „arheoloogiline kultuur dekonstrueerida, st koostisosadeks (ehk kultuurijuurteks) lahti võtta, ning seejärel analüüsida, kas ja millisel neist koostisosadest või juurtest võib olla seos etnogeneesiga. Algkeele abstraktsioonist on aga tarvis tuletada reaalselt eksisteerinud inimrühma reaalselt kõneldud keel. Lõpuks tuleb leida kontekst, mis need mõlemad seob ühtsesse etnogeneesi protsessi“ (lk 103). Kultuurijuurtena näeb Lang neidsamu erinevaid keraamikastiile ja maastikul asuvaid muistised, peamiselt matmispaiku, kuid ka põllulappe, lohukive ja kindlustatud asulaid. Seega, iga arheoloogilise märgi maha jätnud inimene või inimrühm, kes on rääkinud vähemalt ühte keelt oma emakeelena, ja see, kas pinnasesse jäänud esemed võisid kuuluda läänemeresoome keeli kõnelnud inimestele või mitte, võiks olla tuvastatav. Teoreetiliselt näib ülesanne lihtne, kuid praktikas tulevad taas mängu kümned tuhanded potikillud ja teisedki tõlgendamist nõudvad arheoloogianähtused.

Uutest abstraktsioonidest Lang siiski ei loobu, vaid loob keeleteaduse ja arheogeneetika uurimistulemuste põhjal uued keelerühmade oletatavat arengut tähistavad rühmad. „Jõudmaks nende keeleajalooliste rekonstruktsioonide juurest läänemeresoome rahvaste kujunemise analüüsini ning järgimaks kolmandas peatükis esitatud etnogeneesi uurimise metoodikat, tuletan kõigepealt nendest teoreetilistest rekonstruktsioonitasanditest füüsiliselt ettekujutatavad rühmad oma vastava keelega. Need oleksid siis võimalikult konkreetsed keeled/murded, mille kõnelejad olid reaalsed inimesed, kes elasid konkreetses piirkonnas ja jätsid endast maapõue tegelikke, käegakatsutavaid esemeid“ (lk 195). Sealjuures annab Lang lugejale pidevalt aimu, et seesugune uurimismaterjal ei pruugi üldse anda kindlaid rekonstruktsioone, pigem uusi teooriaid, hüpoteese ja tõlgendamisvõimalusi.

Läänemeresoomlaste läände liikumise ajaraamistiku annab Lang üsna laia ning tõlgendus ei ole revolutsiooniline, vaid sobib praegusesse teadus­paradigmasse hästi ja on usutav. Esimese läänemeresoome tulemise seostab Lang pika ajavahemikuga u 1750–1000 eKr, mil Volga-Oka-Kama ümbruse algkodust rändas tekstiilkeraamiliste nõudega esmalt loode poole välja üks põhjapoolne rahvarühm ning mõnevõrra hiljem lahkus lõuna pool elanud rahvarühm veidi uhkemate tekstiilkeraamiliste nõudega piki edelaväila lääne poole. Eesti aladele jõuti XII-XI sajandil eKr. Sellele rändele järgnes veel mitmeid ja poole tuhande aastaga oli Põhja-Eesti aladel kujunenud välja läänemeresoomlaste rühm, kes oli rännuteel ning uuel asualal korjanud keelde ja esemelisesse materjali nii balti kui ka germaani mõjutusi. Esimene tulemine on dateeritud aega, mil oli seljatatud demograafiline kriis ning rannikualadel olid end sisse seadnud Skandinaaviast pärit põllupidajad. Seega, esivanemad võtsid meile kaasa kogu komplekti ehk keele, geenid ja toidunõud, kuid pikal teekonnal muutusid nii inimesed, täienes nende keel kui ka aineline kultuur.

Kohale jõudnud ja küpsenud, hakkasid Põhja-Eesti rannikualadel juurdunud kultuurinähtused, peamiselt tarandkalmed, ajaarvamise vahetuse paiku levima ümberkaudsetele aladele. Ilmselt liikusid kaasa ka inimesed ja nende keel. Pärast ekspansiooni hakkasid väiksemad läänemeresoome keelerühmad edasi hargnema ja algkeelest kaugenema. Ehk kiirendas keelelist ja kultuurilist eraldumist VI sajandi kliimakatastroof, mille tõttu jäi rahvast vähemaks ja suhtlemine kaugemate aladega harvemaks. Arvestades, kui laiaulatuslik oli kliimakatastroofi mõju, võis selle mõju keelte hargnemisele olla olulisemgi kui Langi käsitluses ehk see kriis oligi tõukeks lõunaeesti, põhjaeesti, soome ja liivi keele vahele kiilu tekkimisel.

Kas nüüd on teada, kuidas …?

„Läänemeresoome tulemised“ võiksid kätte haarata kindlasti kõik, kes vähegi huvituvad eestlaste päritolust, et mugavasti orienteeruda etnogeneesi uurimise rägastikus. Teos selgitab suurepäraselt, kuivõrd mitmetahuline on rahvaste ja keelte minevik, ning näitab, et inimeste, geenide, esemete ja vaimse kultuuri seosed ületavad kõik tänapäevased riigipiirid. Nende avastamine on aga äärmiselt keerukas, rääkimata nende tõestamisest.

Viimase pooleteise sajandi jooksul on infot kogunenud väga palju. Ehk on Valter Langil isegi õigus, kui ta ütleb: „Selle materjali ja teadmiste hulga juures, mis tänaseks on etnogeneesi uurimiseks kogunenud, ei ole enam tarvis teha suuri ja aeganõudvaid jõupingutusi uute andmete hankimises ja analüüsis, et välja käia mõni uus hüpotees. Piisab lihtsalt mõnest mõttevälgatusest, mõne uue seose tabamisest seni seosetuna näivas andmete massis, aga eriti veel lähenemisviisi muutmisest, ja – heureka!“ (lk 56). Kui kaugel on lõplik heureka!, me veel ei tea, kuid näib, et geeni-, keele- ja muinasteadlaste abiga on viimase mõnekümne aastaga jõutud tõele taas lähemale ja on teada täpsem ajaraamistik, millal inimesed, keeled ja ideed võisid liikuda. Nüüd jääb loota teadlaste edasisele koostööle, et välja pakutud hüpoteesid vääriliselt tõestada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht