Kuidas defineerida Bart Simpsonit?

See, mida tõejärgsusena kirjeldatakse, on kõige lihtlabasemate faktide eitamine, faktide, mis ei ole isegi mitte sotsiaalselt konstrueeritud, mida saaks seetõttu kahtluse alla seada ja dekonstrueerida.

OTT PUUMEISTER

Kui Homer palub Marge’ilt, et too defineeriks Barti, siis on tegemist diversiooniga, kõrvalepõikega sellest, millest tahetakse rääkida ning millest on tarvis rääkida. Homeri palve Bart defineerida on küsija kõrvalejuhtimine probleemidelt millelegi, mida ei ole tarvis küsimuse alla seada. Jean-Paul P.G. / CC

1.

Aastal 399 eKr sammub Sokrates kohtusse, et vastata süüdistustele, mille kohaselt ta olevat „jumalate looja“ ja et ta teeb „uusi jumalusi, vanadest aga ei pea lugu.“1 Jõudnud kohtu lävele, kohtab Sokrates Euthyphroni, kes suundub oma isa kohtusse andma. Euthyphron selgitab, et ta isa olevat tahtmatult surma saatnud oma orja ning et ükski inimene ei tohiks tapmise korral puhtalt pääseda, olgu see kas või tema enda vanem. Sokrates vastab üllatunult, et Euthyphron peab olema tõeliselt vaga mees ning tundma vagaduse tähendust selle põhjani, et astuda enneolematu samm oma isa vastu – ja veel orja surma tõttu! Euthyphron jääb muidugi nõusse, kinnitades, et teab tõepoolest vagaduse sügavaimat tähendust. Õpeta mullegi, palub Sokrates, et oleksin võimeline end kohtus kaitsma; on ju mulle esitatud süüdistus vagadusetuses. Loomulikult ma jagan sinuga, Sokrates, mida tähendab vagadus, vastab Euthyphron.

Esiteks üritab viimane määratleta vagadust oma praeguse teguviisi toel: vagadus on see, et ma annan inimese tapmise eest kohtusse, sest ükski inimene ei tohiks kelleltki elu võttes süütuks jääda. Sokrates ei jää loomulikult vastusega rahule, sest üldist mõistet ei ole võimalik ühe teo alusel määratleda; meil on tarvis universaalset määratlust, mille kohaselt saaks hinnata igasuguste tegude vagadust. Niisiis, kuidas jõuda universaalsema definitsioonini? Euthyphron pakub välja, et vagadust tuleks määratleda kui midagi, mis on jumalatele meelepärane. Juba parem, tunnistab Sokrates, aga siiski ei ole me jõudnud päriselt lõpuni, sest üks jumal võib teisega olla tülis ning talle võivad meelepärased olla hoopis teistsugused teod kui esimesele jumalale. Ei, me ei ole veel jõudnud universaalse definitsioonini.

Kolmanda võimalusena, olles juba Sokratese surkimisest peaaegu meeleheitele viidud, paneb Euthyphron ette, et peaksime vaga all mõistma seda, mis on kõigile jumalatele meelepärane, ehk seda, milles jumalad on üksmeelel. Sokrates küsib aga Euthyphronilt, kas too on kindel, et jumalatele on ühed teod meelepärased, sest need on vagad, või on need vagad lihtsalt seetõttu, et on jumalatele meelepärased? Ühesõnaga: kas määratlus ei ole mitte tsirkulaarne? Kui on jõutud punkti, millest Euthyphron enam edasi minna ei oska, ulatab oma abistava käe Sokrates ning pakub välja, et vagadust võiks mõista ühe õigluse alaliigina. Ent siingi jooksevad vestluskaaslased peaga vastu seina: kuidas eristada vagadust õiglusest? Kas mitte kõik vagad teod ei ole õiglased ning kõik õiglased teod vagad? Tundub, et universaalse – ja seejuures täpse – vagaduse definitsiooni sõnastamine osutub võimatuks, vähemasti Sokratese ja Euthyphroni piiratud vaimuomaduste raames. Sokratese nõudmine – defineeri vagadus! – jääb vastuseta ning dialoogipartnerid lahkuvad teineteisest, olles jõudnud apooriasse, ummikusse ehk otsustamatuse seisundisse.

