Konflikt kiirenevas ajas

Laiaulatusliku konflikti võimuses on panna ühiskond peaaegu „seisma“ ja selle varjus on võimalik realiseerida mingit oma agendat.

ANDRE UIBOS

Konflikt on ühiskondliku läbikäimise ja kultuuriidentiteedi loomulik osa. Konflikti võib siinkohal mõista millenagi, mis justkui „hoiaks kinni“, mis ei lahene niisama triviaalselt ja kiiresti, olgu tegu poliitilise antagonismi, oma ja võõra vastandamisega vms. Konfliktiga manipuleerimisel võivad olla tublid tagajärjed. Konflikti saab kasutada ka aja konstrueerimiseks meie ümber, konfliktiga on võimalik panna aeg eriviisil (kellegi huvides) tiksuma.

Konflikti abil on võimalik kontrollida nii subjektiivse kui objektiivse aja möödumist – konflikt nõuab lahenemiseks aega. Subjektiivses plaanis hoiab konflikt ühiskonda teatud mõttes momendis kinni (nt sõjaaeg, mõni võimuvõitluse aeg, aga ka autoritaarne valitsusaeg koos selgelt defineeritud sise- ja välispoliitilise ohuga). Samuti on selgelt väljajoonistunud poliitiline konflikt muu hulgas võimeline tooma ka teatavat ühiskondlikku stabiilsust (st „aega seisma pannes“ on võimalik ühiskonnas olevaid protsesse näiliselt paremini kontrollida). Näitena saab siin tuua Putini Venemaa, kus pidev konflikt on osa Putini „stabiilsest“ režiimist (muidugi võib öelda, et antud „stabiilsuse“ mündil on ka teine külg, stagnatsioon).

See, kui palju aega konflikti lahenemiseks või ülalhoiuks kulub, on sõltuv meetoditest, mida konflikti konstrueerimises või selle lahendamises kasutatakse. Osa vastasseise on seetõttu loomult aeganõudvamad, teised aga kiiremini lahenevad. Ühiskonnas kohtab kiiremini lahenevaid konflikte, nt poliitiline vastandumine (poliitiliste konfliktide kiireloomulisust ei saa tingimata halvaks lugeda, vastupidine olukord, kus leerid on dogmaatilised ja järeleandmatud, võib demokraatlikku riigijuhtimist tugevalt häirida). Samuti on täheldatavad meedias kajastatavad lugejate hoidmiseks loodud (sh meelelahutuslikud) konfliktid. Üks aeganõudvamaid konflikte on nt kultuuriline vastandumine, eriti kui lahendusena nähakse integratsiooni, mis on paratamatult pikk protsess.

Kultuurimälu üheks funktsiooniks on kindlasti identiteeti „meeles hoida ja ajas kinni pidada“, muidugi ka realiseerida. Semiootilisest seisukohast on identiteet suuresti oma ja võõra tajumise küsimus, identiteet ehitub samastumisele ja eristumisele. Oma ja võõra vastandumises joonistub välja omakorda konfliktsus – võõraga käib alati kaasas konfliktipotentsiaal. Seega mängib konflikt rolli kultuuriidentiteedi konstrueerimises oma ja võõra vastanduse kaudu. Seda iseloomustab ajaloolises mõttes ehk kõige eredamalt kirjalik kultuur, näiteks erinevad eeposed ja muud tüvitekstid.

Tänapäeval on konflikti käsitlemine, sh oma ja võõra eristus, (ka kirjanduses) muidugi keerulisem ja edasiarenenum kui rahvusriigi hiilgeajal. Siiski on Elmo Nüganeni filmid „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“, aga ka Moonika Siimetsa „Seltsimees laps“ kultuuriidentiteedi konflikti kaudu konstrueerimise tänapäevasteks näideteks. Siinkohal on märkimisväärne kujundlikkus „Nimed marmortahvlil“ ekraniseeringus, kus konflikti puhkemise eel pannakse „aeg seisma“, st tornikella mehaanika seistakse.

Konfliktide modelleerimisel, nende narratiiviks organiseerimisel jne on suur roll (kooli)ajalool: sisuliselt tutvuvad koolilapsed sadu tunde erinevate (sh reaalsete, sõjaliste) vastandumistega Eesti ja maailma ajaloos, mis muu hulgas konstrueerib pidevalt ka arusaama „omast“ selle erinevatel tasanditel (oma kui eestilik, euroopalik jne). Ajalugu ja selle konfliktsus on väga hästi võimeline konstrueerima olevikku ja sellega ka tulevikku. Seega saab vaadelda konflikti kui teatavat instrumenti, nii kultuuri säilitamise kui ka poliitilise „venitamisstrateegiana“. Nt on laiaulatusliku konflikti võimuses panna ühiskond peaaegu, et „seisma“ ja selle varjus on võimalik realiseerida mingit oma ideoloogilist agendat.

Elmo Nüganeni filmid „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“, aga ka Moonika Siimetsa „Seltsimees laps“ on kultuuriidentiteedi konflikti kaudu konstrueerimise tänapäevasteks näideteks. Pildil Helena Maria Reisneri kehastatud laps Siimetsa filmis jälgimas üksjagu mustvalgelt kujutatud hea (Liina Vahtrik) ja halva (Maria Avdjuško) võitlust.

Kaader filmist

Hartmut Rosa* kiirendusühiskonna kontseptsiooni kohaselt on teatud protsessid tänapäevases ühiskonnas toimumas n-ö kiirendatuna; selle põhjuseks saab lugeda nii tehnoloogia arengut, sotsiaalseid muutusi kui ümberkorraldusi „ruumis“: linnastumist, globaliseerumist jne. Kuigi ühiskondlike protsesside kiirenemine on olnud teatud mõttes aluseks tänapäevasele demokraatiale, võib ühiskondlik kiirendus mingist hetkest alates sellele negatiivselt mõjuma hakata. Üks oht on ühiskondliku kiirenduse tõttu sotsiaalsete protsesside sünkroonsusest väljumine, mis võib tähendada seda, et põlvkonnad hakkavad aega ja „ühiskonna kiirust“ erinevalt hindama. See jällegi võib võimendada põlvkondade stratifikatsiooni:„aeglasemad“ jäävad maha, mis süvendab ebavõrdsust.

Siinkohal oleks võimalus ajataju ehk korrigeerida: nt strateegia, kus aega küll päris seisma ei panda, n-ö autoritaarse/totalitaarse praktikana, kuid kus kõigel kontrollimatul kiirusel toimuda ei lubata. Siia saab näiteks tuua küsimuse internetivabaduse üle: kas liiga vaba sotsiaalmeedia, mida on võimalik kasutada muu hulgas antidemokraatlike ettevõtmiste korraldamiseks, on oht demokraatiale või mitte? Igatahes on aeg küsida, kas tänapäeva kiirenev ja selle tõttu ka pealiskaudsem maailm suudab konflikti kui instrumendiga seotud ohtusid adekvaatselt hinnata?

 

* Hartmut Rosa, The Speed of Global Flows and the Pace of Democratic Politics. – New Political Science 2005, kd 27, nr 4, lk 445-459.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht