Kuidas kütta Euroopa tuba?

Matti Maasikas

Euroopa Liidu arengu suunamisel käib vaidlus liidu ulatuse, legitiimsuse taseme ja reeglite paindlikkuse üle. Kui küttesüsteem töötab, ei pane seda ju õieti tähelegi, on mõnus, harjunud ja loomulik. Kui see aga rivist välja peaks minema, siis märkad küll. Radiaatorite turtsumisestki heale omanikule tegelikult juba piisab, et asi lähemalt uurida võtta. Nii näen mina Eestis möödunud suvest hoogu võtnud Euroopa Liidu teemalist avalikku debatti. Kuni EL (Brüssel) täitis meie meelest oma ülesandeid (tagas stabiilsuse, hoidis ja arendas siseturgu, andis eestlastele millessegi suuremasse ja soojemasse kuulumise tunde jne), ei pööranud me erilist tähelepanu asjade käigule Kreekas või mujal eurotsooni kriisi tulipunktis. Kuid Euroopa stabiilsusmehhanismiga (sisuliselt eurotsooni päästefondiga) liitumise lepingu kaalumine riigikohtus ning ratifitseerimine riigikogus poegis otsekui kõrvalproduktina Eesti tavade kohta kaunis tummise debati Euroopa teemadel. Üks põhiküsimustest selles mõttevahetuses on suveräänsuse, teine ja laiem aga ELi ja euroala tulevik. Ma ei kaevu selles loos riikliku suveräänsuse teemasse, see on rohkem (põhiseadus)juristide ala. Viimaste hulgast näiteks Lauri Mälksoo ongi näidanud (Postimees 17. I) just ekspertide debati vajadust. On ühtpidi selge, et nn Vestfaali ehk absoluutne riiklik suveräänsus pole tänapäeva maailmas võimalik, kui kunagi üldse on olnud. Teistpidi on Mälksool õigus, kui viitab, et nn robertcooperliku käsitlusega, mille järgi tähendab suveräänsus tänapäeva Euroopa riigi jaoks kohta laua taga, kus otsuseid tehakse, pole kehtiva Eesti põhiseaduse tingimustes võimalik palju teha. Eesti riigi ja rahva huvid, olek ja soovid jäävad kuhugi vahepeale, nagu riigikohus oma ESMi otsuses on ka tõdenud. Võimalused nende huvide-vajaduste teostamiseks homses Euroopas, seejuures Eesti põhiseaduslikes raamides, tuleb tõesti luua tõsise asjatundjate töö tulemusena.

Mida jagame, mida tihendame?

Mullu suvel oli riigikohtus arutluste keskmes riikliku suveräänsuse loovutamine, mida tuleb ELi praktika põhjal tegelikult suveräänsuse jagamiseks nimetada. Kuid millistel aladel, mis eesmärgil ja millises ulatuses räägitakse euroala kriisi lahendamise kontekstis edasisest koostöö tihendamisest, ühtlustamisest, harmoneerimisest? Millistel aladel ja mil määral seda juba tehtud on? Alustuseks tuleb kirjeldada olukorda, kus need protsessid toimuvad. Alates 2009. aasta novembrist, kui uus Kreeka valitsus teatas, et riigi eelarve puudujääk on deklareeritust veel suurem (lõplik väärtus oli jahmatav 15,4% SKTst), on EL, vähemalt eurotsoon, olnud pidevas kriisis. Kõik otsused ja sammud, mis sest ajast tehtud, on kandnud kriisi pitserit. Kas see on tingimata halb, on vaieldav. Jah, kriisil on see kehvake külg, et kõike tehakse koleda kiiruga, mis suurendab praagi võimalust. Sellel on aga ka mitu eelist: inimloomusele on omane ette võtta raskeid samme vaid siis, kui kuidagi teisiti enam ei saa. Ses mõttes on õige üleskutse: ärgem raisakem head kriisi! Teiseks on ELi senine ajalugu tõestanud, et selles riikide ühenduses käivad suured asjad ja edasiminek just kriiside kaudu.

