Kultuur ja barbaarsus

Juri Lotman: „Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa.“

ILMAR VENE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Alanud kuu igal reedel mõtleb Sirp Juri Lotmanile, kelle 100. sünniaastapäev on tänavu 28. veebruaril.

Oleme põhja minemas – meeleolu reibas.

Juri Lotman (14. VI 1993)

Küsimus vastandlike äärmuste, vaimuelu õitsengu ja barbaarsuse kooseksistentsi võimalikkusest kuulub suurimate kultuurilooliste mõistatuste hulka ja ootuspäraselt on see saanud hulgaliselt lahendusi. Juri Lotman puudutab probleemi korduvalt, iseäranis essees „Nõiajaht. Hirmu semiootika“. Juba selle algusosas osutatakse Jean Delumeau raamatule „Hirm õhtumaadel XIV–XVIII sajandini“: „Uuemad uurijad viitavad ikka visamalt sellele, et hirmu kasvu soodustas trükikunsti edendamine, mis seninägematult hoogustas demonoloogilise kirjanduse levikut“ („Hirm ja segadus“, Varrak, 2007, lk 52).

Prantsuse ajaloolane näitab lugejale nii-öelda medali teist poolt. Pikka aega oli tavaks kujutleda, et trükikunsti leiutamine edendas uusaegse maailmanägemise ilmumist ja kindlustumist kõige tõhusamalt, kuid nüüd selgub, et erakordne leiutis võis tugevdada ka vaimupimedust. Üldse tuleks tõdeda, et Delumeau raamatus esitatakse tavakujutlused äraspidiselt, teos tahab öelda: kõik teavad, et süngele keskajale järgnes elurõõmus taassünd, millele Ulrich von Hutteni „Oo sajand, oo teadused, rõõm on elada …“ sobib lipukirjaks kõige paremini, kuid lähemal vaatlusel selgub, et toda näiliselt jaatavat aega valitses suuresti hirm. „Kas pole mitte seost ohutunde ja kultuuritaseme vahel?“ (op. cit., lk  67).

Muidugi on, vaimuelu saavutused pole varjukülgedest ilma, kuid katse neid mõista peaks algama tollase kultuuritaseme iseärasuste selgitamisest. Nõiajahi saab tuletada ühiskonnaoludest, kuid päris kindlasti tuleks seejuures arvestada ka eelloo, s.t määratu tagapõhjaga, millest lõppsaadusena pidid võrsuma ohutunne ja sotsiaalset laadi hirm. Aga just seda on kergem nõuda kui teha: kuidas eeldada mõistvat suhtumist praegustelt inimestelt, kui mõiste „vaimne vägi“ on meile muutunud arusaamatuks? Võtab keegi tõsimeeli nõidumist, siis seda peetakse ebausuks, räägib keegi jumalast, siis ta arvatakse usklike hulka. Ometi tähistavad mõlemad mõisted olemuslikult üht ja sama, s.t vaimset väge. Usub keegi jumalat, siis ei tohiks ta nõiduse tõesuses kahelda.

Selles suhtes oli varasemail ajastuil lihtsam: Jumal ise andis inimestele ühetähendusliku juhise „sa ei tohi nõida ellu jätta!“ (2 Mo 22. 17). Tohime seega möönda, et arvutuile tõendeile nõiajõu vägevusest, mida inimestel tuli pikki sajandeid kogeda, lisandub jumalik autoriteet. Niisiis pole nähtuses midagi ebaloomulikku. Ainsana näib selgitamist väärivat küsimus, mispärast ilmusid paavsti nõidusevastane bulla ja kurikuulus „Nõiahaamer“ alles XV sajandi lõpul, s.t uusaja koidikul. Ja mispärast saavutas nõidade jälitamine haripunkti alles XVII aastasaja esimesel poolel?

Igati rahuldav vastus sisaldub pealkirjas, mille Jacob Burckhardt on „Itaalia renessansikultuuris“ andnud ühele peatükile: „Inimese avastamine“. Hiliskeskajal tegutsenud kunstnikud hakkasid inimest kujutama üha tõetruumalt, jõudes pärast perspektiivi avastamist säärase loomutruuduseni, et seda saaks pidada fotorealismiks. Keegi ei andnud maalijaile suuniseid, ilmselt nad tundsid, et selline kujutamisviis on kõige parem. Tõetruu kujutamine oli muutunud väärtuseks omaette, ka selles saab väljenduse inimese avastamine.

Kuidas seostub kunstnike uuenenud suhtumine nõidade arvukuse kasvuga? Väga lihtsalt, inimene oli kõikides valdkondades muutunud sedavõrd oluliseks, et tema abita ei saanud enam läbi isegi kurat. Sootuks teistsugune olukord valitses keskajal: kõik oli pisikesi kuradeid, s.t vaimseid vägesid nii täis, et lihtsurelike kaasabi ei vajatud. Ja mis eriti oluline: kurat, valede esiisa, suutis luua ainult petuilminguid, mis ei suutnud tõelist kristlast kahjustada. Milleks karta koletist, kes ristimärki nähes kabuhirmus põgeneb (kardab nagu vanakurat risti)? Hiliskeskaegses kirjanduses, oli kurat naljanumber, midagi kohtlase vanapagana taolist.

XV sajandi teisel poolel hakkas olukord halvenema: üha vähem usuti kuradisse, kes tegutseb inimese kaasaaitamist vajamata. Usuti, et vihmavesi jääb ilmumata siis, kui mõni vanem naine on selle oma loitsudega ära kuivatanud. XV sajandi teisel poolel oli nende halbade inimeste hulk võimendunud nii suureks, et jumala asemik ise, kristliku maailma pea, pidas tarvilikuks pöörata neile tähelepanu. Ja siis hakkasid ilmuma „Nõiahaamri“ väljaanded, kus selgitati, kuidas saavad kristlased end deemonlike jõudude eest kaitsta. Nood olid muutunud nii vägevaiks, et teoses jagati suuniseid sellegi kohta, kuidas uurijad ja kohtunikud peavad pea kõrvale pöörama, kui nõid piinakambrisse tuuakse – too võis ju nad ainukese silmavaatega (kui pilgud kohtusid) oma meelevalda saada.

Lisamatagi peaks selge olema, et iga uus surmaotsus kinnitas kahtlustuste ja süüdistuste põhjendatust. Kes siis inimesi ilma põhjuseta tuleriidale saadab? Nii hakkas toimima saatuslik seadus­pärasus: mida rohkem nõidu hävitati, seda arvukamalt neid ilmus. Üldnähtusena kuulub nõiajaht uusaja ilmumise näitlikustajate hulka. Ühele suurnähtuse harudest siiski rahuldavat vastust ei leidu. Mispärast kalduti arvama, et ennekõike tegutseb kurat naiste vahendusel? Meessoolised nõiad muidugi ei puudunud, kuid naiste kõrval jäid nad vähemusse. Just selles vähemuslikkuses on põhjust näinud Juri Lotman: „Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks.“ (op. cit., lk 58).

Varakristliku levitõe kohaselt on naise kaudu patt maailma ilmunud ja sellepärast tuli naise kaudu ka lunastus; teadagi niimoodi tõestati, mispärast pidi tõeline Jumal sündima lihalikust naisest. Ühtaegu tähendas see naise ja üldse inimese määratut ülendamist, tulevane Homo deus (Yuval Harari) oli selle kujutlusega paigale pandud.

Religioossuse seisukohalt osutus selline liit, meessoolise jumala sündimine lihalikust naisest, väga mõjusaks ja viib mõttele mõlema soo edasisest võrdsusest, kuid selleni siiski ei jõutud; meenutagem, et Ema jäi kõigest eestkostjaks Poja juures. Iseäranis saatuslikuks aga osutub naissoole kujutlus algusest: kiusav kurat oleks ju väga hästi võinud ka Aadama poole pöörduda, kuid miskipärast pälvis tema eelistuse Eeva – ju siis kiusaja teadis, kelle juures ta pääseb mõjule. „Kao, naine, nõrkus on su nimi“ („Hamlet“). Sellest algusest lähtub kristlik traditsioon: noore ja ilusa naise kujul tavatses saatan ilmuda kõrbepühakuile, ei olnud tal mõtteski eeldada, et mõni nendest võiks olla teistsuguse orientatsiooniga. Kuni tänase päevani on tõelise kristluse kantsid, näiteks kloostrid Athose mäel, naistele ligipääsmatud. Mida siis imestada, kui varauusaegse ühiskonna sõgestunud liikmetele tundus, et kurat, toeks iidne traditsioon, saab naise endale liitlaseks hõlpsamini kui mehe? Kuidas ka suhtuda – õhtumaade kultuuriloost jääb see nähtus lahutamatuks. Pole vähimatki alust varju valgusest lahku kiskuda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht