Kuidas mõista Ukraina ajalugu?

Itaallaste ja ukrainlaste identiteet on Buzõna meelest kunstlikult konstrueeritud, kuid venelased on alati olemas olnud ajalooline nähtus.

HEIKO PÄÄBO

Ukraina ja ukrainlaste ajalugu on Eesti lugejale mõistetav, kuigi mitte eriti tuttav. Meie ajalooga sarnaste arenguetappide tõttu on see meile arusaadav, kuna oleme olnud osa samast impeeriumist. Oleme koos kuulunud Romanovite impeeriumisse, kus XIX sajandi keskel leidis sama mudeli alusel aset rahvuslik ärkamine. Oleme jaganud Nõukogude Liidus lähedast saatust, mille tulemusena tekkis Eestisse arvukuselt teine rahvusvähemus – ukrainlased. Huvi Ukraina vastu ei ole kadunud ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist. Eesti meedias on kaasa elatud Ukraina riigi integratsioonile Euroopa suunal nii oranži revolutsiooni kui ka Euromaidani järel. Samuti on Ukraina üks peamisi Eesti arengukoostöö sihtriike ning välispoliitiliselt on Eesti Ukraina Euroopa integratsiooni püüdlusi aktiivselt toetanud. On väga oluline, et ajaloohuvilistel oleks võimalik ennast ka paremini kurssi viia selle maa ajalooga. Eelmisel ja sel aastal on ilmunud kaks raamatut, mida kannab vastandlik arusaam ukrainlastest ja nende ajaloost. 2017. aastal andis Andres Raid oma tõlkes välja Oless Buzõna raamatu „Adra ja kolmhargi liit“ ja tänavu ilmus Ene Kaaberi tõlgituna Helsingi ülikooli ajaloolase Johannes Remy raamat „Ukraina ajalugu“.

Need kaks raamatut erinevad suuresti. Allikakriitiline lugeja märkab juba neid raamatuid lehitsedes, et Remy teose on välja andnud korralik kirjastus (EKSA), mistõttu on raamatu illustratsioonid kvaliteetsed ja nende kasutamine on autoriõigustega kooskõlas. Buzõna raamatu puhul ei ole rohkem infot, kui et selle on välja andnud tõlkija Andres Raid. Korrektselt pole esitatud juba autori nimigi, illustratsioonid meenutavad vanu nõukogudeaegsete ajalooõpikute pilte, mille puhul on keeruline aru saada, millega on tegu. Lisaks on mitmegi pildi peal tuvastatav märge, et autor on pildid lihtsalt internetist ilma autoriõigusi omandamata alla laadinud ning oma teosesse paigutanud. Teksti lugedes saab kiirelt aru, et Buzõna trükist ei ole toimetatud, kuna kohati esineb kohmakat tõlget, kohati on jäänud illustreerivad originaalkeelsed tekstid tõlkimata ning tekstis on rohkelt häirivaid trükivigu. Seetõttu jääb Buzõna kirjatööd lugedes tunne, et Andres Raid on oma tõlke viinud tundmatusse trüki­kotta ning raamat ongi välja antud. Tähelepanelik raamatuostja võiks järele mõelda, kas sellist puudulikult välja antud teksti on ikkagi vaja soetada.

Neutraalsus vs. klikipüüdmine

Sisu poolest on samuti tegemist kahe väga erineva kirjutisega, see tuleb välja juba nende pealkirjas. Remy raamatu pealkiri „Ukraina ajalugu“ on neutraalne ning võtab hästi kokku tema tasakaaluka lähenemise sellele komplekssele teemale. Buzõna trükis on pealkirjastatud klikipüüdjana – „Adra ja kolmhargi liit“ – ning samas stiilis on pandud ka alapealkiri „Kuidas Ukraina välja mõeldi“. Sellises sensatsiooni ja intriigi otsimises seisnebki kogu see kirjatöö. Teine oluline aspekt, millele kriitiline lugeja võiks tähelepanu pöörata, on autoritutvustus tagakaanel. Remy puhul on välja toodud tema erialane ekspertiis Ukraina ajaloo uurimisel ja õpetamisel. Buzõnad esitleb Raid oma tutvustuses kui tõeotsijat. Selline ambitsioonikas väide võiks panna ajaloohuvilise mõtlema, mida tähendab ajalooline tõde ning mil määral on võimalik seda esitada. Või on tegemist hoopis tõemüüjaks maskeerunud propa­gandistiga, kes üritab oma arusaama kuulutada absoluutseks tõeks? Buzõna kirjatükki lugedes tuleb propagandistlik lähenemine ka väga selgelt esile.

Johannes Remy esitab paralleelselt Ukraina rahvuslikke ja Vene imperialistlikke narratiive. See aitab esile tuua olulisemad vastuolud kahe rahva identiteedi konstrueerimise protsessis. Remy ei sunni lugejat aktsepteerima kumbagi versiooni, vaid proovib avada ajaloomüütide loomise aluse.

Piia Ruber

Remy ülevaade Ukraina ajaloost on väga hästi koostatud ning professionaalse ajaloolasena esitab ta sujuva narratiivi. Raamat on kirjutatud Soome auditooriumile eesmärgiga tutvustada Ukraina ajaloo keerdkäike ning ukrainlaste kui rahvuse kujunemislugu. Seetõttu on valitud alguspunktiks Kiievi-Russ, kuigi sellele ajalooetapile on vähe tähelepanu pööratud, kuna autori arvates on see pigem ukrainlaste tekkimise eellugu. Meeldiv on näha, et autor on seadnud eesmärgiks esitada tasakaalustatud ülevaade, näidata paralleelselt Ukraina rahvuslikke ja Vene imperialistlikke narratiive. See aitab esile tuua olulisemad vastuolud kahe rahva identiteedi konstrueerimise protsessis. Remy ei sunni lugejat aktsepteerima kumbagi versiooni, vaid proovib avada ajaloomüütide loomise aluse. Neutraalse positsiooni hea näide on tema lähenemine Kiievi-Russi pärandile ning Kiievi-Russi Kiievi-Vene asemel kasutamise argumentatsioon (lk 21). Kuigi viimane on Soome ja Eesti ajalookirjutistes palju levinum termin, tähendab selle kasutamine Vene imperialistlikust narratiivist lähtumist. Pealegi pole sel tõepõhja all, kuna tolleaegse riigi nimetus oli Russ, mitte Rossija (Venemaa). Loodetavasti annab see raamat tõuke teha muutus ka Eesti ajalookirjutamise traditsioonis.

Remy on oma raamatu põhiosas keskendunud ukrainluse kujunemisele. See sai alguse kasakate hetmaniriigiga XVII sajandil. Autor on hästi välja toonud hetmaniriigi vastuolud ning keerulised valikud, mis viisid lõpuks selle riigi Vene impeeriumi koosseisu. Seejärel hetmani­riigi autonoomia likvideeriti ning kasakaeliidi inkorporeerimisest Vene aadelkonda sai vaheetapp kuni ukraina rahvusluse tekkimiseni XIX sajandil. Remy tuletab Soome lugejatele meelde soome rahvusluse tekkimise, kuid samamoodi saab Eesti lugeja võrrelda eestlaste rahvuslikku ärkamist ukrainlaste omaga. Remy on esitanud neutraalselt Vene keisririigi kahetise hoiaku ukraina rahvusliku liikumise suhtes: ühelt poolt toetatakse seda kui Poola-vastast nähtust, teiselt poolt surutakse seda alla, kuna see õõnestas Vene imperialistlikku narratiivi. Jällegi toob Remy välja Vene ja Ukraina ajalookäsitluse olulisemad konfliktimomendid ning annab lugejale võimaluse hinnata, mil määral on üks või teine pool üritanud ajaloosündmusi enda poole kallutada. Selline tasakaalukas lähenemine laseb lugejatel teha omad järeldused ning valmistab nad ka ette kohtumiseks mõlema riigi rahvusliku ajalookäsitlusega.

Delikaatselt käsitletud traagika

Remy ei ole keskendunud üksnes Vene impeeriumile, vaid vaatab paralleelselt ukrainluse arengut ka Austria-Ungari keisririigis, mis oli Kesk- ja Ida-Euroopa impeeriumidest rahvuspoliitika osas kõige liberaalsem. Seetõttu tundub Romanovite impeeriumis juhtunu eriti kontrastne. See aga ei tähendanud seda, et ukrainlus oleks saanud Galiitsias rahulikult areneda, kuna ukrainlaste hulgas olid sisetülid ukrainluse pooldajate ja Vene impeeriumile orienteeritud rahvuslaste vahel. Konflikt poolakate ja ukrainlaste vahel pani viimased samuti nõrgemasse positsiooni. Remy annab hea ülevaate poliitiliste jõudude omavahelistest suhetest ning selgitab, miks ukrainlus Habsburgide impeeriumis siiski peale jäi.

Ukraina XX sajandi ajalugu on väga traagiline ja Remy on käsitlenud seda delikaatselt, laskumata emotsionaalsesse müüdiloomesse. Sel sajandil oli ukrainlastel kahel korral võimalus välja kuulutada oma riik. 1920ndatel see ebaõnnestus, kuna bolševikud võtsid Ukraina alad nagu Lõuna-Kaukaasiagi oma kontrolli alla ning Lääne-Ukraina jäi Poola riigi kätte. Asjatundlikult on ülevaade antud traagilisest golodomor’ist 1930ndatel. Jättes kõrvale poliitiliselt motiveeritud liialdused, üritab Remy leida sellele katastroofile ajalooliselt vettpidava seletuse. Samuti räägib ta neutraalselt ukrainlastele väga tundlikel teemadel nagu Teine maailmasõda ning holokaust. Remy valmistab oma lugejad hästi ette vältimaks emotsionaalseid konflikte Ukraina rahvuslike narratiivide toetajatega, kummutades ühtlasi Nõukogude Liidu ajal loodud müüdi ukrainlastest kui natside sabarakkudest.

Kuna Remy „Ukraina ajalugu“ ulatub kuni 2014. aasta lõpuni, saab sealt kompaktse ning neutraalse ülevaate Ukraina arengust kuni Ukraina-Vene sõjani, mis algas 2014. aastal. Sellest on kriitilisele lugejale palju abi, kui ta soovib lahti mõtestada tänapäeva infosõjas esitatud müüte. Raamatus on näidatud asjatundlikult nende müütide päritolu, kuid suhtutud seejuures delikaatselt ukrainlaste rahvuslikesse iseseisvuspüüetesse.

Buzõna kirjatöö on sisu poolest Remy raamatu peegelpilt. Kuigi Raid tutvustab Buzõnad kui tõeotsijat, kes oma kirjatööde tõttu 2015. aastal mõrvati, saab raamatut lugedes suhteliselt ruttu aru, et Buzõna esitab oma maailmavaadet ajaloolise tõena. Oma raamatut alustab ta „avastusega“, et rahvuslus on sotsiaalne konstruktsioon. Enne kui ta asub ukraina rahvusluse dekonstrueerimise juurde, annab ta kiire ülevaate, kuidas on üritatud kokku sulatada itaallasi. Nii sotsiaalteadlastele kui ka ajaloolastele ei ole see avastus just suur üllatus, kuna viimastel kümnenditel on nendes distsipliinides see arusaam ajalooprotsesside analüüsimisel peamine lähtekoht. Seejuures on huvitav täheldada, et Buzõna meelest on kunstlikult konstrueeritud itaallaste ja ukrainlaste identiteet, kuid venelased on alati olemas olnud ajalooline nähtus.

Buzõna tööd iseloomustab valikuline ajaloofaktide esitamine, et veenda lugejat oma maailmapildi õigsuses. Näiteks toob ta välja fakti, et Esimese maailmasõja ajal represseeris ja tappis Austria-Ungari impeerium massiliselt venemeelseid ukrainlasi Galiitsias, kuid ei maini poole sõnagagi, et Vene impeerium surus alla ukraina keele kasutamise avalikus ruumis ja likvideeris ukrainakeelse hariduse, kui oli vallutanud Galiitsia austerlastelt, või samalaadsest poliitikast Vene impeeriumi territooriumil. Selle asemel demonstreerib Buzõna, et Romanovite impeerium oli ukrainlasi soosiv riik, kuna ukraina rahvuslastel lubati püstitada Ševtšenko kuju tema sajandaks sünniaastapäevaks (lk 100). See fakt on Buzõna arvates piisav tõestus, et ukraina kultuuri ei surutud Vene impeeriumis alla.

Selline ühekülgne käsitlus ei ärata usaldust autori teistegi faktide vastu. Tundub, et Buzõna on oma tööd kirjutades valinud välja just sobilikud lõigud tema seisukohta toetavatest allikatest, ilma et oleks neid allikaid kontekstualiseerinud või allikatest välja rebitud lausekatkeid lahti mõtestanud. Ajalooallikate jõuline väänamine tekitab tunde, et tekstis esitatud tsitaadid ei pruugi pärineda üldse nendelt isikutelt, kellele ta need on omistanud. Kuna puuduvad korrapärased viited, ei saa ka Buzõna kirjutatut kontrollida.

Buzõna ideaal on Romanovite impeerium: siis oli kõik kontrolli all ning inimesed elasid oma elu normaalselt. Ta nendib, et oli üksikuid veidrikke, nt Ševtšenko, kes oli pigem keskpärane kirjanik, kuid nood ei seganud lihtinimesi ja toimetasid oma kummalises maailmas omaette. Kui vabamüürlased tekitasid Petrogradis kunstliku näljahäda, oli tsaar sunnitud troonist loobuma ning sellega avati värav kõigile XX sajandi hädadele, sealhulgas holokaustile (lk 139–149). Seetõttu ei hinda Buzõna ka kuigi kõrgelt bolševikke, kuna nemad tapsid püha tsaari. Siiski on tema hoiak bolševike ja Lenini suhtes veidi leebem kui ukraina rahvuslaste osas.

Ukrainlasi pole olemas

Raamatu teises pooles aga selgub, mis on Buzõna silmis bolševike suurim patt. Nimelt 1920ndate ukrainastamise poliitika, mis tekitaski tema arvates väike­venelastes valearusaama, et nad on ukrainlased. Kuni 1920ndateni ei olnud ukrainlus jõudnud massideni ning tavaline väikevene talupoeg ei teadnud ukrainlastest midagi. Nõukogudeaegne kohustuslik kooliharidus kultiveeris 1920ndatel ukrainlaste identiteeti ning pani need inimesed seda perverssust uskuma. Buzõna ütleb oma kirjatükis mitmel pool välja, et Ukraina riik on ebaloomulik nähtus ning ukrainlasi pole olemas ega saagi olemas olla. Selle eesmärgiga on ta ka oma töö kirjutanud.

Üks huvitav aspekt on tema kasutatud narratiivimustrid. Kuigi ta on kriitiline bolševike ja nõukogude võimu suhtes, kasutab ta oma seisukoha esitamiseks nõukogude ideoloogiliste ajalookirjutiste narratiivimustreid. Neid mustreid iseloomustavad järgmised elemendid: ukrainlaste iseseisvus oli võimalik ainult siis, kui seda toetasid intervendid; interventsiooni taga on moraalselt alla käinud Lääs, mis lõhub sidet vene rahva vahel; ukraina rahvuslik eliit oli dekadentlik ja kasuahne, levitas rahvusluse ideoloogiat üksnes oma isikliku majandusliku heaolu nimel; ukrainlus oli surnud projekt, kuna rahvas sellest aru ei saanud ning pole seda kunagi tahtnud. Buzõna on lähtunud nendest narratiivimustritest ning esitanud otsitud fakte, et neid jutupunkte tõestada. See aga ei ole uurimistöö või tõeotsimine, nagu Buzõna on ennast oma kodulehel ja ka Raid raamatututvustuses esitlenud, vaid ideoloogiline propaganda.

Buzõna stiil on väga emotsionaalne ning kohane pigem blogijale kui raamatu autorile. Ta kasutab väga aktiivselt nõukogude propagandale iseloomulikku must-valget kategoriseerimist. Head tegelased narratiivis on tõelised pühakud ja geniaalsed intellektuaalid, pahad on dekadentsi ülim tipp. Nii ülistab Buzõna tsaar Nikolai II ja Ukraina futuristi Mihhail Semenkot, kes vastandus oma kirjutöödes Ševtšenko-vaimustusele. Ukraina rahvuslased on Buzõna arvates aga kõik väga hädised tegelased, kellel on mingi kole patt hingel. Tarass Ševtšenko on joodik, ihnuskoi ja õgard (lk 107), Lesja Ukrainka on vägisi ukrainlaseks kasvatatud kehva tervisega lesbi (lk 66–88), Ivan Franko rassist ja homoseksuaal (lk 90–94), ukrainofiilist Habsburgide prints Wilhelm (Vassõl Võšõvanõi) transvestiit, homoseksuaal ja finantsspekulant (lk 459–482), Nikolai Mihnovski oli kuri inimene ja enesetapja (lk 3, 34-45) jne. Buzõna portreteerib kõiki ukraina rahvusliku liikumise juhte halenaljakate äbarikena, mistõttu saab järeldada ainult üht: ukraina rahvust polnud 1917. aastal olemas ning see on tänaselgi päeval üksnes soovunelm (lk 139).

Ukraina ja ukrainlased on kujunenud ajaloo keerdkäikudes nendeks, kes nad tänapäeval on. Johannes Remy on andnud „Ukraina ajaloos“, ülevaatlikus ja analüütilises teoses, korraliku sisse­vaate kujunemisprotsessi, respekteerides Ukrainat ja ukrainlasi, kuid andes mõtteainet lugejale ka Ukraina rahvuslike müütide osas. Seetõttu soovitan ajaloo- ja Ukraina-huvilistel selle ligemale 300-leheküljelise raamatu läbi lugeda. Oless Buzõna oli seadnud eesmärgiks lõhkuda rahvuslikud müüdid, kuid kirjutas kokku emotsionaalselt laetud propagandistliku teose, kus võitleb oma deemonitega – tänapäeva Ukraina rahvusliku eliidiga. Ebameeldiva keele­kasutuse ja subjektiivse faktiesituse tõttu on see raamat eemaletõukav. Ma ütlen harva, et raamatu lugemine on raisatud aeg, mida kunagi tagasi ei saa, kuid kahjuks Buzõna peaaegu 500-leheküljeline kirjutis on just selline teos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht