Kunst identiteedi kadumise teemal

Katrin Kivimaa

Kunstimaailma kuldne naine Orlan Tallinnas Orlan. Nigeeria ogoonide kolmepäine mask ja prantsuse naise mutantnägu. Seeriast „Mina hübridiseerimine”. 2002. Digitrükk. Pressifoto

Seda ei juhtu just iga päev, et Eestis avab isiklikult oma näituse mõni maailmakuulus kunstnik. Nüüd on Tallinna Kunstihoone toonud maale kaasaegse kunsti ühe juhtfiguuri, prantsuse multimeediakunstniku Orlani. Endale Orleans’i neitsi järgi kunstnikunime võtnud Orlanist on saanud nime vääriliselt kaasaegse kunsti omamoodi pühak (ja kelm), kelle teosed kombivad kunsti mõiste, „hea maitse” ja meediaideoloogia piire viisil, mis paneb mõnegi panetunud kunstitarbija kahvatama. Pilku ära pöörama. Ruumist lahkuma. Minestama. Lihtsalt õlgu kehitades pole võimalik tema tööde juurest lahkuda.

Orlani kõige kuulsam projekt muutis kunsti objektiks ja tegevusväljaks tema enda keha ja näo. 1990ndate algul käivitas ta plastiliste operatsioonide seeria „Püha Orlani reinkarnatsioon”, et anda kunstnikule uus nägu vastavalt lääne-euroopa kunstis kinnistatud iluideaalile. Orlani „ihulik kunst”, nagu ta seda ise nimetab, toetub kunstiajaloo sajandeid kestnud pilditraditsioonile, mille kaudu on naise näo ja keha iluideaale kehtestatud. Antiikkunstnik Zeuxis valis välja modellide parimad kehaosad, et luua ideaalne naisekuju, Orlan aga pöördub renessansi, baroki ja klassitsismi maalikunsti ja skulptuuri ikooniliste teoste poole. Nina Fontainebleau’ koolkonna Dianalt, suu Boucher’ Europelt, Mona Lisa laup, Boticelli Veenuse lõug, Gerome’i Psyche silmad. Paradoksaalselt ei sünni ihusse lõigatud tsitaatide kogumist konventsionaalselt kaunis naisenägu, kuid see polegi eesmärk.

Kõik plastilised operatsioonid teostati avalike etendustena operatsioonisaalis: kohaliku tuimestuse all kunstnik kommenteeris operatsiooni käiku, jälgides toimuvat samal ajal suurtelt ekraanidelt. Süst seljaajju, sisselõige, piste siit, pingutus sealt – üleelusuurune ja liiga realistlik „Nip-Tuck” ammu enne selle menuseriaali tegemist. Ihuilustamise (varjatud) protsessist saab avalik etendus, mis viitab ka baroklikele märtripiltidele või avalikele lahkamisetendustele anatoomikumis.

Miks on Orlan nii populaarne ja oluline nüüdiskunstnik? Põhjuseks pole ainult šokiefekt, mida tema etendused kindlasti pakuvad, vastupidi, tema kunsti mõjujõud – see on olemas, ükskõik kas oleme poolt või vastu – ammutab väge globaalset meediakultuurist ja kohustuslikust ilukultusest. Operatsioonide tulemus ei peagi olema konventsionaalselt ilus nägu. Projekt paneb küsima: mille poole püüdleme ja millisena maailm meid näha tahab? „Sisemise ilu” jutust hoolimata, ihaleme endale kas või pisukest nähtavat ilulapikest – ükskõik, mis valede-nippidega see ka saavutatakse. Visuaalse meedia seisukohalt oleme väärtuslikud eelkõige kui (soovitavalt ilusad või seksikad) pildid. (Naised eriti.)

Nüüd juhtus nii, et olen kirjutanud ebaõiglaselt vaid kunstniku (kuri)kuulsaimast tööst, aga Kunstihoones saab jälgida teisigi Orlani muutumisi. Viimasel ajal on kunstniku identiteediotsingud suundunud lääne kunstiajaloo asemel traditsiooniliste kultuuride juurde. Fotoseeriat „Mina hübridiseerimine” tuleks vaadata postkoloniaalsest mõttest laenatud idee valguses, mille kohaselt koloniaalajaloo ja globaliseerumise tulemuseks on nii domineeriva (lääneliku) kui allutatud (mittelääneliku) identiteedi vastastikune mõju ja hübriidsete identiteetide teke.

„Hääleta Orlani, kunstimaailma kuldse naise poolt!” kutsub üles kunstniku kodulehekülg http://www.orlan.net. Meil on võimalus näidata oma poolehoidu või vastumeelt näitusesaalis.

 

 

Teisipäeval, 15. IV kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Orlani näitus „Postidentiteedi strateegiad”. Samal päeval kell 12 algab kunstniku pressikonverents.  Eugenio Viola (Itaalia) ja Reet Varblase (Tallinna Kunstihoone) kureeritud näitus on avatud 16. IV – 18. V.