Kriisi peamine õppetund on olnud järgmine: Maastrichti süsteem, millega ühisraha 1992. aastal loodi, pole piisav, et tagada euro usaldusväärsus – liiga lõdvad on reeglid ja liiga pehmed on karistused nende rikkumise eest. Liiga keeruline on ELi otsusetegemise süsteem, et olla arusaadav selgust armastavatele rahaturuosalistele. Liiga vähe on valuutaliiduks vajalikke tegelikke mehhanisme, nagu keskpank viimase käe laenajana jne. Ükskõik, millist neist kolmest probleemvaldkonnast lahenduseks lahti harutama hakkad, põrkud väga kiiresti sellelesamale suveräänsuse edasise jagamise küsimusele. Pole võimalik ühiste reeglite rikkumise eest karistada, kui suveräänne riik sellega ei nõustu. Ei saa ära võtta vetoõigust, ei saa lihtsustada otsustusmehhanisme jne. Nii tingibki rahandusliku uniooni, majandusliidu tugevdamine kohe ka vajaduse mõelda ELi poliitilistele institutsioonidele, nende volitustele ja toimimisele. Poliitiline juhtimissüsteem ei saa olla lahus ega liiga palju tasakaalust väljas majandusliku ja rahandusliku koostöö sügavusega võrreldes.

Majandusliidu ulatus

Neid küsimusi lahkavad mõjuka mõttekoja, Euroopa välissuhete nõukogu (European Council on Foreign Relations) analüütikud Sebastian Dullien ja José Ignacio Torreblanca eelmise aasta lõpu mõtlemapanevas analüüsis (http://www.ecfr.eu/content/entry/what_is_political_union). Nende järgi tuleb ELi poliitilistel liidritel, kes demokraatia tingimustes tegutsevad teadagi oma kodanike teadmisel ja toel, teha lähiaastatel kolm suuremat sorti valikut. Esiteks: kas piiratud majandusliit, mille eesmärgiks vaid euro stabiliseerimine, või täielik majandusföderatsioon (autorite termin), mis võtaks üle ka näiteks maksuküsimused, sotsiaalkindlustuse jne. Teiseks valik rangeid reegleid ja nende järgimist ülimuslikuks pidava liidu ning sellise ühenduse vahel, kus nii keskinstitutsioonidel kui ka liikmesriikidel on küllalt suur vabadus valida poliitikainstrumendid ise. Kolmas valik on kaudse legitiimsuse ehk peamiselt liikmesriikide valitsuste koostöö ning sellise variandi vahel, kus supranatsionaalsetel institutsioonidel on rohkem otsustusõigust. Võimu, kui soovite.

Esimene valik tundub tehtud olevat. Kogu kolmeaastane kriisihaldus on krigisenud ühelt euro päästmiseks minimaalselt vajalikuna tundunud sammult teisele. Ei õnnestunud 3%-lise eelarvepuudujäägi nõudega turgude usaldust taastada, no proovime siis 0,5%-lise tasemega. Ei usutud valitsuste lubadusi hakata oma kohustusi täitma, no kirjutame siis sisse, et rikkumise pärast võib nüüd liikmesriigi Euroopa Kohtusse kaevata. Jne. Tõepoolest, mõni harv ettepanek mõelda tõsisemalt täiemõõdulise föderatsiooni loomisele, nagu näiteks Euroopa Parlamendi fraktsioonijuhtide Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi „Euroopa manifestis” („For Europe”),¹ on jäänud poliitilise debati perifeeriasse.

Sellise valiku põhjusi on mitu. Kõigepealt valitseb liikmesriikide hulgas eriarvamusi selles, et kui integreeruda, siis millise mudeli järgi. Pole saladus, et mitme riigi, eriti lõunapoolsete (aga mitte ainult) meelest tähendab tihedam integratsioon suuremat solidaarsust, loe: ühist kohustuste kandmist, rohkem raha ühisest kassast. Teiste meelest ei pea muud selle eest maksma, kui mõni on end lõhki laenanud. Pealegi, liikmesriikide poliitiline eliit kas ei usu tegelikult suurte integratsioonisammude kasulikkusse või ei usu, et neid on võimalik 27, varsti 28 riigis rakendada, kõikide kaasnevate debattide ja mitme rahvahääletusega. See viimane tuleks suveräänsuse ulatuslikuma jagamise korral riigikohtu seisukoha järgi läbi viia ka Eestis.

Paindlikud reeglid

Teine valik: karmid, normatiivsed reeglid või suurem paindlikkus poliitikameetmete osas. Skaala ühes otsas on need, kelle meelest peab üsna üksikasjalikult kokku leppima kõigile liikmesriikidele ette nähtud makromajanduslikud näitajad, mille järgimist tuleb täpselt kontrollida ja mille rikkumise eest karmilt karistada. Teiselt poolt öeldakse vastu, et riikide olukord erineb suuresti, kõike ei saa ühe labidaga lüüa, näiteks riigi võlakoorma ohtlikkus sõltub ka sellest, kes täpselt on võlausaldajad (Jaapani 200%ni SKTst ulatuvat laenukoormust näiteks ei peeta nii ohtlikuks, kuna see kuulub 95% ulatuses oma riigi investoritele, kelle kasumisoov pole nii suur kui näiteks rahvusvahelistel investeerimispankadel. Siiski viitas Euroopa komisjoni rahanduse asepresident Olli Rehn hiljuti Brüsseli mõttekojas (European Policy Centre) esinedes uuringutele, mille kohaselt üle 90% SKTst ulatuv riigivõlg on igal juhul majanduse arengut pidurdava loomuga). Samuti peab valitsustel olema rohkem ja paindlikumaid valikuvõimalusi parandada riigi rahandusolukorda, samuti peab Euroopa institutsioonidel, peamiselt komisjonil, olema suurem vabadus anda asjalike põhjenduste korral riigile lisaaega oma puudujäägi vähendamiseks vms. Pole saladus, et ühtlasi on tegu ka majandusteaduse koolkondade vastasseisuga. Poliitiliselt võistlevad siin nn Saksa vaade ja teistsugune ehk nende vaade, kellele laenuvõtmine ja inflatsioon on traditsiooniliselt olnud riigi kulutuste finantseerimise ja konkurentsivõime taastamise igati aktsepteeritud vahendid.

Legitiimsuse tase

Siit jõuamegi kolmanda küsimuse, demokraatliku legitiimsuse juurde: kas ranged kasinusmeetmed, riigi võetud kohustused leiavad kodanike silmis heakskiidu? Kui kulude kärpimist nähakse kellegi teise poolt pealesurutuna, kerkib kohe küsimus: mis nad tulevad meie õue peale? Abiandjad küsivad vastu: kuidas me ütleme oma kodanikele, et toetame nende raha eest kedagi, kes mitte ainult et ei näita üles tänulikkust, vaid ei taha selle abi eest lillegi liigutada, reformide hindagi maksta?

Institutsiooniliselt on viimase kolme aasta kriisihaldus välja näinud nii, et otsused on suuresti vastu võetud liikmesriikide valitsuste survel, kohati ka riikidevaheliste lepingutega nagu aasta alguses jõustunud nn fiskaallepe (Fiscal Compact). Teinegi kord küsitakse seetõttu: kas valitsustevaheline meetod, karikatuurselt Merkozy kokkulepped, on asendanud vana hea ühenduse meetodi, kus komisjon teeb ettepaneku, liikmesriigid ja Euroopa parlament arutavad? Lähemal vaatamisel aga selgub, et otsuste seadusandlikeks aktideks või lepinguteks vormudes on seal vastutus täideviimise, selle kontrollimise eest ikkagi antud keskinstitutsioonidele, eriti Euroopa komisjonile. Veendunud „föderalistid”, kes seepeale hõiskavad, peaksid aga mõtlema, kas ainult karistava, kontrolliva, ettekirjutava võimu lisamine ikka tugevdab tegelikult neid asutusi. Kuidas komisjon, kes saab praegu parlamendi menetluses eelnõu kohaselt liikmesriigi eelarvekava (NB! siiski mitte eelarveridade) uurimise ja selle kohta ettekirjutuste tegemise õiguse, hakkab oma ettekirjutusi demokraatliku liikmesriigi valitsuses ja parlamendis kaitsma? Kas komisjoni volinik tuleb riigikokku, Bundestagi, seimi? Milline on tema mandaat võrreldes iga riigi rahvaesindajate otse valijatelt saadud volikirjaga?

Selt pinnalt on palju arutletud ainsa otse valitud Euroopa kehami, Euroopa parlamendi rolli üle. Parlament ise tundub tahtvat täita kõiki rahvaesinduse ülesandeid, kuigi tegu pole tavalise parlamendiga: tal pole seadusandliku initsiatiivi õigust, tas pole koalitsiooni ja opositsiooni, ta ei riski laialisaatmisega. Lisaks on tema valimiste osalusprotsent palju madalam kui ükskõik millise liikmesriigi parlamendi puhul. Portugali välisminister Paulo Portas hüüataski hiljuti ühel konverentsil Brüsselis: Euroopa parlamendil pole vaja rohkem võimu, vaid rohkem valijaid! Mina usun küll, et 2014. aasta valimistel, kui tõelisi Euroopa probleeme ja mureteemasid varasemast hulka enam, on ka valijate huvi ja osalusprotsent suurem. Kogu moodsa aja poliitikast võõrandumise kogemus näitab, et kui teemad, valikud, alternatiivid on tähtsad, reaalsed, siis ärkab ka kodanike poliitikahuvi.

Siiski tuleb legitiimsuse küsimuse üle senisest palju sügavamalt juurelda. Kui seda ei tee Euroopa parlament, siis kes? Asi on seda keerulisem, et euroala riikide koostöö tihenedes suureneb nende küsimuste hulk, mille lahendamises osalevad vaid eurot kasutavad riigid. Ainult euroala tarbeks loodud organ on eurotsooni riikide rahandusministritest koosnev eurogrupp, mille tegevuse reeglistik ja läbipaistvus on praeguse seisuga kaunis hapral põhjal. Euroala tippkohtumise protseduurireegleid alles koostatakse, euroala parlamentaarset kehandit Euroopa parlamendi sees ei taha näha õieti keegi jne.

Nende kolme valikukohaga on kokku võetud tänase ja lähiaastate Euroopa suure poliitilise debati põhiküsimused. Debatt käib, seni veel pigem intellektuaalsel tasandil. Mainitud aruanded ning Verhofstadti ja Cohn-Benditi manifest, Herman Van Rompuy aruanne tõelise rahaliidu loomisest² ning Euroopa komisjoni sügava ja tõelise majandus- ja rahaliidueskiis³ on kõik osa sellest mõttevahetusest. Komisjoni  eskiisi alapealkiri ongi „Euroopa debatti käivitades”.

See arutelu käib ka Eestis, võib-olla pooljuhuslikult alanuna, kuid tänuväärselt. Loodetavasti jätkub arutlemisjaksu 2014. aasta valimisteni. Teemade, valikute, alternatiivide puudust ei tohiks tulla, selleks on Euroopa Liidu ja euroala kriisiga toimetulek ehk kontinendi küttesüsteemi remont veel liiga varases faasis. Vaja on iga liikmesriigi, ka Eesti panust.

1   Euroopa manifest ttp://www.tarand.ee/viited/euroopa-manifest/  vt ka http://www.tarand.ee/2012/12/intervjuu-daniel-cohn-benditi-ja-guy-verhofstadtiga/ – toim.
2   http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/en/ec/134069.pdf
3   http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/president/news/archives/2012/11/pdf/blueprint_en.pdf