Koormav kohustuslik kirjatehnika

Jürgen Strandberg

Kirjutusoskuse omandamine tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik. Eestis tehakse ponnistusi koolide administratiivseks ümberkorraldamiseks. Igati arusaadav. Rahvastiku paiknemine nõuab koolikorraldusse rohkem raha, kui selleks kasutada tahetakse – see on teada olev koolireformi põhjus. Mis aga muutub reformitava kooli õpetuses ja iseloomus? Kelle asi see on? Kas koolis jätkatakse XIX sajandi laadset klassiruumis papagoina järelekordamisel põhinevat õpet või uuendatakse ka õpetuse sisu ja viisi? Arutlemata praegu selle üle, kas ja kuidas kasutada avastus- ja e-õppe parimaid eeskujusid, juhin tähelepanu sellele, et jätkuvalt on üheks kooliõpetuse omapäraks kohustuslik kirjatehnika ja seotud tähtedega kirjutusoskuse lihvimine. Seda vaatamata asjaolule, et enamik sõnumitest tuleb klahvide alt, mitte sulest või pliiatsist. Teiste riikide kirjutamisega kaasnevad probleemid erinevad mõnevõrra meie omadest, sest meil õpetatakse enne trükitähti ja siis kirjatähti. Trükitähtedeks on vaid suured tähed ja kirjatähtedeks siis suured ja väikesed käekirjalise siduskirja tähed. Klaviatuuri alt tulevad siiski suured ja väikesed trükitähed. Selge, et suurte ja väikeste trükitähtede selgeksõppimine ja nende kasutama õppimine võtab oluliselt vähem aega kui vilumust nõudva kirjatehnika omandamine. Kirjaoskus on eneseväljenduseks. Kas tõesti on põhjust arvata, et kõigile sidusate tähtede kirjutama õpetamine parandab üldist väljendusoskust? Ei, ma ei protesti siin kalligraafilise eneseväljenduse ja selle õpetamise vastu, kuid küsin, kas seda on otstarbekas püüda omaseks teha kõigile. Seda enam et tähtede lahus kirjutamise kiiruse ja siduskirja kiiruse vahe on olematu ja mõlemad jäävad alla klaviatuuril kirjutamisele, kui kasutada kõiki sõrmi.

Briti teadusajakirjanik, keemikuharidusega Philip Ball avaldas mõne nädala eest ajakirjas Prospect artikli kohustusliku kirjatehnika needusest („Curse of cursive handwriting”). Kas tõesti on nii, et käsitöö või joonistamise õppimine või muu käeline tegevus, mida lapsed teeksid rõõmuga, ei anna mõtte ja motoorika koordineeritud toimimist, mida kirjatehnika sundõppes just oluliseks peetakse?

Mul ei jää siinkohal muud üle, kui jagada teiega tähelepanekuid, mida Ball teinud on, ja loota, et leidub neist mõtetest kinnihaarajaid.

Ball ironiseerib, kui toob näite lastele viiulimängu õpetamisest, osutades, et nende jaoks on see üldjuhul väga keerulise oskuse omandamine. „Olles neile just selgeks teinud, kuidas kontrollida sõrmi, hoida õigesti poognat, mil moel kräunatusteta ja sujuvalt üle keelte libistada, ja just siis, kui nad hakkavad jõudma eesmärgini, kui nende enesekindlus kasvab, nad tabavad õigeid noote ja valdavad viiulit nagu muusikud, keda nad iga päev kuulavad, teatame neile, et oleme kogu aeg õpetanud neid mängima vasaku käega, aga nüüd on aeg õppida ära meetod, mida kasutavad täiskasvanud, ehk siis täpselt vastupidi.” Nali naljaks, muidugi ei õpetata lapsi niimoodi viiulit mängima, ometi kui just nii või enam-vähem nii õpetatakse lapsi kirjutama.

Autor osutab, et loetav tekst, mida inimesed iga päev näevad ja mida nad lugema on õppinud, erineb nagu öö ja päev sellest kohustuslikust kirjatehnikast ja sidusana kirjutatud kirjatähtedest, mida aastaid ja aastaid kirjutama õpitakse. Seda kõike tehakse vanemate silme all, kes möönavad, et ega nendegi käekiri kiita ole.

Käekiri?! Kus me tänapäeval vajame KÄEKIRJA (nagu Ballgi pean siinkohal silmas seda sidusalt kirjutatud tähtedega kirja; tähti, nii suur- kui ka väiketähti, peame loomulikult kirjutama õppima, see pole küsimus) sellises ulatuses, et peaksime pidama selle õpetamist oma koolikorralduses sedavõrd keskseks? Kas käekirja, tegelikult kasutu oskuse õppimine – kui silmas pidada kalligraafilist käekirja –, on sedavõrd suur väärtus, et panustada sellesse kallist aega?

Ball toob näite, kuidas vaatamata kõikidele pingutustele teha õpilastest ilukirjamasinad lõpeb kõik arstikäekirjas loetamatute kritseldustega retseptidel või haiguslugudes (kui need ei ole digitaalsed).

On siis meie kiri kujunenud kunstiks või on tegu oskusega, mis enamiku kasutajate puhul hääbub aja jooksul millekski, mille üle uhkust ei tunta? Ball, kes kirjutab käsitsi eraldi tähti, aga stiilselt ja korralikult, on küsinud kirjatehnika õpetamise kohta arvamust algkooliõpetajatelt, kes vähemalt tema tutvusringkonnas olid veendunud, et kirjatehnika õpetamata jätmine muudab inimeste kirjastiili talumatuks ja lapselikuks. Ometi ei olevat nad midagi laiduväärset leidnud Balli kirjastiilis.

Kirjatehnika on traditsioon, mida õpetatakse ilmsest eelarvamusest, hirmust ja kes teab veel millest, põhjendades seda kas lapselikuks jääva kirjastiiliga või asjaoluga, et aju ja käe (motoorika) vahel ei kujunevat muidu välja vajalikku seost. Väheusutav. Koolis ei ole ju mood ja trenditeadlikkus kohustuslikud õppeained. Tunnistan, et minu koolikaaslaste hulgas, kes nüüd on juba täiskasvanud, ei ole kedagi, kes kannaks suures mõõdus lasterõivaid.

Ball märgib, et kirjutusoskus ei ole lihtne oskus, seda enam tuleks selle omandamine teha nii lihtsaks kui võimalik.

Sümbolkeelte ja märgilise kirja esimene ja olulisim mõte on sõnumid ja kommunikatsioon, mitte stiil, kuidas seda vormiliselt tehakse.

Paratamatu on ka see, et kord omandatud kirjatehnika hakkab aja jooksul muutuma ning kui kirjutajal endal on veel võimalik iseenda sidusas kirjas paberile pandut ka esitada, siis kellegi teise käekirjalist on teksti sujuvalt ette kanda üsna raske.

Mis on sellise mitut moodi kirjutama õpetamise mõte? Pean silmas tänapäeva, mitte möödanikku. Milline on selle kirjutama õpetamise viisi õigustus XXI sajandil? Kui keegi oskab seda võimalikult teaduslikult põhjendada, siis palun!

Ball vahendab Missouri ülikooli professorit Randall Wallace’it, kes ütleb, et lugemisspetsialistina tundub talle imelik, et inimestelt, kes on just selgeks saanud tähtede dekodeerimise sõnadeks ja mõisteteks, nõutakse äkki täiesti uue kirjutamisstiili õppimist. Wallace’i üks uurimisteemasid on inimeste lugema motiveerimine ja sellega seotud problemaatika.

Tõepoolest, selle asemel et lapsed võiksid lugemist nautida, pannakse nad ilukirja õppimisega vaeva nägema.

Kujutan hästi ette, kuidas mu enda ja Ballilt tuge saanud protest kirjatehnika vastu põhjustab ka digitaalajastul paljudes pahameeletormi. Kordan üle: et ma ei ole ilusa käekirja või kunsti või mille tahes vastane, aga sellega on nagu viiulimänguga – see ei pea olema kõigile kohustuslik. On vaja juhtida õpilased teeotsale, kust nad ise edasi saavad, kui tahavad. Vaikimisi kujutatakse ette, nagu olekski ilusa käekirja tippsaavutuseks selline sidus kirjastiil. Kas tõesti? Kas siis laisulega ei saagi ilusasti kirjutada, gooti või mõnes muus stiilis, kus tähed ei pea omavahel ühendatud olema?

Grafoloogide jaoks on käsitsi kirjutatud tekst ikka käsitsi kirjutatud tekst. Võimalik, et hoopis nemad peavad ümber õppima, kui käsikirjastiile on juba suur hulk.

Mille eest ma siin seisan ja võitlen? Tegelikult aja eest, mida oleks võimalik lastele anda mõne sisukama ja arendavama oskuse õppimiseks. Kümne sõrmega klaviatuuri kasutamise õppimisega tuldaks kindlasti toime lühema ajaga, kui kulub õpetajale meelepärase käekirja omandamisele.

Aja kokkuhoiu tähtsusest hakati Soome koolisüsteemis rääkima juba 15 aastat tagasi. Oli aru saadud, et ajastu vahetub ja arvutid hakkavad üha rohkem täitma meie igapäevaelu. Soomlastel kulus paar aastat, et süsteem omaks võtta. Praegu peavad Soome õpilased olema võimelised lugema sidusat käekirja, aga igapäevaselt kasutama nad seda ei pea. Sama kehtib ka Skandinaavia maades.

Ball ütleb, et hariduses sedavõrd keskse tegevuse puhul, nagu on kirjutamise õpetamine, peaks kasutama teaduslikke argumente, selleks et otsustada, mis on õige, mis võiks olla parem ja mis on kasutu. Ei jää muud üle kui sellega nõustuda ja üles kutsuda veel kord rööbiti hariduse majandusliku poole reformiga ümber mõtestama ja korraldama ka hariduse sisu.

Võimalik, et palju kurdetud lugemisharjumuse vähenemine on põhjustatud asjaolust, et lapsi kohustatakse tähtede vahele meisterdama kaarekesi ja sabakesi ja muid vidinaid, et oleks ilus ja nii on kombeks. Seda vaatamata asjaolule, et trükitud tekst, mis ju on loetav, ei näe kaugeltki sedamoodi välja.

Põhjendust, et seda tehakse ja tuleb teha, kuna nii on kogu aeg tehtud, ei saa enam kaalukana võtta.