Kraabi ajalugu

Mihkel Mutt

Oma ?Ajaloo piirjoontes? arvas  ulmekirjanik Herbert Wells, et Euroopa uuema ajaloo dominant on rivaliteet kunagiste  Elbe vasak- ja paremkalda hõimude  ehk siis  prantslaste ja sakslaste vahel. Praegu istuvad nad ühes lauas. Seevastu kahe kunagise maailmariigi Prantsusmaa ja Inglismaa suhted on kui pealtnäha kustunud lõke,  kust kogemata segades uusi sädemeid tõuseb. Äsja tähistati Portsmouthis suurejooneliselt Trafalgari lahingu kahesajandat aastapäeva. Inglased on vist ainus rahvas, kes tähistab tões ja vaimus nii ammu toimunud lahinguid. Ent miks just nüüd? Lahing ise toimus teatavasti 21. oktoobril.  Kas taheti selle tähistamise suve peale nihutamisega pakkuda publikule piknikuvõimalust?  Pealtvaatajad olidki  väga rahul, seda paistis teleristki.  Muidugi oli säärase  sündmuse toimumisaeg otsustatud ammu enne seda, kui Blair ja Chirac hakkasid teravusi vahetama. Tollal ei võinud veel keegi ennustada, et eurokonstitutsiooni vastased saavad Prantsusmaal ülekaalu. Kõik on kokkusattumus. Ometi ? see, et Ühendkuningriik võtab Euroopa Liidu  eesistumise üle, oli teada juba aastate eest. Nii et tahes-tahtmata hakkad neid merepidustusi võtma kui  fanfaarikuulutust brittide invasioonist mandrile.

Sääraseid sündmusi on ühinevas või ühineda tahtvas Euroopas kombeks läbi mängida kui pisut nostalgilisi Suure Ajaloo pidusid, nii nagu täiskasvanud mehed meenutavad  ühiselt oma nooruskemplemisi erinevate  kampade koosseisus, mis nüüd kangastuvad kui helged ja kuldsed.

Ometi võtab omaaegsetel kaotajariikidel aega, et selliseks emotsiooniks valmis olla. Saksa Liitvabariigi kantsler osales Normandia dessandi pidustustel esimest korda alles eelmisel aastal.

Portsmouthis osales aluseid  rohkem kui  kolmekümnest riigist, kaasa arvatud Trafalgari  kaotajate Hispaania ja Prantsusmaa  omad, viimaste seas Euroopa suurim lennukikandja Charles de Gaulle

Mitmed  inglise ajaloolased  võrdlevadki  Trafalgarit  Blitziga Inglismaa kohal 1940. aasta sügisel. Mõlemal juhul katkestati mandrilt tõusnud diktaatori võiduseeria. Times?is ilmus nüüd kirjutis, milles öeldi, et  kui toona oleks  Nelsoni asemel olnud teine mees või inglased oleksid mingil muul põhjusel kaotanud, siis antaks seda lehte võib-olla välja prantsuse keeles.

 

Kaks käepikendust

Projekt ?Euroopa Liit? oli prantslaste väga nutikas käik vana vastane üle trumbata. Tükk aega töötas see hästi. ?Vana hea Inglismaa? oli  Teise maailmasõja järel  pidevas kriisis. Pompidou lubas küll  pärast  de Gaulle?i pandud vetot Inglismaal  klubis osaleda, aga andis mõista, et see on justkui külalisliikme staatus, mille omanik võib ja peab olema tänulik, aga mitte suundi määrama. Ja ega külaline kippunudki. Temal oli ju ?erisuhe? Ameerika Ühendriikidega. Väga kaudse paralleelina  võiks väita, et vastased ajasid  asju uuel tasemel, mitte mees-mehega, vaid kaude ? mõlemad liitude kaudu! Ühe käepikenduseks pidi olema USA, teisel Euroopa Liit. Mõlemate ambitsioonide täitumine  jäi aga poolele teele. Inglismaa oli pärast kolooniate käestlibisemist kavatsenud olla USA suhtes mentori rollis, nii  nagu antiikaja Ateena oli  Roomale. Aga see oli selgelt  soovunelm. Ameerika suhtumine Ühendkuningriiki on olnud nagu auväärse, ent vaesunud perekonna järeltulijasse. Tony Blair ei ole  suutnud Bushi mõjutada nii palju kui optimistid (siinkirjutaja incl) lootsid. Ja Euroopa Liit on prantslaste seisukohalt väljunud kontrolli alt,  nad ei suuda takistada ?ebainimlike? elementide sissetungi, millega kaasneb paratamatult nende endi  kui valgustatud keskuse mõningane tuhmumine.

Seevastu Blair tahaks nagu saada Euroopa Liidu kroonprintsiks. Tulleski veel kord tagasi tema äsja välja pakutud  Euroopa majandus- ja sotsiaalmudeli  ?kolmanda tee? juurde, tuleb õigluse huvides märkida järgmist. Et Ühendkuningriigil läheb mandriga võrreldes hästi, võlgneb ta suures osas tänu Thatcheri erastamistele ja  teistele väga valusatele reformidele. Alles see lõi eeldused majanduse kosumiseks ja uueks tõusuks. Kui seda ?okiteraapiat, mille toonast mõju  ja vastukaja ühiskonnas  näiteks inglise haritlastega suhelnud mäletavad (Thatcheri pihta sülitati tuld ja tõrva), poleks olnud, vaevleks Inglismaa tõenäoliselt veel hullemates raskustes kui Saksa- või Prantsusmaa. Nähtavasti on veerandsada aastat paras aeg, et see hakkaks meelest minema.  Noored pole seda muidugi tunda saanudki. Vaikimisi tähendab Blairi pakutud ?kolmas tee?, et ka prantsuse ja saksa ühiskonnad peaksid vähemalt osaliselt samasugused ohvrid tooma, nagu toona saareriigi elanikud.  On aga enam kui kahtlane, kas  prantslased on selleks valmis.

Inglaste ja prantslaste suhted on ambivalentsed nagu alati. Teisele (verbaalselt) ära susata püüavad mõlemad, ehkki viimasel ajal on prantslased aktiivsemad, vähemalt rahvusvahelisel areenil. Statistika ja arvamusuuringud kõnelevad aga järgmist. Inglastele meeldib elada Prantsusmaal, nad muretsevad sinna järjest rohkem kinnisvara.  See peaks rääkima sellest, et seal on mõnusam elada, elamise kultuur on kõrgem. Samas on inglased praegu oma riigi, ühiskonna ja tuleviku suhtes palju optimistlikumad kui prantslased. Viimaste hulgas on oma tuleviku suhtes  rohkesti ärevust ja kahtlusi. Keset seda kõrget elamise kultuuri.

 

Viimane tilk karikasse

Ja nagu pinget veel vähe oleks,  hääletavad  just  nende  ridade  kirjutamise ajal  Singapuris spordimaailma vägevad, kus toimuvad 2012. aasta mängud. Ja mitteametlikult on teada, et kõige tõenäolisemad kandidaadid on London ja Pariis. Poliitiline aspekt on niisugustel hääletamistel alati olemas, aga harva  nii markantselt kui praegu. Kahe linna rivaliteedi taga võtab vägisi kuju Chiraci ja Blairi vastasseis. (Nagu teada, on esimene  olnud Pariisi linnapea.) Ühe aktsiad tõusevad täna õhtuks kindlasti. Kellele Austerlitz, kellele Waterloo.

5. VII