2.

Võiks öelda, et apooria ehk olukord, mille ebakindlust ei ole võimalik ühes kindlas lahenduses lahustada, on see, mille põhjalt on nii võimalik kui ka vajalik poliitika. Mida teha olukorras, kus otsustamine kindlaksmääratud printsiipide ja kriteeriumide alusel ei ole võimalik? Kuidas hinnata seda, kas mingi tegu on õiglane või mitte? Kui Euthyphroni isa oleks surma saatnud kodaniku ehk vaba mehe, kas oleks üldse üles kerkinud küsimus Euthyphroni tegutsemise vagadusest või oleks ta isa otsemaid vahi alla võetud ja süüdi mõistetud? Poliitilisust tuleb siinkohal mõista laialt, otsustusena otsustamatuse olukorras ehk seal, kus meil ei ole etteantud kriteeriume, mille järgi eelistada üht otsust teisele. Seetõttu võib tehtud otsust nimetada hegemooniliseks: selle kehtestamisega on välistatud teiste potentsiaalsete otsuste esilekerkimine. Kuid otsus tuleb vastu võtta ning selle kaudu ka vastutus oma tegude eest. Vaatamata sellele, et ei jõuta vagaduse määratluseni, peab Euthyphron otsustama, kas anda oma isa kohtusse või mitte. Ometi jääb alati hinge närima kahtlus: kas tehtud sai ikka õige otsus, kas oleks võinud ehk valida teistmoodi, kas minu tegutsemise tagajärjel jäi miski olemata, tegemata, sündimata? Seega jääb otsustamatuse kummitus ka pärast otsustust teo üle hõljuma.

Just siin, sellises apoorias, mida ei ole võimalik lõplikult lahendada, on Jacques Derrida näinud dekonstruktivistliku mõtlemise tuuma. Mida tähendab dekonstruktsioon? Lihtsalt öeldes võetakse koost lahti need otsustused, mis on praeguseks juba (peaaegu) universaalsena ning iseenesestmõistetavana vastu ja käibele võetud. Selles mõttes on Derrida mõtte trajektoor vastupidine Sokratese omaga: kui viimane üritab välja jõuda lõpliku ja universaalse definitsioonini, siis Derrida leiab, et enesestmõistetavast (ja universaalsest) peab taas saama vaidlusobjekt. Kuidas on jõutud sellise otsuseni, et kehtestada just selline tähendus, mida me praegu võtame enesestmõistetavana? Milline on selle otsustuse siseloogika? Kas sellest loogikast saab leida vasturääkivusi, mis seavad otsustuse (üld)kehtivuse kahtluse alla?

Dekonstruktsioon ei seisne niisiis mitte ainult teatud otsustuste ning üldkehtivate tähenduste kahtluse alla seadmises, vaid ennekõike otsitakse sisemisi vasturääkivusi ja vigu, mis viivad välja apooriani. Tegemist on niisiis juba tehtud otsuse n-ö algsituatsiooni taasloomisega ehk taasluuakse otsustamatuse olukord, millelt otsus on tehtud. Oma raamatus „Apooriad“ võtab Derrida kriitilise vaatluse alla näiteks Martin Heideggeri arusaama inimese ja surma vahekorrast.2 Heideggeri järgi on inimene ainuke, kes sureb, kuna just tema on võimeline kogema surma kui sellist; inimene elab „surma poole“ ning saab surmalt oma eksistentsile mõtte. Inimene on ainsana võimeline tajuma iseenese eksistentsi piire ehk seda punkti, kus teda enam ei ole. Derrida aga küsib: kuidas on võimalik, et see punkt – surm – annab inimese eksistentsile mõtte, kui see tähistab ühtlasi ka sellesama eksistentsi võimatust? Surm on ju ometi täieliku, tervikliku, piiritletud, lõpuni viidud eksistentsi võimatus? Inimene ei sure kunagi siis, kui tal on „oma elu elatud“, kui ta on kõik teinud, mis ta oma elus tegema pidi. Ta sureb alati kas liiga vara – olles liiga vähe elanud ja kogenud – või liiga hilja, juba kannatades. Eksistents ei ole ega saa kunagi olla „täielik“ või „täiuslik“. Surm tähistab ka selle täielikkuse, lõpuleviiduse võimatust ehk seda punkti või piiri, mida inimesel ei ole võimalik omastada, oma eksistentsi haarata. Surma ei ole võimalik omandada. Omaenese piire ei ole võimalik omandada.

Seekaudu näitab Derrida, et Heideg­geri eristus inimese kui surma poole elava ning teiste elusolendite kui lihtsalt kärvajate vahel ei ole koherentne ning et tema otsustus pidada inimest ainsaks, kes tõepoolest sureb, on tehtud otsustamatuse olukorras. Teisisõnu, tegemist on poliitilise otsusega ehitada oma filosoofiline antropoloogia üles tõelise suremise ja lihtlabase kärvamise eristusele.

Loomulikult ei pea ega olegi mõtet allutada igasuguseid lausungeid ja otsustusi dekonstruktsioonile. Ei Derrida ega poststrukturalistide ja -modernistide eesmärk ole olnud sugugi öelda, et meil ei ole millelegi toetuda, et maailma ei ole olemas, et kõik on suhteline või muud selletaolist. Niisiis, tuleb teha otsus, milles on mõtet kahelda ning milles ei ole. Häda on aga selles, et ka seda otsust ei saa teha teisiti kui apooria tingimustes ehk otsustamatuse olukorras. Ka see otsus peab olema poliitiline (ja mitte sugugi loogiline).

3.

Umbkaudu 2400 aastat pärast seda, kui olid ajanud juttu Sokrates ja Euthy­phron, lähevad Homer ja Bart Simpson road trip’ile. Nagu alati, satuvad nad igasugusesse jamasse, kust nad lõpuks puhta nahaga pääsevad. Marge küsib taaskohtumisel Homeri käest nõudlikult, kas too vedas Barti jälle mingisse jamasse. Homer vastab: „Defineeri Bart.“ Mulle tundub see seik „Simpsonitest“ iseloomustavat praegust poliitilist peataolekut, lühidalt: me oleme sunnitud pidevalt ja aina uuesti defineerima Barti, selle asemel et talle lihtsalt osutada.

Kui Homer palub Marge’ilt, et too defineeriks Barti, ei ole tegemist sugugi samalaadse küsimusega kui Sokratese esitatud „mis on vagadus?“ või Derrida esitatud „kas me ikka saame inimese eksistentsi määratleda tema ainulise suhte alusel surmaga?“. Sokrates ja Derrida arutlevad mõistete üle, mille tähendust ei ole ülepea võimalik üheselt määratleda. Ometi on teatud tähendused omandanud domineeriva staatuse, s.t tõestaatuse. Vagaduse ja inimese määratlemisel peame kasutama tähendusi, mis on aegade jooksul valitsevaks kujunenud. Inimene erineb teistest loomadest, sest on võimeline enesele esitama surma ja ajalisust; vagadus viitab alati jumalatele. Me ei saa näpuga näidata inimese ja loomade, surma ja kärvamise eristusele; me ei saa näpuga näidata vagadusele.

Kui Homer palub Marge’ilt, et too defineeriks Barti, siis on tegemist diversiooniga, kõrvalepõikega sellest, millest tahetakse rääkida ning millest on tarvis rääkida. Homeri palve Bart defineerida on küsija kõrvalejuhtimine probleemidelt millelegi, mida ei ole tarvis küsimuse alla seada. Tegemist on meelelahutusega. Bart on siinsamas, sinu kõrval, vaata. Küsimus ei ole animeeritud tegelaskuju ontoloogilises staatuses. Võiksime lihtsalt näidata näpuga, et näed, siin ta on ja see ta on.

Sama lugu on n-ö tõejärgse diskursusega. Olgu selleks rahvahulk Trumpi ametisse vannutamisel või rahahulk, mille Suurbritannia Euroopa Liidule saadab, me saame neile lihtsalt näpuga näidata ning öelda, vaadake, siin ta on ja see ta on. Siin ei ole tarvis arutada tähenduste ja definitsioonide üle, on tarvis vaid osutada. See, mida tõejärgsusena kirjeldatakse, on kõige lihtlabasemate faktide eitamine, faktide, mis ei ole isegi mitte sotsiaalselt konstrueeritud, mida ei saa isegi nimetada normiks, mida saaks seetõttu kahtluse alla seada ja dekonstrueerida. Normid – nt milline on „õige mees“ või „õige naine“ või „keskealine valge mees“ – on need, mille tõesust on mõtet dekonstrueerida ning viia apooriasse.

See, mida teevad Trump ja tema „mõtte“-kaaslased, on pigem psühholoogiline mäng, mille eesmärk on panna potentsiaalsed vastased eneses kahtlema, kusjuures ennekõike selles kõige tavapärasemas ja igapäevasemas, millega nad harjunud on. Hiljuti ilmus Guardianis artikkel, kus kirjeldati sellist käitumist ja suhtlusviisi mõistega gaslighting, ning mulle tundub, et see on palju pädevam määratlus kui „tõejärgsus“.3 Gaslighting kujutab endast manipuleerimise üht vormi, mille eesmärk on panna teine kahtlema nii oma mälus, maailmatajus kui ka tervemõistuslikkuses. Nimetatud on säärane käitumine Patrick Hamiltoni 1938. aasta näidendis „Gas Light“ toimunu järgi: mees, kes üritab oma naist hulluks ajada, tumendab majas gaasivalgustid ning väidab, nagu oleks naine muutust ette kujutanud. Artikli autor Zoe Williams kirjutab: „Kui rakendada terminit poliitikas, võiksime tõejärgset poliitikat mõista pigem silmamoondusena: sa väidad, et ma ütlesin nii, aga ma ei öelnud seda. Seega oled sa hull, sa oled hüsteeriline, sa oled lumehelbeke, sa kujutad asju ette. Poliitilised paralleelid on fundamentaalsed: universaalsete inimõiguste kaitseks kõnelemine meenutab paljuski olukorda, kui tuleb tõestada oma tervemõistuslikkust – kui seda on tarvis teha, oled juba kaotanud.“

Lühidalt ja kokkuvõtteks: Trumpi jutt on tahtlik eksitamine ja kõrvalejuhtimine, meie enese- ja maailmataju kahtluse alla seadmine. Siin ei ole midagi pistmist uue tõe mõistega või vajadusega mõtestada, mida tähendab tänapäeval teadmine. Küsimus ei ole epistemoloogias. Küsimus on pigem selles, kas me oleme võimelised säilitama selles lolluste tormis oma tervemõistuslikkuse ning võtma vastu otsustusi, mille kohta nüüd öeldakse, et neid on aina raskem teha, sest kõik olevat muutunud ebakindlaks. Ometi, ometi saame lihtsalt näpuga näidata: Bart on siin ja ta on see; me ei pea teda defineerima hakkama. Olulisim on mitte lasta end tõmmata sellesse mängu, kus me peame hakkama igat ilmselgelt osutatavat detaili kahtluse alla seadma. Seetõttu tuleb ka lihtlabast ja jultunud valetamist nimetada valetamiseks, mitte ülendada vale näiteks „alternatiivseks faktiks“.4

1 Platon, Euthyphron. Rmt: Teosed I. Ilmamaa, Tartu 2003, lk 389–414.

2 Jacques Derrida, Aporias, Stanford University Press, Stanford 1993.

3 Zoe Williams, From Westworld to Homeland: pop culture’s obsession with gaslighting. – The Guardian 21. I 2017. https://www.theguardian.com/tv-and-radio/2017/jan/21/gaslighting-westworld-archers-jessica-jones-homeland

4 Omaette küsimus on vahendid ja viis, kuidas eksitamisi, valesid ja moonutusi levitatakse ning neid vastuvõtlike inimesteni toimetatakse. Praegu ei saa enam rääkida massimeediast tavapärases tähenduses kui meediast, mis esitab kõigile inimestele maailmast ühesuguse pildi – see ei ole enam peamine reaalsustaju kujundaja. Ühismeedia ja Suurbritannia ELi referendumi ning USA presidendivalmiste seoste kohta vt Hannes Grassegger, Mikael Krogerus, The Data That Turned the World Upside Down. – 28. I 2017.

http://motherboard.vice.com/read/big-data-cambridge-analytica-brexit-trump

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht