Konspektid letile!

Kaarel Tarand

Ülikoolides on ärevad ajad, sest minister Jaak Aaviksoo algatatud muutused ei ole kõigile kaugeltki ühtviisi meele järgi. Rektorite nõukogu seisukoht paistab olevat, et (avalikud) ülikoolid on ministri plaanidega nõus küll, kui  vaid kõvasti raha juurde antakse. Kuid on ebarealistlik arvata, nagu võiks Eesti riik oma hariduskulusid (osakaaluna SKTst) piiramatult suurendada, minna mööda ka Soomest ja Rootsist, kes praegu selle ala üleilmse edetabeli tipus seisavad.        Mõistagi võib iga maksumaksja küsida, kas selle raha eest, mida ühiskond ülikoolidele praegu jagab, saab ka piisavalt tagasi. Kas see on üldse mõõdetav?

Kas ülikoolides toimuv peab alluma ka mingile välisele kontrollile? Kas ainsad probleemid ülikoolides ongi  seotud juhtimisskeemiga, nagu möödunud aasta avaliku mõttevahetuse järgi võis mulje jääda?       

Nii kummaline, kui see ka pole, tundub ülikoolides toimuva nõrgim lüli olevat just õppetegevus. Siin on süüd nii õpetajatel kui ka õpetatavatel, aga ka ülikoole kui majandusüksusi viimasel kümnendil kujundanud liigliberalistlikul  maailmapildil. Peaaegu kõik see, mis praegu näib valesti olevat, on aga paigatav ja muudetav ülikoolide endi otsustega. Rahalise katteta laienemise võidujooksu lõpetamine on ülikoolide kokkuleppe küsimus. Õppe- ja teadustegevuse koormuse ümberjaotamine (ja vastavalt rahastamine) on samuti ülikoolide pädevuses.       

Võimalik, et ühiskonnas leidub valmisolekut ülikoolidele ka raha juurde anda, kuid sel juhul tahaks praegusest täpsemalt teada, mida selle eest ikkagi tehakse. Kas loodav avalik hüve on  ainult lootus, et ülikoolis käinud inimesed oma teadmised uuesti siinsesse ühiskonda investeerivad? Või midagi käegakatsutavamat?       

Üks lihtne ja mõõtmatult kasulik viis teadmiste levikut ühiskonnas suurendada oleks järgida Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MI T) eeskuju ja anda kõik loodavad õppematerjalid tasuta avalikku kasutusse. Nii tabataks mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks leviks  kvaliteedikontrolli läbinud uued teadmised ühiskonnas ka nende hulgas, kes ei ole otse ja põhikohaga õppimisega seotud. Palju kiidetud eluaegne õpe ei saagi täiel määral toimida, kui uus loodav akadeemiline info on peidetud ametkondlike või rahaliste barjääride taha. Teiseks vähendaks info avalikkus tarbetut dubleerimist (näiteks ainetesse sissejuhatavate kursuste kokkukirjutamisel, sest neis pole väga palju originaalitseda võimalik)  ning soosiks koordinatsiooni ja koostööd kogu Eesti ülikoolide ulatuses. Kolmandaks, mis pole sugugi pahatahtlikult öeldud, võimaldaks see praegusest tõhusamat avalikkuse kontrolli just ülikoolide õppetegevuses toimuva üle. Kui praegu võib meil olla kasutada üksiku tudengi väide, et näiteks professor rääkis auditooriumis ainult anekdoote ning andis loengu lõpuks kirjanduse nimekirja (millise tegevuse eest pole ühiskonnal erilist mõtet maksta), siis võimaldaks  õppematerjalide avaldamise kohustus pidevalt vaadata, kui tõsiselt õpetajad oma ametit peavad. Distsiplineeriv moment veel lisaks – kes prestiižika ameti pidajatest ikka avalikult naeruvääristatud tahaks saada?     

Paar läbimõtlemist vajavat momenti kogu asja juures muidugi on. Kõigepealt autoriõigusega seonduv. Autoriõigus kaitseb loodut niikuinii, kuid professori jaoks ei peaks konspektimüük olema elatise teenimise allikas. Ja teisalt, ühiskonna kui rahastaja õigused võivad vabalt  autori õiguste varalise osa üles kaaluda. Suurem küsimus on, kus on ülikooli õppetegevuses üldse n-ö maksustamiskohad. Kui kursused on vabalt saadaval, siis tasuks ehk maksustaminegi nihutada kursusele registreerumiselt hoopis eksamineerimisele. Pole tähtis, kus ja kuidas on teadmised omandatud, ülikool on aga see volitatud isik, kes nende teadmiste ulatust ainsana mõõta oskab ning raha võibki ta saada eksamineerimise ja diplomeerimise teenuse  müügist. Kui ostjaid pole, siis on ühiskonnas midagi laiemalt valesti. Need momendid ei muuda aga sugugi põhimõtet, et haritud ühiskond on võimalik seda kindlamini, mida vähem on barjääre teadmiste vaba liikumise teel.