Kuhu lähed, muinsuskaitse

Jaan Tamm

Ajaloomuuseumi näituse „Ultima memoria”, kus tutvustatakse 20 mälestist kõikidest Eesti maakondadest ja tähtsamatest linnadest, on muinsuskaitse ümarlaud oma pressiteates alapealkirjastanud karmi konkreetsusega: „Veerand Eesti arhitektuuripärandist on ametnike suutmatuse tõttu hävinemisohus”. Nagu võis lugeda näituse hilisemast pressiteatest ja vaataja ka oma silmaga võib veenduda, on nende hulgas mõisaid, elamuid ja tööstusrajatisi  XVII sajandist tänapäevani.

Esitatud objektid on kaotanud oma funktsiooni ning seetõttu hüljatud ja lagunenud. Näituse eesmärgiks ongi tähelepanu juhtida arhitektuuripärandiga seotud probleemidele: omanike teadmatus, muinsuskaitse kehv teavitustöö, riigi suutmatus abistada ja pakkuda tuge mälestiste omanikele. „Sageli ei näe muinsuskaitse omanikes oma partnereid ja liitlasi kultuuripärandi kaitsmisel ja tutvustamisel”, seisis ka muinsuskaitse  ümarlaua ajakirjandusele suunatud pressiteates.

Muinsuskaitse ümarlaud (õigemini selle esimees Mika Orava) ongi koos ajaloomuuseumi teaduri Olev Liivikuga näituse kuraatoreiks. Näituse olulise osa moodustab videoinstallatsioon, millega tutvustatakse vaatajale intervjuude kaudu muinsuskaitse hetkeseisu (sattusin isegi intervjueeritavate hulka). Näituse kohta tahetakse välja anda kolmes keeles raamat.  Samas käib riiki „ootamatult” tabanud kriisisituatsioonis ka muinsuskaitse vallas arutelu selle üle, kuidas muinsuskaitses edasi minna.

Kas viia põhiseaduse preambulisse sisse ka kultuuripärandile viitav lause; parandada muinsuskaitse seadust või kirjutada täiesti uus, kuna vana lappimisega enam asja ei paranda; leida täiendavaid rahastamisvõimalusi jne. Neid ükshaaval võttes pole universaalset lahendust kuskilt näha. Pealegi on kriisisituatsioon  riiklikus muinsuskaitses olnud viimasel kahekümnel aastal permanentne nähtus, seda nii regulatsioonide kui finantseerimise mõttes. Kogu muinsuskaitse valdkonna toimimiseks vajalike uute seaduste, määruste, otsuste ja käskkirjade pakett sai Tallinna vanalinna kaitseala põhimääruse allakirjutamisega 1999. aasta sügisel valmis. Teatavasti vahetus samal aastal aga ka võim nii Toompea kui kohalikul tasandil. Üha valitsevamaks sai lausliberaalne majandusmudel, mille üheks tõsiseks osiseks oli kinnisvaraarendus. Paraku seadis muinsuskaitse seadus sellele kultuurriikides tavapäraseid tõkkeid, seda eriti muinsuskaitsealustes ajaloolistes linnakeskustes.

Lobigruppide arvates tuli seetõttu ka seadust muuta. Sellega saadigi hakkama 2002. aastal. Muide, sama toimus arendajate survel ka ehituse ja planeeringute vallas, millega muinsuskaitse on üsnagi tõsiselt iga päev seotud. Ka siin tehti ühest  seadusest kaks. 2005. aastaks oli selge, et kui arendajaid muinsuskaitse seadus veel kuidagi rahuldas, siis muinsuskaitsjate silmis käivitus taandareng. Iga seadus, eriti Eesti-suguses vaeses väikeriigis, on efektiivne vaid piisava eelarvelise toe abil. Viimast pole aga Eestis kunagi olnud. Kuigi on lisandunud mõisakoolide ja pühakodade programmile eraldatud summad ning Tallinnas „Kirikurenessanss”, pole seadusandjad  sageli neid võimalusi jaotanud mitte mälestiste reaalsest vajadusest lähtuvalt, vaid pigem kasutanud „katuserahaks” kutsutud rahaeraldistega antud võimalust poliitilise elektoraadi ostmiseks. Teatavasti saab aga Eestis midagi kellelegi juurde anda vaid teistelt ära võttes. Ja seda on kogu aeg ka tehtud. Juba pärast esimesi vabu valimisi, kui võimule sai kõige muinsuskaitselisem valitsus senises Eesti ajaloos, toimiti samamoodi.

Küsimusele, miks  nii tehti, saime toona vastuseks: aga te ei tule ju tänavale. Tõsi, erinevalt seakasvatajatest ja piimatootjatest (kumbki pole halvustav, pigem positiivne hinnang nendele oma asja ajavatele inimestele) pole muinsuskaitsjad küll kunagi tänavale tulnud. Või kui, siis okupatsioonivõimude vastu meelt avaldades, emakeele eest võideldes või rahvusvärve ja -lippe välja tuues. Seetõttu ongi ehk võimule jäänud mulje muinsuskaitsjatest kui kuulekatest taustalauljatest,  kellele piisab mõnest rahvuslikust üritusest, kus nad oma energia lippude lehvitamisega saavad maha laadida. Millegi muuga pole küll seletatav fakt, et muinsuskaitseameti investeeringute rida, millelt on võimalik ka mälestiste omanikele toetusi eraldada, ongi jäänud samasse suurusjärku või isegi langenud, võrreldes 1994. aastaga, kui riigikogule esitati esimene täismahus ja kõiki mälestisi hõlmav muinsuskaitse eelarve. 1994. aasta summa oli 16 770 000 krooni ja 2009. aastal 12 135 000 krooni. Ka selle pisku raha jaotamisega on alates aastast 1999 küllaltki keerulised lood. Nimelt on riigieelarve nimetatud aastast peale muutunud vähemalt muinsuskaitse osas küllaltki läbipaistmatuks. Enne seda oli muinsuskaitselistele investeeringule eraldatud summa viimase krooni ja sendini ning ka objektiti riigieelarves välja kirjutatud.

Läbipaistvuse eelduseks  olid esitatud taotluste alusel koostatud kokkulepped mälestiste omanike ja valdajatega, samuti olid need maakondlikke pingeridasid silmas pidades kooskõlastatud ka kõigi maavanematega. Miks selline „bürokraatia”? Aga eks ikka selleks, et ministeeriumide ja ametite ametnikud ei saaks lobigruppide survest ja „telefoniõigusest” tulenevaid suvalisi muudatusi teha. Kuigi 1999. aastal tehtud eelarve koostamise metoodika muudatusi põhjendas  kunagine Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu liige Siim Kallas vajadusega riigieelarve paberlikku mahtu vähendada ja selle võimalikku muutmist paindlikumaks teha (varem sai ka seda piskutki muinsuskaitsele eraldatud raha mõne teise objekti kasuks ümber tõsta vaid riigieelarve muutmise seadusega, seda kasutati eelarveaasta lõpul siiski küllaltki tihti), kostis kuluaarivestlustest teiste ametnikega välja soov rahataotlejad poliitilise lõa otsa saada.  Kui hääletad meie poolt, siis ka raha eraldame! Arvestades tänast situatsiooni, kus paljud ministeeriumide ametikohad on politiseeritud ja tulemuslikult toimib vaid võimuvertikaal ning horisontaalsidemed ja ekspertarvamused on marginaalse tähtsusega, on praegune olukord tõeliselt hädaolukorras mälestiste seisukohalt tõenäoliselt veelgi keerulisem. Nii nagu eelmainitud katuseraha osas, pole alati täit kindlust selle otstarbekas kasutamises  ka selles eelarve segmendis, mida eraldatakse muinsuskaitseameti kaudu. Ehk on lugejal veel meeles tõsine tants pühakodade programmile mõeldud raha ümber 2007. aastal.

Ka sellest piskust ampsasid suure osa riigikogu liikmed nn katuseraha sildi all. Arusaamatuks jääb ka teiste kirikutega võrreldes ülisuur rahaeraldis peaministri kodukiriku ehk Tartu Pauluse kirikule. Tahtmata ühegi kiriku rahataotlusi kahtluse alla seada, kerkib keelele ikkagi küsimus:  kuhu jääb kristlik solidaarsus? Ka ülivajalik näitus jätab õhku terve rea küsimusi. Kuigi kuraatorid on näiliselt rõhuasetuse pannud eksponeeritud mälestiste korrastamiseks vajaliku riigi rahalise toetuse puudumisele või vähesusele, pole see mitmetel juhtudel tegelikult nii. Nii on näitusel eksponeeritud tervelt kaksteist mälestist (Kodasoo mõisa sepikoda Kuusalu vallas, Simsoni vesiveski Paide linnas,  Neeruti mõisa peahoone, Rabivere mõisa tõllakuur Kohila vallas, Korsi talu pikkmaja Ruhnu saarel, Valguta mõisa viinavabrik Rõngu vallas, Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone Karula vallas, Uue-Kariste meierei Halliste vallas, Tallinna linnahall, Tartu Aardla t 3 elamu, Kreenholmi elukasarmute põletusahi ja Pärnu Eliisabeti koguduse pastoraadi peahoone Kuninga tänaval), mille korrastamiseks pole nende omanikud riigilt sentigi küsinud. Samas on näiteks  Neeruti mõisa omanikele, kelleks, muide, on aastast 2004 registri andmetel ka muinsuskaitse ümarlauas osaleva Alvar Ildi poeg Ander Ild ja tema abikaasa Hanna Ild, muinsuskaitseameti tellitud projektdokumentatsioon hoone kõige avariilisema hooneosa – torni restaureerimiseks juba 2005. aastal üle antud. Samuti on rahaliselt, küll läbi kultuuriseltsingu Majaline, toetatud ka Korsi pikkmaja palgikordade ümberladumist ning ajutise katuse parandamist.  Jõudumööda on riik aidanud ka teisi näitusel eksponeeritud mälestisi. Nii sai Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku ilma koguduseta Puski kirik Hiiumaal pühakodade programmist raha kiriku aknaavade sulgemiseks ja ajutise katuse parandamiseks, milline töö ka 2005. aastal ära tehti. 2008. aastal korrastati Jõgeva vallas Kuremaa tuulik.

Nagu näha riikliku kultuurimälestiste registris nr 23918 all oleva tuuliku novembrikuiselt fotolt, on selleks ajaks  müüride konserveerimistööd juba lõpetatud ning parajasti käib katuse paigaldamine. Sama on juhtunud ka Tika talu aidaga, mille korrastustööd on tänaseks samuti lõpetatud. Nagu eeltoodustki selge peaks olema, ei ole näitusele valitud mälestiste valik pealkirja silmas pidades just kõige õnnestunum. See muidugi ei tähenda, nagu äärmiselt tõsist probleemi poleks. Pigem vastupidi. Et ka isegi nendest väikestest riigieelarvelistest vahenditest eraldatud toetusi ei ole sihipäraselt ja tähtaegselt kasutatud, näitab kas või näitusel eksponeeritud Sänna postijaama lugu. Muinsuskaitseamet eraldas 2005. aastal mälestise omanikule OÜ-le HelMel invest 220 000 krooni toetust, et nad saaksid katuse ära parandada, lisaks tellida veel mitmesuguseid muid töid hoone edasiseks korrastamiseks. Kuigi tööde tähtaeg möödus juba 2006. aasta novembris, ei ole senini vähemalt katuse osas midagi paremuse suunas liikunud.  Nagu näitab kunagine Eesti „esirikkuri” Tiiu Silvese pretsedent Eesti mõisaarhitektuuri pärliks olnud Hõreda mõisaga, aga ka paljud teised Eesti mõisate ostud, oli ja on seesugune tegevus osa „äriprojektist” või „kinnisvaraarendusest”, mille põhiideeks oligi lootus mälestise omamise sildi varjus riigilt võimalikult palju toetusi välja pumbata. Kui see ei õnnestunud, jäeti mälestis saatuse hooleks.

Ja nii tänapäevani, mis siinkohal jääb küll näidetega ilmestamata.  Et „küll me ikka kündsime” mentaliteet senini üsna tugevalt juurdunud on, näitab kas või näitusel eksponeeritud Sindi kalevivabriku hoone juhtum. Selle põlengujärgseks konserveerimistööks eraldati riigieelarvest 2007. aastal 300 000 krooni. Mälestise omaniku AS Qualitexi omapanus oli seevastu vaid kaduvväike – 4240 krooni. Vaatamata olematule omafinantseerimisele, eraldas riik ka eelmise aasta lõpul lisaks 140 000 krooni, kusjuures  omaniku rahalise osaluse kohta pole mingitki selgust. Kui lisame siia ka fakti, et näitusel eksponeeritud ehitusmälestistest on toetust saanud ka Joosu kõrts Laheda vallas ning Rakvere elamu Pikk t 21, siis võib näitusekülastaja või ka lehelugeja ise kokku lugeda need mälestised, mille puhul omaniku huvi isegi muinsuskaitse seadusest tuleneva rahataotluse esitamiseks puudub, kus on seda ebaotstarbekalt või  üldse mitte kasutatud ning kus riik on ise üles näidanud initsiatiivi olukorra muutmiseks. Kahjuks on ka eespool nimetatud summad kaduvväikesed, seda eriti teiste valdkondade eraldiste kasvuga võrreldes. Muidugi, mõnele otsustajale võib ka 12 miljonit, mis 2009. aastal mälestiste korrastamiseks omanikele eraldati, laristamisena või tuuldevisatud rahana tunduda. Et nii ei arvaks ei näitusekülastaja ega ka tulevaste rahaeraldiste üle otsustaja, tuleks veel enne, kui ülivajalik ja diskussiooni elavdav näitus Eesti tuurile läheb, artiklis viidatud vead näitusel küll ära parandada.

Mis veel saab olla muinsuskaitse vastastele parem trump meie vastu „võitlemisel” kui selline faktivigane ekspositsioon? Pealegi ei taotle näitus sellises kontekstis mingeid muid lahendusi peale raha juurdesaamise. Aga kuhu jääb siis omanike omavastutus ja sellest tulenev initsiatiiv, mis on arenenud riikide kodanikuühiskonnale  nii omane? Ehk ongi viimase puudumine üks põhipõhjusi, miks meie muinsuskaitse seis on selline nagu ta on. Et ühiskond tervikuna, eriti aga see osa, kes tunneks ennast mitte ainult omaniku positsioonilt, vaid ka hingelaadilt meie ühise kultuuripärandi säilitamise küsimustes kaasarääkijana ja kaasaotsustajana, korraldab Eesti Muinsuskaitse Selts muinsuskaitsekuu (18. aprillist 17. maini) algunädalal (21. aprillil)  konverentsi „Quo vadis, muinsuskaitse?” ning 8. mail üle-eestilised talgud „Muistised korda”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht