Konstruktiivne tüli

Anna loodusseadustele sõrm ja see ei võta mitte ainult kätt, vaid tahab sind koos naha ja karvadega loomaks taandada.

LEO LUKS

Aeg-ajalt tekib ja areneb meiegi ajakirjanduses mõni pikem põnev debatt filosoofiliselt kaalukatel teemadel, kuid päevalehtedes ilmuv vajub kiiresti unustusse, vaidlus kaotab piirjooned, mõndagi võib lugejail algusest peale kahe silma vahele jääda. Sestap tuleb palavalt tervitada Rein Raua mõtet koondada üks hiljutine vaidlus kaante vahele. Kõnealune vihik demonstreerib lugejale, et keerukate probleemide üle saab arutleda nappide leheartiklite mahus ja tehnilisse kõnepruuki laskumata ning, mis veelgi tähtsam, et ka ühismeedia umbkraakluste ajastul on siiski võimalik pidada mõistlikku debatti. See, et vaidlusest sotsiaalkonstruktivismi üle ei saanud poriloopimist, on Rein Raua, ühe peamise väitleja teene. Tema põhiline oponent Lauri Vahtre on üritanud mitmes artiklis debatti isiklike solvangute mudamaadluseks muuta (lk 59, 105), kuid Raud ei võta vedu, vaid on noppinud stoilise rahuga Vahtre sõimu vahelt välja arutlemist väärt nüansse. Selline stiil meelitas ligi teisigi arutlejaid, nii et karikatuurselt alanud vaidluse lõppedes on asi palju selgem ning leerid tulnud üksteisele pisut lähemale. See on meie emotsiooniküllasel polariseerumise ajajärgul suur saavutus.

Debati kulg on kogumikus hästi jälgitav, kuna omavahel seostuvad artiklid on reastatud enam-vähem ilmumisjärjekorras, pealegi on Mikko Lagerspetz oma järelsõnas arutluse piirjooned lühidalt üle korranud. Mitmel korral mainitakse debati käigus universaalide tüli. Sealt mõisteid laenates võibki alustuseks fikseerida vaidlusleerid. Realismi leeri (üldmõisted hõlmavad tegelikult olemasolevaid asju) kuuluvad peale vaidluse alustaja Lauri Vahtre veel Peeter Espak, Maarja Vaino, Martin Ehala ja Tiit Kärner. Kuigi nende vahel esineb n-ö kraadierinevusi, järeldub nende realismist konservatiivne eluhoiak: üldmõisted nagu nt rahvus ja sugu peegeldavad tegelikult olemasolevaid nähtusi ega ole vabalt konstrueeritavad; tuleb vältida kiireid muutusi ühiskonnas, kuna nende ohtlikud tagajärjed pole sageli ennustatavad. Nominalismi leeri kuuluvad sotsiaalkonstruktivismi kaitsjad. Tegelikus debatis esindas seda positsiooni Rein Raud üksi, kuid kogumikku on lisaks tellitud artikkel Aet Annistilt ja Mikko Lagerspetzilt. Sama liini pooldab ka Tõnu Viik varasemalt kirjutatud artiklis eesti kultuuri mõistest. Aro Velmet ja Mihkel Kunnus on esitanud oma artiklites täpsustavaid kommentaare, vaidluse tuuma osas seisukohti välja arendamata.

Vaatamata sellele, et debatt leidis aset päevalehtede arvamusartiklite napis mahus, tõstatatakse selle käigus aukartustäratav hulk probleeme, millest paljud on jäänud küll korralikult läbi vaidlemata. Läbi libisevad nii ontoloogia (mis on asi, olemasolu liigid) kui ka epistemoloogia (mis on teadmine, tõde) alusprobleemid, piike murtakse rahvuse ja soo olemuse ning inimese arengu geneetiliste ja kultuuriliste mõjurite üle. Järgnevalt rekonstrueerin mõned debati kesksed sõlmküsimused, pöörates oma kommentaarides tähelepanu vaidlusleeride argumentidele ja arutlusvigadele. Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et lähtuvalt oma filosoofilistest alususkumustest on konstruktivism mulle objektivismist palju hingelähedasem, kuid püüan vaidlust analüüsida võimalikult erapooletult.

Avang õlgmehikesega

Õlgmehikeseks või poksikotiks nimetatakse levinud arutlusviga, mis seisneb kritiseeritava positsiooni karikeerimises, absurdsena esitamises. Ka Lauri Vahtre algatab vaatlusaluse konstruktivismidebati õlgmehikese ehitamisega. Vahtret pahandab üks Tõnis Saartsi artiklist pärit Laclau ja Mouffe’i diskursuse­teooria pisut uljas refereering: „… ei tasu otsida ka tõde ja tegelikkust: kõik see, mida me ümber näeme, on kinni meie enda mõtlemises ja meie enda loodud tähendussüsteemides ja diskursustes“ (lk 16). Selle tsitaadi põhjal arvab Vahtre: 1) justkui väidaksid Saarts ja teised temasugused, et „tekstil või reaalsusel on sama palju interpretatsioone, kui on nägijaid-lugejaid-tajujaid, ning et üks interpretatsioon pole teisest parem“ (lk 14), s.t igaühel oma tõde, üht tõde ei ole; 2) sotsiaalkonstruktivism on tõetusõpetusega lähedalt seotud (lk 16).

Õlgmehikest toestavad rahvuse mõiste üle arutledes teised konservatiivid. Peeter Espak: „Kõik meile iseenesestmõistetavana näivad asjad oleks justkui mingite ajaloo hämaruste algusest tegutsenud kurjusejõudude ja kahtlaste võimurite poolt loodud pettekujutelmad“ (lk 27). Maarja Vaino: „Kas endast lugupidavad teadlased kujutavad tõepoolest ette, et mingi üleloomulik (ent ometi inimlik?) jõud võttis 19. sajandil kätte ja hakkas savihunnikust eestlast meisterdama?“ (lk 34).

Vahtre teise väite kohta õiendab Lagerspetz, et Laclau ja Mouffe’i diskursuseteooria on sotsiaalkonstruktivismiga üksnes kaudselt ja lõdvalt seotud (lk 125). Olulisem on aga see, et Vahtre konstrueeritud esimest väidet ei poolda mitte ükski tema oponentidest, ei Laclau ega Mouffe, ei neid tsiteeriv Saarts, rääkimata Rauast või sotsiaalkonstruktivismi rajajatest Bergerist ja Luckmannist.1 Raud õiendab sellega juba oma esimeses vastulauses: „Sotsiaalne konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste põhjustatud. Seega on sotsiaalsed konstruktsioonid täiesti reaalsed, sest nad mõjutavad meie elu“ (lk 39).

Samuti selgub Aro Velmeti ja Mihkel Kunnuse refereeringutest (lk 43–47, 53), et Berger ise oli pigem konservatiiv ning pidas otsesõnu Vahtre konstrueeritud esimest väidet enesehävituse retseptiks (lk 53). Raua õiendusele vastab Vahtre omakorda kraaklevas stiilis kriitikaga, justkui süüdistanuks Raud teda esimese väite jutumärkides osa pooldamises (lk 59). Küllap tahtis Raud oma täpsustusega öelda ikka seda, et Vahtre eksib sotsiaalkonstruktivismi esitamises esimese väite kujul. Tegelikult üritatakse konstruktivistlike ühiskonnateooriatega just visandada need protseduurid ja seaduspärasused, mille alusel tegelikkust kollektiivselt luuakse (vt täpsemalt Velmeti artiklist). Erinevas kultuurikontekstis konstrueeritakse erinev tegelikkus (maailmavaated), kuid nende hulk on üksikisikute hulgast määratult väiksem; samuti pole konstruktivisti arvates üht ainuõiget tegelikkusekäsitust, kuid kahtlemata on ühes või teises kontekstis just mingi konkreetne käsitus teistest parem ja toimivam.

Liigun analüüsiga edasi ontoloogilisele tasandile, mis jääb debatis lõpuni läbi vaidlemata. Raud möönis esitatud tsitaadis, et „sotsiaalsed konstruktsioonid on täiesti reaalsed“, kuid paistab, et see sotsiaalse praktikaga kokku põimitud reaalsus ei ole tema oponentide meelest piisavalt reaalne.

Iha asjade endi järele

Lagerspetz täpsustab, et sotsiaalkonstruktivism on teadmissotsioloogiline, mitte ontoloogiline teooria (lk 21). Nii Raud (kas või esitatud tsitaadis) kui ka Annist (lk 22) möönavad varmalt loodusliku „objektiivse“ reaalsuse olemasolu ning üritavad hoida debatti n-ö kultuurilisel tasandil, nende nähtuste juures, mis ei ole loodusseaduste põhjustatud. Selline mõõdukas strateegia on küll tervemõistuslik ning koherentne sotsiaalkonstruktivismi klassikute positsioonidega, kuid, nagu kohe näeme, teeb konstruktivismist kergesti mitmekesiste naturalistlike rünnakute märklaua.

Lauri Vahtre tutvustab kahes esimeses artiklis oma ontoloogilisi positsioone, mida võiks viisakalt väljendudes nimetada naiivseks realismiks (Lager­spetz kasutab selle iseloomustamiseks populismi mõistet, lk 128). Selle ontoloogia aluseks on vankumatu usk asjade endi olemasolusse, olgugi et Vahtre möönab, et tunnetuslikul tasandil tuleb keerukamate asjade esitusse sisse ka konstrueeritust (lk 13). Vahtre püstitab uurimisülesandena küsimuse, kus lõppeb asi ise ja algab see, mida temast arvatakse, ning kui palju on arvamustes seda, mis tuleb vältimatult asjast endast, ning mille osas võime üht-teist kokku leppida (lk 17). Kui Raud süüdistab oma vastulauses möödaminnes konservatiive lihtsakoelises ontoloogias – asjad saavad nende meelest ainult päriselt olemas olla või täielikult puududa (lk 37) –, siis hakkab Vahtre sellest märkusest sarkastiliselt kinni ning imestab pikalt-laialt kolmanda eksistentsivormi, millele Raud vihjab, absurdsuse üle (lk 55-56). Vahtre lihtne kahevalentne ontoloogia alustab meeleliselt tajutavatest lihtsatest partikulaaridest, nagu mägi ja küngas, ning üldmõisted on tema tõlgenduse kohaselt üksiknähtustest välja destilleeritud-abstraheeritud (lk 57). Seega oleks asi lihtne: kõik, mis on, on päriselt ja ühtviisi olemas – nagu õun või mägi, nii ka rahvus ja sugu (tõsi küll: Vahtre möönab, et lisaks asjadest endist pärinevale tuumsele abstraktsioonile võib inimlik tähendusloome lisada mõningaid konstrueeritud suvalisi jooni, lk 57).

Raud on delikaatne ega hakka sellise realismiga printsipiaalselt vaidlema, vaid keskendub oma järgmistes artiklites üldmõistete asjadest endist destilleerimise kriitikale (lk 63–65). Omalt poolt mainin, et nii lihtsa ontoloogia abil on vaevalt võimalik isegi argielus toime tulla, isegi kui talupoja kombel filosofeerimisest keelduda. Lisaks mäele ja künkale on ju ometi olemas ka fiktsionaalsed karakterid ja sündmused (mida mainib ka Raud, lk 112) – neid ei ole tegelikult olemas, kuid ometi pole need ka suisa eimiski, vaid mõjutavad inimeste elu mõnikord rohkemgi kui reaalsed inimesed nende ümber. On täiesti mõeldav, et mõne inimese jaoks keegi/miski mõnikord on olemas, siis aga jälle mitte (kujutlegem kas või kahtleja meelemuutusi Jumala olemasolu küsimuses); tulevikuvõimalused ja minevikusündmused on teistmoodi olemas kui praegu kogetavad faktid (nt ei karda ma teadusliku realismi maailmavaate raames, et surnud Hitler mind kimbutama tuleks); leidub koguni objektideta, nullmahulisi mõisteid nagu „puust raud“ jne.

Küllap on Vahtre Rauda valesti mõistnud, omistades talle seisukoha, mille kohaselt on sotsiaalne konstruktsioon sama palju olemas ja sama päris kui objektiivsete loodusseaduste saadused (lk 56). Pigem tahab Raud rõhutada, et sotsiaalsete konstruktsioonidena mõistetud nähtusi on lihtsam muuta kui loodusseadusi (lk 39-40) ning sageli tulekski neid muuta (lk 42, 64-65). Selle omaduse poolest on need vähem päris, kuigi kahtlemata on õigus ka Kunnusel, et sageli on juurdunud kultuuripraktika muutmine raskemgi kui mõne loodusliku tunnuse ümberkujundamine (lk 49).

Kuid vaadeldud talupoja-ontoloogia pole ainus võimalik rünnak sotsiaalse konstruktivismi vastu. Peenekoelisemalt ründab Rauda Martin Ehala, väites PISA-testide tulemustele tuginedes bioloogiliselt tingitud erinevuste olemasolu poiste-tüdrukute sooritustes (lk 69-70). Raud temaga ei nõustu, viidates teistele uuringutele ja tõlgendusvõimalustele (lk 77). Tähelepanu väärib Tiit Kärneri uljas artikkel, kus jõutakse evolutsiooniteoreetiliste allikate abil jäigalt deterministlike järeldusteni: kultuur on emotsioonipõhine, mitte ratsionaalne inimeste käitumist programmeeriv mehhanism (lk 97, 99), muuhulgas on ka rahvused objektiivsed ja paratamatud ning sallimatus kultuuride püsivuse alussambaks jms (lk 100-101). Mõistagi pole selline naturalism vaieldamatu, kuid on siiski võimalik ja isegi populaarne. Raual jääb siinkohal üle toetada vastupidist seisukohta, et inimkultuuri määratlevate joonte seas on inimestele ainuomased tähtsamad (lk 115).

Siinkohal on piltlikult öeldes näha, et anna loodusseadustele sõrm ja see ei võta mitte ainult kätt, vaid tahab sind koos naha ja karvadega loomaks taandada. Debatis osalevad konstruktivistid maksavad siin lõivu oma mõõdukusele, objektiivsete loodusseaduste tunnistamisele. Mulle tundub, et Raud on selle möönduse teinud n-ö kompromissina, meenutades mõnes kohas siiski remargi korras, et ka füüsikalistest nähtustest räägime keele vahendusel, mitte ei koge neid vahetult, iseendana (lk 62, 110). Kui võtta alustuseks veidi radikaalsem konstruktivistlik positsioon2 – näiteks kas või kantiaanlik (vrd lk 113) –, tunnistades asjade endi kättesaamatust ning meie tunnetusvõime aktiivset vormivat rolli fenomenide tunnetamisel, siis kaotab loodusteadus oma õiguse öelda viimane sõna. Paljudes vormides esinev realism on instrumentalismist populaarsem nii loodusteadlaste kui ka teadusfilosoofide seas, kuid ka instrumentalismi pooldamine on kaugel absurdsusest ning võib olla naturalistlike anastusprojektide tõrjumiseks sotsiaalsete nähtuste käsitlemisel kas või strateegiliselt vajalik.

Vaateviis või tõetusõpetus?

Wikimedia Commons

Tõde ja relativism

Viimasel ajal on globaalse tõejärgsuse probleemi tuules arutletud ka Eestis usinalt tõe üle.3 Mõistagi ei saa sotsiaalkonstruktivismi üle peetav debatt läbi epistemoloogia ja keelefilosoofia aluste, ennekõike tõe mõiste avamiseta. Kahjuks kulgeb suur osa sellest debatist hermeetilises vormis: Vahtre nopib Raua monograafiast „Tähenduste keeris“ välja mõned epistemoloogilised alusmõisted ning süüdistab autorit süsteemituses (lk 104–106), Raud selgitab vastates oma mõistekasutust kannatlikult (lk 114-115). Siiski avaneb epistemoloogilise vaidluse tuum juba debati avaessees ning kui mõni konarlik sõnastus kõrvale jätta, ilmneb siin klassikalise relativismi-vaidluse teatud variatsioon.

Vahtre süüdistus (lk 14–16) tundub olevat järgmine: 2) sotsiaalkonstruktivism on tõestusõpetusega lähedalt seotud (lk 16) – s.t, tegemist on relativistliku positsiooniga; 3) relativism on loogiliselt ennast kummutav positsioon: „Kui konstruktivist ütleb, et tõde on üksnes kokkulepe, siis ta väidab midagi. Ta ütleb, et „nii on““ (lk 15); 4) relativism on ka psühholoogiliselt võimatu, mis tahes uskumusi omades eeldame nende tõesust: „Iga lause peab tõeseks iseennast … Meie lihtsalt ei saa elada, mõelda ega suhelda ilma selle [tõe] olemasolu eeldamata … Me eeldame, et asjad on täitsa iseseisvalt kuidagi, sõltumata igasugustest kokkulepetest, kuid arukate inimestena teame, et asi on küll asi, aga see, mida temast arvatakse, on iseasi“ (lk 15).

Loodan, et olen siinkohal tõlgendanud Vahtre positsiooni moonutamata. Küllap kõneleb Vahtre metafoorselt: väites, et „iga lause peab tõeseks iseennast“, peab ta silmas umbes seda, mida analüütilised filosoofid väidavad väitlausete tõevalmiduse all. Täpsem oleks rääkida ikka uskumustest, sest lause loogiline tõevalmidus ei tingi mitte alati seda, et lause ennast n-ö tõesena välja pakub (vt nt tänini etteütlustes levinud palindroomi „aias sadas saia“).

Vaatleme, kuidas sellele süüdistusele vastatakse. Teisest väitest on eespool juba juttu: Raud jt ei nõustu relativismi tõlgendamisega äärmusliku kõigi interpretatsioonide võrdsusena (Vahtre esimene tees), kuid siiski on sotsiaalkonstruktivism relativistlik, mitte objektivistlik tunnetusteooria (jätan kõrvale asjaolu, et kuna relativismi on varemgi korduvalt esitatud Vahtre stiilis absurdsusena, on paljud antiobjektivistid sellest mõistest distantseerunud). Raud esitab oma sõnavõttudes mitmeid näiteid ja argumente kultuurirelativismi ja keelelise relativismi poolt (lk 63–65).

Järgmiseks analüüsin neljandat väidet, psühholoogilist vaidlust uskumuste omamise kohta. Kuigi debatis ei piiritleta tõe mõistet, saab Vahtre mõttekäikudest välja lugeda, et ta räägib siin tõest objektiivses tähenduses, vastavusena tegelikkusele (vrd ka tema ontoloogilise eeldusega asjade endi olemasolu kohta): „Nimelt sisaldab iga lause eeldust, et on olemas tõde, mille suhtes teised tõed on kõigest „tõed“ ehk silmapetted ja eksitused“ (lk 15). Kuigi tegelik kogemus on sageli ekslik ja haarab vaid osa tõest, on uskumuste omamiseks vaja püsivat tõde n-ö regulatiivse absoluudina.4 Kui pidada tõde konstruktivistide kombel sattumuslikuks, siis ei ole Vahtre arvates üldse võimalik uskumusi omada.

See lahkheli paistab olevat punktiks, kus avalduvad tuumsed erinevused intuitsioonides, mida ratsionaalne debatt hajutada ei suuda. Sümptomaatiline on siinkohal asjaolu, et Vahtre süüdistab järjekindlalt sotsiaalkonstruktiviste nendele omase ainutõe sissetoomises debatti (lk 15, 60) ega pea millekski Raua õiendusi (lk 39, 63), mille kohaselt käsitletakse seesuguse lähenemine korral juba selle esiisa Mannheimist alates oma positsioone pelgalt sattumuslikena. Küllap on Vahtrel õigus sedavõrd, et ainutõe olemasolu uskumine on statistiliselt relativismist levinum hoiak, kuid tema neljanda väite raames deklareeritud „meie“ ei hõlma siiski kogu inimkonda. Peale sotsiaalkonstruktivismi leidub terve rida kaalukaid relativistlikke filosoofiateooriaid ja teisigi maailmavaateid.

Vahtre kolmas väide kujutab endast teada-tuntud relativismi paradoksi ning edasises debatis selle üle eraldi ei vaielda.

Ometi tuleks ka seda süüdistust põgusalt käsitleda, sest kui see tabab märki, siis oleks see, kes suudab psühholoogiliselt olla relativist ja mitte omistada oma vastavatele uskumustele ainutõe-kehtivust (tulles nii toime neljanda teesiga), ometigi eksituses, enesepettuse seisundis: omistades relativismile üldkehtivuse, kummutaks ta selle aktiga enda teadmata relativismi sisu. Ma olen seisukohal, et see kriitika ei taba tingimata märki, et mõõdukat relativismi (nagu nt sotsiaalkonstruktivism) ei pea käsitlema kategoorilise üldväitena („ta ütleb, et „nii on““). Relativismi pooldamiseks ei pea moodustama kategoriaalset üldväidet à la „kõik on suhteline“, piisab ka sellest, kui võtta skeptiline hoiak seniste tegelikkust piiritleda püüdvate üldteooriate suhtes. Selle hoiaku sõnastus võiks olla näiteks „mitte ükski senistest teooriatest ei ole piisavalt õigustanud ühegi väidete süsteemi tõesust kõigi inimeste jaoks“. Mõistagi on sellel väitel kaalu juhul, kui sellele lisandub kõigi parasjagu üldkehtivusele pretendeerivate teooriate kaalukas kriitika ning erinevate tegelikkuskontseptsioonide võrdlev esitus. Selliseid kaalumisväärseid kriitilisi käsitusi leidub piisavalt ning ka sotsiaalkonstruktivismil on siin oma väärikas panus. Nii sõnastatud positsioon ei kummuta ennast loogiliselt ning asetab tõestamise koorma nendele, kes soovivad mõnda universaalset teooriat kehtestada.5

Konstruktivismi kitsaskohad ja lahtised otsad

Seni pole ma toonud konservatiivide leerist esile kuigivõrd seisukohti, mida peaksin arukaks või õpetlikuks, kuid ometi neid on. Kindlasti tabab märki Vahtre kriitika (lk 60), et konstruktivistlikud teooriad ei rõhuta oma sattumuslikkust piisavalt või vähemalt mitte igal sammul, nii et nende põgusamal tundmisel võib kergesti jääda mulje universaalsus-pretensioonist. Sama etteheidet süvendab Mihkel Kunnus (lk 49–54). Kindlasti rakendatakse n-ö laiatarbe-konstruktivismi sageli valikuliselt, dekonstrueerides küll mõningaid nähtusi (sugu, rahvus, rass), kuid keeldudes sama mõõduga käsitlemast teisi (nt võrdsus või inimõigused).

Sotsiaalkonstruktivismi omaksvõtmisest ei tulene sugugi automaatselt, nagu peaks pooldama kõigi ajaloo käigus paika settinud konstruktsioonide kiiret ja pidevat muutmist. Nagu debatist ilmneb, võib leida ajaloost näiteid nii kiirete muudatuste ohtlikkuse (lk 71) kui ka kasulikkuse kohta (lk 111-112). Vaidlusleerid saavutasid teatava pragmaatilise konsensuse selles, et sotsiaalsete konstruktsioonide tõe kriteeriumiks on nende funktsionaalsus (Ehala lk 71, Raud lk 112), kuid kuidas seda piiritleda ja mõõta, pole ju samuti taevast ette antud, vaid ilmneb ühiskondlike protsesside ja vastasmõju käigus. Kas eelistada pigem üksikisiku vabadust või grupihuvisid, rahvuslikku või kosmopoliitset identiteeti, milline on muutuste läbiviimise ohutu kiirus jms? Need on inimelu suurprobleemid, mis ei ole minu hinnangul lahendatavad metodoloogia metatasandil ning lõpuni üldsegi mitte leheveergudel ja kabinettides, vaid vajavad eksperimenteerimist. Kriitilise märkuse korras mainin ka seda, et koostaja võinuks kogumikku juurde tellida mõne tuumakama-kaalukama arutluse ka konservatiivide leerist.

Korrektselt enesekohane sotsiaalkonstruktivism tunnistab iseenese sattumuslikkust, et see on omamoodi tänapäeva teoreetiline mood (Raud, lk 63). Sellel positsioonil olles võib küll uskuda, et see mood on ajastu suhtes funktsionaalne ja isegi progressiivne (peaaegu sõdadeta Euroopa, avatuse kasv ja pingelõdvendus), kuid ometi ei ole vähematki alust väita, et progress paratamatult jätkub (teleoloogiline ajaloomõistmine oleks vägagi essentsialistlik). Tuleb möönda, et mood muutub ning sageli ka kordub. Konservatiivsed suletuse-narratiivid võistlevad samuti n-ö uskumuste turul ning kahtlemata leiavad need omajagu tuge praegusest globaalsest segadusest ja ebakindlusest. Kui küsida praegu, mis haarab laiu rahvamasse rohkem, kas mõõdukad liberaalsed, oma sattumuslikkust tunnistavad narratiivid või enesekindlalt räuskavad essentsialistid, siis ma arvan, et sellele küsimusele oskab iga lugeja päevauudiste põhjal vastata. Küllap Kärner liialdab, defineerides kultuuri läbinisti emotsioonipõhise mehhanismina (lk 97), kuid liialdab vähem, kui liberaalsed intellektuaalid loodavad.6 Eriti just keerulistel aegadel vajavad inimesed lihtsaid lugusid, millesse klammerduda. Relativism aga on keeruline ja nõuab suurt sisemist hingejõudu kujundada oma uskumused ilma loomulikkuse garantiita.

1 Vt Peter L. Berger, Thomas Luckmann, Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus. Ilmamaa, Tartu 2018.

2 Vt nt Ernst von Glaserfeld, Radikaalne konstruktivism. Üks teadmise ja õppimise viis. EKSA, Tallinn 2018.

3 Lisaks jooksvalt ajakirjanduses ilmunule vt Leo Luks (toim), Fakitid, vaidlused ja argumendid tõejärgsuse ajastul. – Studia Philosophica Estonica 2018, kd 11.1; Tõde ja tõed humanitaarias. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 8-9.

4 Minu hinnangul on needsamad intuitsioonid pikemalt avatud Vahtre mõttekaaslase Martin Ehala hiljutises artiklis: Tõde, identiteet ja moraalne absoluut. – Keel ja Kirjandus 2019, nr 8-9, lk 660–672.

5 Et ei paistaks, nagu oleksin enda arvates viimase lõiguga mingi kaaluka filosoofilise avastuse teinud, olgu viidatud mõnele relativismi võimalikkust kaitsvale eestikeelsele tööle: Joseph Margolis, Objektivism ja relativism. – Akadeemia 1997, nr 4; Paul Boghossian, Mis on relativism? – Akadeemia 2010, nr 2.

6 Ratsionaalsuse-emotsionaalsuse vahekorra kohta inimeste otsustusprotsessis võib lugeda kas või käitumisökonoomika töid, nt Richard H. Thaler, Väärkäitumine. Käitumisökonoomika tagamaad. Äripäev, Tallinn 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht