Kuidas publitseerida keskaegseid ürikuid?

Pärast I maailmasõda jäi töö Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikute raamatu kallal soiku, kuna Eesti ja Läti vabariik saatsid laiali selle senised peamised finantseerijad, baltisaksa rüütelkonnad.

Mihkel Mäesalu

Brandenburgi liidumaa peaarhiivi direktor Klaus Neitmann, Berliini vaba ülikooli õppejõud Matthias Thumser ning sama ülikooli teadur Madlena Mahling on enda peale võtnud Eesti ja Läti ajaloo seisukohalt üliolulise ülesande – taaselustada rohkem kui sajaks aastaks seisma jäänud Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikute raamatu (Liv-, Est und Kurländisches Urkundenbuch, edaspidi LUB) väljaandmine. Sel aastal ilmus nende jõupingutuste esimene tulemus, LUBi esimese seeria XIII köide. Jutuajamine köite toimetajatega sai teoks meilitsi, kusjuures vastused peeti paremaks sõnastada ühiselt.

 

LUBi väljaandmisega alustas baltisaksa õigusajaloolane Friedrich Georg von Bunge, kelle käe all ilmusid aastatel 1853–1873 seeria esimesed kuus köidet. Kas tema ettevõtmine oli üksnes ajalooteaduse teenistuses või täitis ta ka ühiskondlikku tellimust?

Noore õigusajaloolasena püüdis Bunge selgitada XIX sajandi esimestel kümnenditel Venemaa Läänemere provintsides ehk Eesti-, Liivi- ja Kuramaal kehtinud avalikku ja eraõigust sealsetele elanikele. Kehtiva õiguse paremaks mõistmiseks pööras ta tähelepanu selle senisele arengule, see aga viis ta paratamatult keskaegsete allikate juurde. Tugines ju 1820. aastatel kehtinud õigus suures osas ikka veel keskaegsele õigusloomele. Edaspidi kaotas LUB oma esialgse juriidilise seose uurija kaasajaga ning väljaande peamiseks ülesandeks sai varustada Baltikumi, Saksamaa ja Euroopa ajalooteadus Eesti-, Liivi- ja Kuramaa keskaegsete allikate ulatusliku koguga, anda sellega alus allikakriitilisele väljaandele tuginevale ajaloouurimisele. Ka LUBi tänavuse XIII köitega on järgitud sama eesmärki ja sihiks seatud anda praeguse ja tulevase ajalooteaduse käsutusse esmajoones arhiiviainesele tuginev verifitseeritud allikakogu aastate 1472–1479 kohta.

 

Kuni aastani 1914 andsid baltisaksa ajaloolased välja 15 köidet LUBi. Esimese seeria 12 köidet ulatuvad aastani 1471 ning teise seeria kolm köidet katavad ajavahemiku 1494. aasta maist kuni 1510. aastani. Miks jäi LUBi publitseerimine seejärel rohkem kui sajaks aastaks soiku? Kuidas suhtusid väljaandesse kahe maailmasõja vahelise aja Eesti ja Läti valitsused ning ajaloolased?

Pärast XIX sajandi kõrgfaasi jäi piirkondlike ürikuraamatute väljaandmine üleüldiselt soiku. LUBi olukord oli aga erakordselt keeruline. Pärast I maailmasõda sattus töö selle kallal erilistesse raskustesse, kuna Eesti ja Läti vabariik saatsid laiali selle senised peamised finantseerijad, baltisaksa rüütelkonnad. Piiratud tingimustes jätkus ettevõtmine siiski kuni II maailmasõjani ning Leonid Arbusow jr viis Riias asunud ajaloo ja muinasteaduste ühingu ülesandel ning Läti vabariigi rahalisel toel 1933. aastal lõpuni Liivimaa seisusepäevade aktide ja retsesside esimese köite (ajavahemik 1304–1459) publitseerimise. Tööd selle, LUBi kolmanda seeriana mõeldud publikatsiooni kallal alustati juba 1890. aastatel. 1934. aastal alanud Ulmanise diktatuuri ajal sattus LUBi koostamine baltisaksa ja rahvuslike Läti ajaloolaste ägedasse ajaloopoliitilisse vastas­seisu, ennekõike seda välja andnud isikute ja toimetuspõhimõtete tõttu. Pärast Euroopa poliitilist jaotamist Idaks ja Lääneks aastal 1945 näis LUBi saatus lõplikult vormistatud olevat, riigipiire ületavate teaduskontaktide puudumise tõttu ei olnud enam Kesk- ja Ida-Euroopa arhiivides asuvate allikate kättesaamiseks eeldusi.

Ürikuteraamatu väljaandjad. Vasakult Matthias Thumser, Madlena Mahling, Klaus Neitmann.

Juhan Kreem

LUBi XIII köide on esimene, mis on valminud väljaspool Eestit ja Lätit. Mis ajendas teid saksa ajaloolastena selle väljaandmist ette võtma?

Tihe side Baltikumi XIII–XVI sajandi vaimulike maahärrade ning Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi vahel ärgitab ka tänapäeva saksa ajaloolastes huvi Balti ajaloo vastu ja ajendab neid selle uurimisse panustama. Saksamaa Liitvabariigis aastal 1951 asutatud Balti ajaloo komisjon järgib kuni 1939. aastani Baltimaadel tegutsenud baltisaksa ajalooliste ühingute ja seltside traditsioone ja jätkab nende tegevust. Seejuures näeb komisjon oma erilise ülesandena niinimetatud alusuuringuid, peab vajalikuks koostada ennekõike Balti ajaloo allikapublikatsioone, mis on tänapäeva ajalooteaduse põhialus. 1980. aastate lõpust on komisjon Klaus Neitmanni ja Matthias Thumseri juhtimisel kaas­tööliste abiga pühendunud keskaegse Liivimaa allikate keskse väljaande LUBi taaselustamisele. Aastaid on tehtud tööd likvideerimaks selle suurimat puudust, esimese ja teise seeria vahelist lünka, mis hõlmab aastad 1472–1494. LUBi XIII köite avaldamisega on esimene samm selles suunas tehtud.

 

Kõnealuses köites on kokku 844 ürikut. Kas see on tõesti kogu dokumentaalne teave, mis meil nende aastate Liivimaa kohta on? Või olete mingisuguse valiku teinud?

Nii nagu eelmistes köidetes, püüdsime ka sellesse kokku koguda Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ajalugu puudutavad ürikud ja kirjad võimalikult täielikult. Uurija kasutusse on antud tol ajal poliitika ja majanduse alal ning sotsiaalsetes ja kiriklikes asjus loodud ja tänapäevani säilinud ürikud ja kirjad peaaegu täies mahus. Enamik tekste on trükitud ära täielikult, välja arvatud juba teaduslikult rahuldaval tasemel varasemates allikapublikatsioonides avaldatud tekstid. Mõningad allikaliigid jäid meie tähelepanu alt välja pragmaatilistel põhjustel: niinimetatud mõisaürikud, mis käivad maaomandi kohta, samuti ametiraamatud, arved, õigustekstid ja kroonikad.

 

Millistes arhiivides on hoiul peamine osa nüüd avaldatud ürikutest?

Peaaegu kõigis senistes LUBi köidetes on Tallinna linnaarhiivi kogudest pärit dokumendid kõigi teiste arhiividega võrreldes ülekaalus, olgu suuremas või väiksemas mahus. Ka XIII köide toetub suuresti Tallinnas säilitatule ning näitab taas, et see linnaarhiiv on üks rikkalikumaid hansalinna arhiive Läänemere ruumis (välja arvatud Lübecki oma). Tallinnas säilitatus avalduvad linna poliitilised ja majanduslikud sidemed Liivimaa maahärrade, esmajoones Saksa orduga, ja teiste Läänemere hansalinnadega, eelkõige Lübeckiga, samuti linnaolud ning kodanikkonna ja selle rae korraldused. Tallinna linnaarhiivi kõrval on eriti tähtsad veel Berliini Preisi kultuuripärandi salajane riigiarhiiv, kus säilitatakse Saksa ordu Preisimaal resideerunud kõrgmeistri arhiivi, sealhulgas tema kirjavahetust ordu Liivimaa haru meistriga, ning hansalinna Lübecki arhiiv, kus hoitakse alal Lübecki rae kohtudokumente ja linna poliitilist kirjavahetust teiste Läänemere piirkonna jõududega.

 

Millised teemad kerkivad XIII köites avaldatud ürikutes esile?

Aastatel 1472–1479 oli Liivimaal poliitikas esikohal Saksa ordu ja seda juhtinud ordumeistri Bernd von der Borchi vastasseis Riia peapiiskopi Silvester Stodewescheri ja Riia linnaga. See konflikt teravnes aina enam ja tipnes peapiiskopkonna okupeerimisega ordu poolt ning peapiiskopi vangistamise ja surmaga. Asjaga seotud Liivimaa ja selle väliste isandate ja vürstide ulatuslik kirjavahetus ning ametlikud teadaanded võimaldavad senisest palju täpsemalt ja ulatuslikumalt uurida nii konflikti kulgu kui ka võitlevate poolte argumentatsiooni. Majandusajaloolane leiab eest hulga seni tundmatuid allikaid hansakaubanduse kohta ning õigusajaloolast rõõmustavad mitmed Tallinna kodanike pärimist ja kinnisvara puudutavad pikaleveninud kohtuasjad, mille ajamisse kaasati suurel määral ka keiser Friedrich III.

Kas sealt leiab ka midagi sensatsioonilist?

Ürikuraamatu tavapärasest sisust erineb enim üks peapiiskop Silvester Stodewescheri korraldus oma diötseesi vaimulikele: ta käsib neil korraldada jumalateenistusi ja patukahetsustoiminguid (kümnel raamatuleheküljel!) seoses ühe komeedi taevasse ilmumisega. Eesti keeleajaloo seisukohalt on oluline teade ühe eesti preestri ametissevõtmise kohta Tallinna Niguliste kirikus.

 

Köite väljaandmine on ilmselgelt tiimitöö, sellest võttis osa kümme ajaloolast. Millised olid koostamisel suurimad katsumused?

Väljaandjate ja toimetajate proovikivi oligi kõik asjassepuutuvad dokumendid kindlaks teha, toetudes vanemale kirjandusele, arhiivijuhtidele ja eelkõige arhiivikogude läbivaatamisele kohapeal. See töö võttis arhiivide suure hulga tõttu aastaid. Suurt ajakulu ja palju tööd tähendas ka mitmekülgne isikunime-, kohanime- ja aineregister, mis on LUBi sihipäraseks kasutamiseks hädavajalik, olenemata uurimisteemast.

 

Trükimeedia oli XIX sajandil arhiiviallikate avaldamiseks praktiline moodus – aga on see seda ka tänapäeval? Millised on ürikute raamatu eelised ja puudused, võrreldes arhivaalide avaldamisega internetis foto kujul?

Allikate trükkitoimetamine on palju enamat kui arhivaalidest tehtud piltide avaldamine ja sel on viimase ees olulisi eeliseid. Transkribeerimine lihtsustab paleograafiliselt keeruliste tekstide lugemist. Seejuures valivad toimetajad välja parima säilinud versiooni. Tekstitöötluse kõrval pakuvad ürikuraamatud ka ulatuslikult asjakohast teavet: vajaduse korral tekstid dateeritakse, neist tehakse kokkuvõte ning need hõlmatakse registrisse. Loomulikult tähendab kõik see meeletut ajakulu, nii et igal juhul peab kaaluma, milline publitseerimisvorm valida. Ürikuraamatu kui publitseerimisvormi põhjapanevat väärtust kinnitab ometigi nende üldine vilgas kasutamine medievistikas juba rohkem kui 150 aasta jooksul.

Tulevikus tahame loomulikult kasutada ka digivõimalusi, kuid mitte fotosid avaldada, vaid teha hoopis tekstid digitaalselt kasutatavaks. Meil on kavas portaal, mis hõlmab Hermann Hildebrandist alates publitseeritud LUBi köidete ürikutekstid, kusjuures neid saab arvuti abil uurida. Selleks tuleb aga koostada usaldusväärsed täistekstid ning need annoteerida. Lisaks normandmetele saab isiku või kohaga seotud andmed siduda portaaliväliste internetiressurssidega ja need niimoodi visualiseerida. Need abinõud peaksid tugevdama LUBi kättesaadavust ja nähtavust, aga võimaldama kasutada ka uusi analüüsimeetodeid, näiteks arvuti abil mingil perioodil aktuaalsete probleemide kokkuarvamist või arvutiprogrammidega tehtud semantilist analüüsi.

LUB on alati olnud (balti-)saksa ajaloolaste projekt. Kas see peaks ka tulevikus saksa ajaloolaste ülesandeks jääma?

Balti ajaloo komisjon peab LUBi kõige tähtsamaks oma alusuuringute reas. Selle XIII köide ilmus 2018. aasta alguses ja suvel valmis XIV köite (1480–1483) käsikiri, mis avaldatakse eeldatavasti järgmisel aastal. Materjali kogumine XV ja XVI köite tarbeks (1484–1494) on juba väga jõudsalt edenenud, nii et loodame põhjendatult LUBi lünga peagi täita. Niivõrd keerulise allikate koguga töötamine nõuab laialdasi eriteadmisi hiliskeskaegsete tekstide paleograafias, nendega seonduvate asjaolude tundmist ja esmajoones keelteoskust, milleta poleks me oma seniseid tulemusi saavutanud. Ettevõtmine õnnestus aga ka seetõttu, et allikate jahil saksa ajaloolased on saanud kõigi arhiivide arhivaaridelt ulatuslikku abi. Pole kahtlust, et viljakas koostöö Saksamaa ja Baltimaade ajaloolaste ja arhivaaride vahel jätkub ka tulevikus, tagades LUBi lõpuleviimise.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht