Kultuur kaitsekilbina
Pole kahtlustki, et viimase aja vaadatuim ja enim elevust tekitanud performance on Keskerakonna möödunudpühapäevane kongress. Performatiivsest vaatenurgast on tegemist siiski üsna hädise teatri NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ koopiaga. Tegelikult on ju tore, kui lähtematerjal kriitilise sissevaate tulemusel oma originaalsuse kaotab. Eesmärk täidetud.
See on siiski vaid üks väike linnuke saavutamata eesmärkide nimekirjas. Pariisi terrorirünnakute järel, kui Prantsuse lipu värvides profiilipilt ühismeedias pole enam trendikas, oleme rahvana endiselt lõhestunud. Hirm pagulaste ees ei kao, ei suuda seda maandada ka sallivuskampaania, mille korraldamist Eestis tegutsevad välisriikide kaubandus- jm kojad sel nädalal valitsuselt nõudsid. Vaja on julgeid ja jõulisi lahendusi.
Sellele järeldusele jõudis ka Itaalia valitsus, kes teatas Pariisi rünnakute järel otsusest tõsta julgeolekukulutusi ühe miljardi jagu, kusjuures pool sellest summast läheb kultuurile: investeeritakse sumbumas äärelinnade kultuuriellu ning iga 18aastane kodanik saab 500eurose kupongi kultuurisündmuste ja -asutuste külastamiseks. Kui me tõepoolest oleme kultuurisõjas, siis on just nimelt kultuuri kasutamine kaitsekilbina kõige loogilisem viis seda sõda võita.
Kusjuures, pangem tähele, Itaalia eesmärk pole sisserändajatele tasuta kohalikku kultuuri pakkuda (lootusega seeläbi neid oma kultuuriruumi lõimida), vaid just oma kodanike kultuuriline harimine, sest kultuursem inimene on ka teiste kultuuride suhtes avatum. Võtkem eeskuju.