Kuidas edasi, katastroofijärgne Ameerika?

Mihkel Mutt

Vaevalt ameeriklaste eluhoiak muutub, tugevneda võivad isolatsionistlikud tendentsid. Miks põhjustavad katastroofid arengumaades suhteliselt vähe segadust? Bangladeshis, Filipiinidel, Indoneesias jm.  ujutab tihti üle ja orkaanid rüüstavad.  Tõsi, regulaarsus ise soodustabki rutiini. Ja kuna rahvas on vaene, siis on palju vähem seda, mida tuleb taastada. Oma osa on ilmselt ka inimeste psüühikal. See on sealkandis kollektivistlik, inimesed on harjunud üksteist toetama, muidu ei jää ellu. Heaoluriikide inimesed on palju individualistlikumad ja ameeriklased on ses suhtes sui generis.

Ka need, kes USAd vihkavad, möönavad, et nad oskavad asju ajada ning saavad tööd kiirelt tehtud. Miks mitte nüüd? Kuigi praegune katastroof on  suurem kui 9. septembril 2001. aastal  New Yorgis juhtunu, mahuvad nad siiski ühte kategooriasse. Ja toona toimis kõik tõhusalt, rahva moraal oli tasemel, juhid olid platsis ja innustasid.

 

Juhtkonna ja põhiseaduse süü?

 

President oli  apaatne ja segaduses, Rumsfeld reageeris nagu Iraagi puhul (jamasid juhtub – stuff happens), Cheney jäi Wyomingisse puhkusele ja Condoleezza Rice jälgis Broadwayl show’d “Spamalot” – samal ajal kui vesi New Orleansis vaeste ukse all tõusis.

Me kujutleme Ameerikat valdavalt kui ülidünaamilist ühiskonda, kus kõik käib üks-kaks-kolm. See on aga ainult üks külg. Ameerika on vastuolude ühiskond. (Tüüpnäide võiks olla suhtumine seksi, mis on ühelt poolt äärmiselt väikekodanlik, teiselt poolt on  seal ka seksi alal võimalik saavutada rohkem kui kuskil mujal ilmas.) Ameerika on ka äärmiselt bürokraatlik. New Orleansi puhul oli tegemist  linna, osariigi ja keskvõimu tasandiga. Need kolm polevat “saanud üksteisega kõnelda, kuna põhiseaduslikult polevat vastavat  foorumit”. Punast  Risti ja abisaadetisi ei lastud linna, kuna oli mingi ületamatu  bürokraatlik tõke.  Ja kui lugeda, mis nüansside üle vaieldakse süüdlast otsides USA  ajalehtedes, siis on see arusaadav ainult ameeriklastele endile.

Enamiku Euroopa rahvaste identiteedi keskne element on solidaarsus isekeskis. Telepildis Katrina ajal toimuvat jälgides võis tunduda, et Ameerika rahvuslikus identiteedis mängib solidaarsus väikest rolli.  See identiteet, kujunenud sulatuspotis,  ei rajane niivõrd ühesugustel  kultuurilistel traditsioonidel, kuivõrd ühisel kujutlusel ameerika unelmast isiklike saavutuste valdkonnas. Ameeriklased ei püüa õnnetust sotsialiseerida, nagu juhtuks Euroopas, vaid  seda pallitatakse ringi ja otsitakse süüdlast. Kui viimast on  võimalik leida väljaspool Ameerikat, siis on sel  ühendav jõud (nagu 9. IX puhul). Aga kui õnnetuse põhjus on  looduslik, mis jääb väljapoole militaarvõimsuse kompetentsi, ja pikemaajalised põhjused on kodused ja hajusad, siis paistab ameeriklaste võimaluste  ja nende tegeliku reaktsiooni vahel valitsevat kuristik.

 

Rohkem riiki või vähem

 

Rikkaimale maale pakutakse seda, mida muidu kõige vaesematele. Abistamise motiivid võivad olla mitmesugused: sõprus ja solidaarsus, aga ka varjatud ilkumine. Kuigi ilmselt kõik tunnevad kaasa lihtsatele ameeriklastele, on nende juhtkonnaga teine tubakas. Seepärast – kellel lubada end abistada?  Dr Rice  on öelnud, et ühtegi pakkumist, mis leevendaks kodanike kannatusi, ei lükata tagasi. Samas pole mu teada ikka veel selge, kelle pakkumised siis vastu võetakse.

Tsunami tagajärgedega  heitlev Sri Lanka andis 25 000 dollarit, vaene Afganistan  100 000. Aga kuidas suhtuda Castro ja Chavezi pakkumisse? Saksamaa saadab 70 000 valmiseinet, aga näe, Schröder pidi esimeses valimisdebatis ikka suskama, et “kriisiolukorras ei ole meil vaja nõrka riiki, vaid tugevat riiki, on vaja rohkem riiki”.

Seoses sellega on ilmnenud kaks vastukäivat mõttemalli.

Kahtlemata on newyorklased natuke teisest ainest kui neworleanslased.  Esimesed sarnanevad londonlastega, samas kui New Orleansi kõrtsides on saadaval kange “Orkaani”-nimeline kokteil. Seal on suhteliselt palju  töötuid ja asotsiaale. Sellest ka  rüüstamine. “Inimestele, keda on kogu elu rõhutud, on see võimalus ühiskonnale tagasi teha,” jõudis AP  vahendusel maailmani ühe marodööritseja kreedo.

Üks mõttemall peabki süüdlaseks asjaolu,  et New Orleansis on nii palju ühiskonnaga lõdvalt seotud isikuid, kes ei tundnud, et nende asi on mängus. Heaoluühiskond polevat halb mitte ainult sellepärast, et ta viib riigi pankroti äärele nagu Euroopas, vaid kuna vaesteabi närvutab kodanikkonda, õõnestab  iseendale lootmist, suurendab võõrandumist.

Sellele vastupidise mõttekäigu kohaselt  oli põhjuseks nimelt riigi kohaloleku nõrkus.  Ja et Euroopas poleks kunagi vaeseid niimoodi ilma hoolde jäetud. Maksude alandamine on olnud  USA presidentide refrään. Keegi ei taha maksta makse ja kõik on sellega harjunud. Sellepärast roostetab suur osa Ameerika infrastruktuurist  nii otseses kui kaudses tähenduses. See on õppetund kõikidele, kaasa arvatud Eestile. Ei ole võimalik kõiki asju erasektori kraesse ajada. On kollektiivseid alasid, kus tuleb teha esimesel hetkel vähevajalikuna näivaid ja seetõttu ebapopulaarseid investeeringuid, ja see peaks jääma riigi mureks.

 

Iraak ja  Louisiana – ühendatud anumate seadus

 

Minus tekitas algul vastumeelsust etteaimatav paralleelide vedamine looduskatastroofi tagajärgede käsitlemise ja saamatuse vahel Iraagi sõjajärgses ülesehitustöös. Aga siin on tõesti kokkupuutepunkte. Enam-vähem needsamad neokonide tarkpead, kes ei näinud ette ega tahtnud viimase ajani tunnistada, et Iraagis ei tulista liitlasvägesid üksikud desperaadod, vaid tegemist on kohuva kodusõjaga, needsamad on suurel määral vastutavad ka valitsuse nõrga esinemise pärast orkaaniga toimetulemisel.

Kõlab paroodiana, aga  2003. aastal suunati Kagu-Louisiana  linnapiirkonna  üleujutuse kontrolli projekti rahadest suur osa  Iraagi sõjakulude katteks. Raha New Orleansi kindlustustöödeks  kärbiti poole võrra ja töödeks Pontchartraini  järve ääres peaaegu kahe kolmandiku võtta.

Selle aasta alguses oli  USA armee inseneride korpus nõudnud 27 miljonit dollarit,  et remontida kõnealuseid tamme. Bush tahtis seda vähendada kolmele ja pani ühtlasi ette, et üleujutuse ärahoidmiseks mõeldud summasid kärbitaks 78-lt  30-le miljonile. Vabariiklaste kontrollitud kongress  kinnitas lõpuks vastavateks arvudeks  5,7 ja 36 miljonit.

Laiemalt võttes on aga tähelepanu koondamine võitlusele  terrorismi vastu taandanud rahvusliku kriisikeskuse (FEMA) kabineti tasandi ametkonnast  rahvusliku julgeolekukomitee  teisejärguliseks allüksuseks.

 

Kuidas mõjutab toimunu Ameerikat?

 

Just neil päevil oli Bushil kavas läbi suruda järjekordsed maksusoodustused pärandamiselt, investeeringutelt ja dividendidelt. Ja kavatseti kärpida vaestele mõeldud programme (Medicaid, toiduabi). Nüüd pandi need  vaikselt kõrvale. Esialgu.

Muidugi ei jäetud New Orleansis inimesi hätta sellepärast, et seal on palju  mustanahalisi. Valge eeslinnaelanik on avaliku rassismi suhtes väga tundlik. Aga ta  võib mõelda, et kas polnud tegemist nendega, kes tarbivad enim sotsiaalabi, meie  kõikide raha?  Seetõttu pole kindel, et toimunu muudaks kardinaalselt üldisemaid suhtumisi.

On aga selge, et 2008. aasta valimisteks ei suuda  vabariiklased üle meelitada üht segmenti mustanahalisi valijaid, nagu Karl Rove plaanis. Tegemist on osaga laiemast sotsiaalsest  mustrist. Miks  ikkagi afroameeriklastel ei lähe nii hästi kui mõnel teisel etnilisel  vähemusel, näiteks aasia päritolu ameeriklastel, kes on esimestest elutasemelt mööda läinud?

Ameerika võib kalduda isolatsionismi. Inimesed võivad hakata järjest rohkem mõtlema, jälgides telepilti Iraagist, et mida kuradit me seal teeme, kui kodus on säärased probleemid.

Hoobi  sai neokonide kõrkus: nad arvasid, et Ameerika saab maailma ümber kujundada. Võimalik, et Bush  määrab nüüd teiseks ülemkohtu liikmeks tsentristi või koguni liberaali.

Lihtne kompetentsus võib tõusta  poliitiliseks vooruseks. See on samm edasi Rudy Giulianile teel vabariiklaste presidendikandidaadiks, sest tema toonane kompetentsus on rabavas kontrastis Bushi mökutamisega.

14. IX