Lühiühendus

Märt Väljataga

Rohkem tasuta lõunaid!

Käes on aeg, mil saame maksuameti koduleheküljelt uurida eeltäidetud tuludeklaratsiooni ja imestada, kuhu kõik need mullu teenitud tuhanded küll kadusid. Üks on teada: osa läks tulumaksuna tagasi riigi kätte, millest suurele osale meist (umbes igale kolmandale) taas palka makstakse. Räägitakse, et Albert Einstein ei täitnud kunagi tulumaksudeklaratsiooni ise, vaid palkas konsultandi. Selgituseks olevat ta öelnud: ?Siin jääb matemaatiku mõistusest väheks, tarvis läheb filosoofi?. Õnneks on meil see toiming piisavalt lihtne, pole selleks vaja ei filosoofi ega matemaatiku aju ? tavaline literaatki saab deklaratsiooni esitamisega hakkama (kui ta just FIE ei ole).

Usun, et kui reformierakonnal tõesti õnnestub lähiaastatel tulumaks 20 protsendi peale kahandada, siis võime varsti kindlalt näha juba mõnevõrra keerukama, astmelise tulumaksu sisseseadmist. Sest kui võimule peaks pääsema mõni sotsiaalsete kavadega poliitiline jõud, siis see mõistab, et juba langetatud proportsionaalse tulumaksu tõstmine oleks väga ebapopulaarne idee. Kuid kavade teostamiseks on lisaraha siiski tarvis ning nõnda seataksegi sisse maksuastmed, mis enamusele jäävad endiselt 20 protsendi lähedusse, kuid rikkamate puhul tõusevad kõrgele-kõrgele. Seega näib, et reformierakond õõnestab oma jalgealust, loob oma maksureformiga olukorra, mis peab paratamatult tekitama valusa vastulöögi, mis kahjustab just jõukate huve. Kuid arvatavasti ei pea reformierakond arvestamisväärseks võimalust, et neid ühel päeval enam valitsuses pole.  

Eiki Nestor iseloomustas 19. veebruari Päevalehes üht reformierakonna ideoloogi Rein Langi inimesena, kelle ?veendumuse kohaselt ei eksinud Milton Friedman kirjavahemärkideski?. Ma ei tea, kas Lang ennast ise ka selliseks inimeseks peab, aga kui see tõesti nii oleks, siis võiksime reformierakonnalt oodata tulevikus veel nii mõndagi huvitavat maksureformi. Näiteks negatiivse tulumaksu sisseseadmist. Nimelt pärineb Friedmanilt ju ka idee, et riik peaks vaesuse leevendamiseks hakkama maksma peredele, kelle aastatulu jääb ? ükskõik millistel põhjustel ?- allapoole kehtestatud vaesuspiiri (mis kattub tulumaksuvaba miinimumiga) subsiidiumi. Sellest on pikemalt juttu ?Kapitalismi ja vabaduse? 12. peatükis. Friedmani ettepaneku tagamõte oli bürokraatliku heaoluriigi lammutamine, aga praeguseks on negatiivse tulumaksu ja sellega sarnaneva üldise baastulu ideed rännanud hoopis mõningate vasakliberaalsete ja roheliste gruppide repertuaari, eriti Soomes ja Iirimaal.

Teine libertaaride guru F. A. Hayek hindas mittetöise sissetulekuga inimeste panust kultuurilisse ja intellektuaalsesse innovatsiooni nii kõrgelt, et tegi raamatus ?Constitution of Liberty? ettepaneku hakata korraldama riiklikke loteriisid, mis annaksid igale sajandale perele sõltumatu sissetuleku. Vahepeal on aeg edasi läinud ja võib-olla ei peaks sõltumatu sissetulek jääma kõigest iga sajanda privileegiks. Ainuüksi palgatööst elamine teeb meist ju enam-vähem orjad, kel pole piisavalt aega ega sõltumatust oma tööandjatest või klientidest, et tahtmist mööda mõtelda ja tegutseda.

Nobeli majandusauhinna laureaat James Meade on igatsenud tulevikku, kus tavakodanikul oleks kolm sissetulekuallikat: palk, riiklik ja tingimusteta baastulu ning mõningane varandus peale oma kodu. Praegune Briti valitsus on midagi selles suunas ka teinud, kavandades nn Child Trust Fund?i ehk ?titeosakute? süsteemi. Riik panustaks lapse sündides tema kontole 500 naela (jõukamad pered saavad poole sellest), sellele lisataks mõne aasta pärast veel natuke, ja kui loota viieprotsendilise aastakasvu peale, siis oleks inimesel nii öelda ellu astudes umbes 2000-naelane kapital.

Igal juhul oleks ju inimlik, et ka meie riik tagaks oma kodanikule mingi baastulu ? esialgu sellisegi, mis võimaldaks inimorganismile meie kliimas hädavajaliku kilokalorite hulga, olenemata sellest, kas ta töötab või mitte. Suurem osa täiskasvanuid ei hakkaks ju seetõttu lulli lööma, vaid teeks niikuinii ka palgatööd. (Vastupidine oletus peaks eesti vaese mentaliteeti USA suurlinna getoelaniku omaga sarnaseks.) Selle võimaluse üle tasuks vähemalt arutleda ja konkreetseid eksperimente kavandada. Paraku veetleb meie rahanduspoliitikute mõtlemist hoopis sadistlik nägemus eluaegsest madalapalgalisest sunnitööst. Et töötaja elu seejuures liiga üksluiseks ei muutuks, plaanitakse tema lahtilaskmist aina hõlpsamaks teha.