Lühiühendus: Mure sinekuuride pärast

M? V?ataga

  Tundub, et parim elu on see, mida on võimalik veeta sõltumatu mehena, ilma teenistuses käimata, ilma et heaolu sõltuks tööandjast. Kui selle peale ka öeldakse, et isegi rikkad nutavad, siis oskan vaid õlgu kehitada: lollid on. Et aga täielik materiaalne iseseisvus jääb meile enamasti kaugeks unistuseks, siis paremuselt järgmine variant võiks olla sinekuur. Sõna tuleb ladina keelest ja tähendab “mure- või hoolevaba” ehk siis ametikohta, kus palka saab, aga ülesandeid pole ja midagi tegema ei pea. Termini algupära on kiriklik ja see käis mõne säärase vaimuliku ameti kohta, kuid uuemal ajal on niisuguseid töökohti pakkunud ka muud asutused. Liialdades on isegi väidetud, et nõukogude ajal teesklesid kõik töötegemist. Nii see kindlasti olla ei saanud, kuid sinekuure leidus sellegipoolest laialt. Näiteks Mihkel Mutt on ühes nõukogudeaegses romaanis kirjeldanud kirjastuskabinette, mis olid täidetud igavlevate ja elegantselt vananevate naistega, tähtsate meeste kunagiste armukestega. Aga isegi katlakütja ja öövalvuri amet oli suhteliselt sinekuurne. Aega ja vabadust elu üle mõtteid mõlgutada pakkunuksid need kohad laialt, kui ainult nendega kaasnenuks parem ligipääs informatsioonile, raamatutele, ajakirjadele jne ning kui mõttetöö vilju oleks saanud ka avalikult jagada. Sest nagu Bertolt Brecht on öelnud: “Õpetada ilma õpilasteta, / kirjutada ilma kuulsuseta / on raske”.

Tänapäeval aga on sinekuurid õige defitsiitsed ning jagunevad ebademokraatlikumalt kui vanasti. Need vähesedki peavad olema väga osavasti varjatud, sest ilmsikstulek põhjustaks üldsuse pahameeletulva. Paistab, et sinekuure jagub praegu peamiselt parteilastele. Erakonnad ilmutavad oma teenekate liikmete suhtes veel piisavalt vanemlikku hoolt ega lase halbadel aegadel, näiteks pärast valimiskaotust, nälga jääda. Selleks luuakse juba võimul olles varjupaiku, kuhu oleks hiljem hea taanduda. Sinekuuride magusat lõhna võib haista nimetuste tagant nagu nõunik, nõukoda, mõttekoda, arenduskeskus, strateegiliste uuringute instituut jne. Hiljuti oli näiteks juttu ühest Tallinna linnaga seotud “oikumeenilisest” sihtasutusest või nõukojast, kus mitmete erakondade erusõdurid sõbralikult üheskoos tööd teevad (või õigemini, ei tee). Muidugi on nende seas kindlasti ka väga ülesanneterohkeid ja pingelisi töökohti. Ja loomulikult on ka töökoha täitjaid erinevaid: mõni saab teise inimese nädalatöö poole päevaga tehtud ning mõjub seetõttu kogu ülejäänud aja teiste silmis ärritavalt muretuna.

Varjatud sinekuuri pidamine on arvatavasti siiski moraalselt mõnevõrra kulutav, sest üldsusele on tarvis jätta mulje, et ametikoht on tähtis ja vajalik ja vaevarohke. Enamasti tunneb sinekuuri pidaja ära just sügavast murekortsust silmade vahel ning murelikkuse teesklemine teeb inimese lõpuks ka päriselt murelikuks: kui ei millegi muu, siis näiteks oma sinekuuri säilimise pärast.

Minu loo mure on aga esmajoones see, kuidas taastada sinekuurid kirjanikele, kunstnikele jt loojatele. Kultuurkapitali stipendiumid seda päriselt ei võimalda, sest need ei vabasta loojat murest kaugema tuleviku pärast. Heino Kiik on juba aastaid käinud ringi mõttega asutada Kaunite Kunstide Akadeemia, aga kuna see plaan on nii avameelselt sinekuurne, siis pole see suurt populaarsust kahjuks pälvinud. Tänapäeval on isegi kultuurinõuniku amet professionaliseerunud, kultuurikorraldajatel on oma släng ja nad oskavad joonistada graafikuid, ringe ja ruute, millega kirjanikud tavaliselt toime ei tule. Kui Eesti ajal töötasid kirjanikud riigikogu liikmena, diplomaadina, näitejuhina, filmitsensorina, propagandatalitajana, siis vähemalt viimased kolm ametikohta on kirjandus tänaseks kaotanud. Õnneks loodi küll vahepeal juurde üks saarevahi koht. (Meenub, nagu oleks Einstein kunagi nooruses soovitanud teoreetilisele füüsikule samuti majakavahi ametikohta, mis jätvat piisavalt aega mõttetegevuseks).

Ameerikas on näiteks kõik vähegi nimekad luuletajad pandud ülikooli, justkui kuldpuuri, õpetajateks ning mõne aasta tagust Ameerika luuleparemiku aastaraamatut sirvides torkas mulle silma, et sadakonnast esindatud luuletajast oli “päris” töökoht ainult ühel-kahel, ülejäänud õpetasid ülikoolis luuletamist. Seevastu modernismi klassikud töötasid kas pangas (noor T. S. Eliot, Wallace Stevens) või elasid rikaste daamide kulul (vanem Eliot, Rilke, Yeats). Kardetavasti nõuab tänane pangatöö mõnevõrra teistsuguseid andeid ja luulehuvilistel eesti daamidel ei teki veel niipea rahalisi ülejääke. Et jutt liiga pessimistlikult ei lõpeks, teeksin vähemalt ühe konstruktiivse ettepaneku: Tallinna ülikool võiks Tartu ülikooli vabade kunstide professuuri eeskujul seada sisse ka mingi sellelaadse ametikoha. Ent samas ei tohi unustada, et igast sinekuurist parem on sõltumatu majanduslik kindlustatus. Kahjuks on eesti luuletajatest saanud seda nautida ehk ainult Karl Eduard Sööt.