Kontrolliühiskonna agendid „CSI-st”

Anders Härm

Kriminalist korjab tõendid reaalsuse „urruaukudest”: põrandavahedest, seinapragudest ja küünte alt, see tähendab nähtava maailma alt. Pääsu ei ole.      Viimase kümnendi jooksul on detektiiviseriaali formaadis toimunud  väike, aga vägagi märkimisväärne muutus: laboratooriumide sügavusest on areenile astunud uus kangelane – kriminalist. Minu lapsepõlve dekkarite seksuaalselt frustreerunud romantilised kangelased nagu Dempsey ja Makepeace, üksik hunt nagu machoass Schimanski või igast servast üle voolava sarmiga Sonny Crockett ja Rico Tubbs on taandunud. Nad on teed andnud kunagistele laborirottidele, kelle nokitsemine lahkamislaudade ja mikroskoopide juures oli veel 20 aasta eest midagi tüütult ebaseksikat ja sekundaarset detektiivi ennast, autosid ja inimelusid ohverdava uurimistöö kõrval.

 

Nüüd on  aga detektiiv nukra putukasõbra Gil Grissomi ja imalalt sentimentaalse kõiketeadja Horatio Caine’i kõrval üksnes teisejärguline ja juhm tegelane, kelle absoluutselt puudulik seksapiil on igaveseks tagaplaanile tõrjunud ja kelle nimi kunagi ei meenu. Loomulikult ei tähenda kriminalistide tulek klassikaliste dekkarite lõppu, vaid üksnes seda, et ka need on medieeritud uue kriminalistika diskursuse kaudu. Seriaalid nagu „CSI: Kriminalistid”, „CSI: Miami”, „CSI: New York”, „NCIS” jne on liiga kiiresti, vaid mõne aastaga üle ekraanide paljunenud, et see võiks olla päris juhuslik. Loomulikult  oli see produtsentidele äärmiselt tulus avastus, et dekkariformaat, mis tundus igasugusest innovaatilisusest ja kujutlusvõimest üheksakümnendateks kuivaks tõmmatud, oli suuteline niivõrd edukalt uuenema. Ent kas ei ole selle kõige taga siiski veel midagi?     

Popkultuur peegeldab ühiskonda 

Slavoj Žižek on 1920ndatel ajaviitekirjanduses toimunud üleminekut detektiivjutult detektiivromaanile analüüsides möödaminnes maininud, et iga selline muutus ja nihe peegeldab ka teatud muutust ühiskonnas ja Zeitgeist’is.1 XIX sajandi müstilise ja intuitiivse, müsteeriumide lahendusi justkui iseenda alateadvusest välja tõmbava gootiromaanide detektiivi asendab kahekümnendatel järk-järgult loogiline, deduktiivse mõtlemisega süsteemne semiootik, kes etteantud mänguväljal alati triumfeerib. Lugedes lõpuks kõik segi paisatud märgid õigesti kokku, jutustab ta hämmastunud kuulajatele lineaarses  vormis „tegeliku loo”. Detektiivromaani peategelased nagu Hercule Poirot, Nero Wolfe või miss Marple on kodanliku teadusliku ratsionalismi kehastused ning detektiivjutu peaaegu üleinimlikke võimeid omavate romantiliste selgeltnägijate järeltulijad2.

Need ratsionalismi manifestatsioonid massikultuuris, kaosest korda loovad ja igasugust regulaarset korrapära austavad ning metafüüsikat tõrjuvad tegelased vahendasid sellist sootsiumikorraldust, mida Michel Foucault on nimetanud distsiplinaarühiskonnaks. Distsiplinaarühiskonna ideaalmudeliks oli Foucault’  jaoks katkuhaige, perfektselt valitsetud linn: hierarhiline, segmenteeritud, suletud, pideva jälgimise ja jälitamise all, individuaalsete kehade üle arvet pidav – ühesõnaga panoptikum per se. Mudel klapib hästi kokku meisterdetektiivi ratsionaalse korra taastamise projektiga – ta paneb kõik asjad jälle õigesse kohta. Eelmise sajandi keskpaigas hakkas aga distsiplinaarühiskond murenema ning asenduma järk-järgult uue formatsiooniga, mida Foucault nimetab kontrolliühiskonnaks. Kui distsiplinaarühiskond  soovis indiviidi keha endale allutada, siis kontrolliühiskond soovib juba midagi palju enamat – bioloogilist, kontrolli „loomulikku”, seesmist, vaimset omaksvõttu.

Gilles Deleuze on Foucault’ käsitlust edasi arendades kirjutanud järgmist: „Distsiplinaarsetel ühiskondadel on kaks poolust: signatuur, mis tähistab indiviidi, ja administratiivne number, mis viitab tema positsioonile massi hulgas. Distsiplinaarsed ühiskonnad ei näinud nende kahe ühildatavust. Kuna võim ühtaegu nii individualiseerib kui ka liidab kokku, siis distsiplinaarne ühiskond konstitueeris kehandiks neid, kelle peal ta rakendas  võimu, ja modelleeris selle kehandi iga liikme individuaalsust. (Foucault nägi selle topeltlaetuse algupära preestri pastoraalses võimus – kogudus ja selle liige, kari ja üksik loom –, kuid tsiviilvõim toimib vaheldumisi ja kasutab teisi vahendeid, et kehtestada ennast „preestrina”.)

Kontrolliühiskondades pole enam tähtis ei signatuur ega number, vaid kood. Kood on password, salasõna, samal ajal kui distsiplinaarseid ühiskondi juhitakse loosungitega. Kontrolli numbriline keel moodustub koodidest, mis tähistavad juurdepääsu informatsioonile või keeldumist sellest. Näeme, et me ei  tegele enam paariga mass/indiviid. Individuaalidest on saanud „dividuaalid”3 ja massidest näidised, andmed, turud või „pangad”. Võib-olla on just raha see, mis väljendab kahe ühiskonna erisust kõige paremini, sest distsipliin viitas alati tagasi vermitud rahale, mis lukustab kulla numbrilise standardina, samas kui kontroll suhestub vahetusväärtuste voolavusega”.4

Distsiplinaarse ja kontrolliühiskonna erinevusi on lihtne ette kujutada binaarsete vastanduste kaudu. Mainitud vastandpaaridele nagu signatuur-password ja number-kood võib lisada sellised majanduse vallast pärit paarid nagu tehas-korporatsioon, tootmine  turustamine, industriaalne-postindustriaalne ja lõpuks sellised abstraktsioonid nagu staatilisus-voolavus, välispidine allutav distsipliin – internaliseeritud kontroll. Nagu Deleuze kirjutab, asenduvad distsiplinaarühiskonna normaliseerimistehnoloogiad otseste kontrollimehhanismidega, mis pole üksnes välised, vaid ka sisemised ning toimivad nii indiviidi kui ka ühiskonna, nii sotsiaalsete suhete kui ka keele tasandil.       

Biotehnoloogilise kontrolli masinavärk

Seriaali-kriminalist on distsiplinaarühiskonnast kontrolliühiskonda ülemineku suurepärane kehastus. Nii nagu üritatakse tungida naha alla kõikvõimalike biodigitaalsete jälgimisseadmete abil nii tungib ka kriminalist reaalsuse alla. Tema käes on  võimas biotehnoloogilise kontrolli masinavärk, millega tuvastatakse süüdlane ka ükskõik kui nappide ja ebatõenäoliste andmete põhjal, olgu selleks siis riidekiu struktuur või midagi muud selletaolist. Tema lahendab kuriteod reaalsusest – kehadest, materjalidest, objektidest jne – läbi tungides. Erinevalt detektiivist-semiootikust, kes taastab sümboolsesse korda löödud kaose indeksiaalseid märke kokku lugedes, läheb kriminalist kaugemale, nii lähedale reaalsusele, et see sarnaneb juba pigem sellega, mida Lacan nimetab Reaalseks. Kriminalist korjab oma tõendid reaalsuse „urruaukudest”: põrandavahedest,  seinapragudest ja küünte alt, see tähendab nähtava maailma alt. Totaalse biokontrolli agendina annab kriminalist selgelt mõista: pääsu ei ole!

Erinevalt kahekümnendate aastate pedantsetest kodanlastest olid seitsme- ja kaheksakümnendate detektiivseriaalide alkoholilembesed, isiklike probleemide käes vaevlevad kangelased kodanliku ratsionalismi allakäigu kehastused. Nende korteris valitses kaos, kõrgusid õllepudelite virnad, mis oleks olnud „ennekuulmatu” Poirot’ või Nero Wolfe’i puhul, nende uurimistöö peamiseks takistuseks olid nad ise. Seitsme- ja kaheksakümnendate  detektiivid olid mingis mõttes eluheidikud, kes kõigest hoolimata lahendasid lõpuks endale võetud ülesanded. Kahekümnendate detektiiv oli eradetektiiv, kodanik, kes vastandus ametliku politsei saamatusele.

Hilisem detektiiv, olgu „era” või „riigi” oma, oli saamatu üksnes eraelus. Colombo jääb nende kahe maailma vahele: vaheda ratsionaalse mõtlemisega, kuid kulunud heleda mantli ja klaassilmaga õnnetu sell oli tobuke, ilmselgelt mitte mingisugune härrasmees. Samas on sümptomaatiline, et „viimane” klassikaline detektiiv  Monk on juba patoloogiline juhtum – obsessiiv-kompulsiivne pedant, hullunud hüperratsionaalsus. Kriminalistidega tuli pedantsus tagasi: nende käed ei värise kunagi, kui nad kuriteopaigalt oma tõendeid kokku korjavad, nende tööd isiklikud probleemid märgatavalt ei häiri. Nad on mingis mõttes ekstsentrikud nagu klassikalised detektiivid või tunnevad vähemalt väga täpselt hea ja kurja, õigluse ja ebaõigluse piiri. Nende maailm baseerub teaduse, biovõimu, tähelepanelikkuse ja tehnoloogilise innovatsiooni totaalsel sümbioosil. Nagu õpetab Gil Grissom: „Kuula hoolega, mida asitõend sulle räägib”. Pisut liialdades võib lisada, et nad on nagu humaniseeritud küborgid: neil on üleinimlikult õilsad/ õiged tunded, silma asemel mikroskoop ja aju asemel arvuti. Nad on kontrolliühiskonna täiuslikud kehastused.     

1 Slavoj Žižek. Looking Awry. An Introduction to Jacques Lacan through Popular Culture. An October Book, The MI T Press Cambridge, Massachusetts, London, England 1998, lk 48-49. 

2 Piret Lotman kirjutab oma artiklis „Eurooplaste kultuur moodsas käsitluses” (Sirp 4. IX 2009) jutskui teatava üllatusega, et sai Donald Sassooni maailmakultuuri hõlmavast raamatust teada, et detektiivkirjandus sümboliseerib kodanlikku kultuuri. Kahtlemata ei ole see väide ei Sassooni ega ka siinkohal tsiteeritud Slavoj Žižeki oma, vaid tulenenud üsna mitmetest detektiivromaani käsitlevatest uurimustest. Samas on ikkagi Žižek see, kes osutab seostele ühiskondlike formatsioonide muutumise ja detektiivlugude žanri vahel.

3 Tõlkimatu sõnamäng. Tuletatud sõnast divide ’jagama’. Vastandatud mõistele „indiviid”, mis tähistab üksikisikut. Seega võiks mõiste „dividuaal” võiks tähendada lõhestatud isiksust.

4 Gilles Deleuze, Järelmärkusi kontrolliühiskondade kohta. – L’autre Journal, nr I, mai/1990. Tsit: Kuritöö ja karistus. näituse kataloog / tekstikogumik (toim Anders Härm), Tallinna Kunstihoone Fond, 2007, lk 132–136.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht