Kohtunik ja klassika – kuidas mõista õigust nõnda, et vanad eestlased ka rahul oleksid?

Nii-öelda õmblusteta lahendust, mis reguleeriks vähegi keerulisemat õiguslikku olukorda, ei olegi olemas.

HEILI SEPP

Juhtus nii, et kõikidest Lev Tolstoi teostest just „Ülestõusmise“ lugemine lükkus sellesse suvesse, kui olin äsja kohtunikuna tööle asunud. Kui oleksin jõudnud selleni nooremana, oleksin aegsasti tutvunud vürst Nehljudoviga ja avastanud, et kohtud ja kogu justiitssüsteem on juba iseenesest kurjast. Hulk kaasmaalasi on seda romaani ilmselt varem lugenud, sest viimasel ajal on siin ja seal näha nehljudovlikke meeleolusid. Lahenduse osas pole asjad siiski selged. Tolstoi kangelane jõuab järeldusele, et ühiskond ja kord püsivad mitte seepärast, et on olemas seaduslikud kurjategijad, kes mõistavad kohut ja karistavad teisi inimesi, vaid kuna inimesed siiski, hoolimata seesugusest kõlbelisest laosest, halastavad üksteise peale ja armastavad üksteist. Seetõttu on ainus kindel abinõu sellest julmast kurjusest pääsemiseks, kui inimesed tunnustaksid, et nad on alati jumala ees süüdi ega ole seepärast kõlblikud teisi inimesi karistama ega parandama.1 Veel ei ole täheldada Eestis valmisolekut ühineda selle – iseenesest humanistliku – lahendusega, mis tähendaks arusaadavalt õigusemõistmisest loobumist üleüldse.

Kui tundub, et tahan sel teemal nalja visata, siis nii see ei ole. Täpselt niisama vähe, kui napilt oleks varasem kokkupuude Dmitri Ivanovitšiga suutnud mõjutada mu kutsumust, soovin ma ka väita, et Eestis on õigusemõistmisega kõik nii hästi, et enam paremini ei saaks. Hoolimata sellest, et rahva usaldus kohtute vastu on väga kõrge,2 on siiski tajutav teatav kohtu ja inimese võõrandumine. Mingil määral on see isegi kasulik, niivõrd-kuivõrd see väljendub lugupidavas suhtluses, mida ei labasta liigne familiaarsus. Teisalt töötab võõrandumine, mida iseloomustab usaldamatus ja negatiivsus, vastu õiglase kohtupidamise tõhusale toimimisele. Kui tõrjuv hoiak, mis kummutab kõik kohtuga seonduva ühte mürgipatta, muutub ründavaks ja hakkab jüngreid otsima, siis kahjustab see juba mitte üksnes õigusemõistmist, vaid õigusriiklikku tasakaalu tervikuna. Seisab me riik ju kolmel võimuharul ehk jalal – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Kui üks neist läbi saagida, on riik kummuli.

Aga juba vanad eestlased ütlesid: kus suitsu, seal tuld. Ei taha minagi eitada, et meie oma õigusemõistmisel, mis sarnaselt Eesti Vabariigiga tähistab sel aastal sajandat aastapäeva, on arenguruumi. Näen seda ruumi seal, kus kohut saaks inimesele lähemale tuua.

Mõtisklen järgnevalt sel teemal huvitavalt positsioonilt. Võiks arvata, et teen seda mitmekesise ja paari aastakümne pikkuse kogemusega juristi vaatepunktist, aga ma ise ei tunne nii. Olen kaheksakuuse staažiga noorkohtunik. Varasem kogemus muudes ametites on hoopis vähem relevantne, kui võiks arvata. Kõrvaltvaatajal on parem perspektiiv, aga sellega seotud distants tähendab, et märkamata jääb nii mõnigi oluline detail ja seos. Pikaaegse juristi, kuid noore kohtunikuna alles loon uut fookust. Järgnevas võib seetõttu olla omajagu noorkohtuniku naiivsust. Mu aukartus selle ameti ja uute kolleegide ees on endalegi ootamatult kasvanud.

Selle taasavastatud lugupidamise valguses heidan vene kirjanduse praegu sinnapaika. Eestlasel, kelle tüvitekst on „Tõde ja õigus“, on olnud õigusemõistmisega alati oma suhe. Selle jälg on me kirjasõnas ning kui seda mööda minna, saab aimu, mida üks arukas eestlane õigusemõistmiselt ootab. Eesti klassikud on head nõuandjad.

Kui tõrjuv hoiak, mis kummutab kõik kohtuga seonduva ühte mürgipatta, muutub ründavaks ja hakkab jüngreid otsima, siis kahjustab see juba mitte üksnes õigusemõistmist, vaid õigusriiklikku tasakaalu tervikuna. Pildil kohtusüsteemi korduvalt siunanud EKRE poliitikud Mart ja Martin Helme.

Erik Prozes / Postimees / Scanpix

***

Lehekuu päike piilub uudishimulike kiirte kubudega kohtusaali kõrgeist aknaist sisse. [—] Parmas kiiri paneb kullatud kohtukulli laual siretama, teine meelitab pahemal käel seisva kitsa puldi peal olevast õigeusu ristist ja kullatud kaantega piiblist sädemeid, lai juga ujub üle kohtulaua purpurse katte, teda veripunaselt hõõguma pannes. [—]

Ringkonnakohtu kriminaalosakond on istungit pidamas.

Eduard Vilde3

Kohtukull tähistas Vene keisririigi istungilaudadel kohtupidamise seadus­likkust. Selle tipus oli riigivapp. Külgedele kinnitatud kohtupidamis­seadlused manitsesid kohtunikke lähtuma õigusemõistmisel üksnes seadustest ja kohtuskäijaid kohtu suhtes lugupidavalt käituma. Tänapäeval eset mõistagi enam saalis pole, aga seadusest lähtumine on endiselt kohtuniku esimene kohus. Veel möödunud aastast võib lihtsa veebi­otsinguga leida pealkirju stiilis „Sadama­ehituse vigurid jõuavad kohtukulli ette“. Kohtukull on saanud kohtu­pidamise metafooriks. Tõsiasi, et sõna on tähistatu kadumisest hoolimata kasutuses kohtu sümbolina, viitab sellele, et juba asi ise oli suuresti rituaalne. Õigusemõistmises ongi palju rituaalset. Isegi kui kohtukulli seltsis on kohtusaalidest kadunud purpur ja religioosne parafernaalia, on palju veel alles, talaarist alustades. Sellest kõneleb Tartu maakohtu esimees Liivi Loide, kui ütleb: „Mul oleks hea meel, kui meil oleksid ilusad ja uhked kohtupaleed. Kohtumõistmine ja kohus on muu­hulgas sümbol.“4

Asi ei ole vaid protsessis ja inter­jööris. Ka õigustekstid ise on rituaalsed. Prantsuse filosoofi Michel Foucault’ arvates ei olegi õiguslik diskursus rituaalist lahutatav.5 Oleme harjunud, et nii seadused kui ka näiteks kohtu­lahendid kasutavad ühtesid ja samu vanu sõnastusi. Nende keel on puine ja puisuse juured on sügaval traditsioonides. Nii-öelda trafaretsus on üks õigusaktide keele­nõudeid – sama mõtet tuleb väljendada alati võimalikult samas sõnastuses, samade terminitega. Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri6 näeb õigusaktide puhul ette lausa pühalikult: „Ühe ja sama mõtte edasiandmisel välditakse eri väljendite kasutamist. Sünonüümide kasutamine ei ole lubatud.“

Rituaalsusel on ka oma varjukülg. Kuuleme viimasel ajal sagedasti, et õigusaktid võiksid olla heas ja ilusas eesti keeles. Hea ja ilus keel on paindlik ja nüansirohke. Trafarettidel põhinev tarbetekst saab olla vaid ilusa-keele-laadne-toode, aga mitte ilus keel. Samal põhjusel on lõpuni välistatud ka õigusaktide teise keelenõude täitmine, milleks on üldarusaadavus – õigusakti sõnastusest peaks aru saama ka inimene, kellel ei ole õigusaktidega iga­päevast kokkupuudet. Kolmandagi olulise nõude – adekvaatsuse – järgitavus on suuresti illusioon. Teksti sõnastusest peab üheselt selguma seaduselooja mõte. Eelnõu keel peab olema selge, ühetähenduslik ja täpne.7 Tegelikkuses on seadused oma üldistatuses harva ühetähenduslikud. Nad pole ka läbinisti selged.

Nii-öelda õmblusteta seadus­andlikku lahendust, mis reguleeriks vähegi keerulisemat õiguslikku olukorda, ei olegi olemas. Kui asi kohtusse jõuab, teeb õmblused kohus. Mis teha, kui vahel on vaja õmmelda takunööriga, kui muidu kinni ei püsi.

Selles tõdemuses ei ole etteheidet ega üllatust. Inimkäitumine ongi keeruline. Elu ongi ennustamatu. Seadus seevastu peab sobima paljudele elulistele olukordadele. Normide ja reaalse elu kohakuti viimine on peen kunst. Ma ei ole üks neid juriste, kes arvab, et kõigile õiguslikele küsimustele on ainuõiged vastused. Kui see oleks nii, siis ei oleks meil vaja kolmeastmelist kohut – meil poleks tegelikult üldse kohut vaja.

Selge, ühetähendusliku ja seeläbi probleemideta järgitav seadus on aga küllap terendanud miraažina nende silme ees, kes peavad iga ära muudetud kohtuotsust või enda arusaamale mitte­vastavat kohtu tõlgendust tõestuseks sellest, et kohus ei tea, mida teeb, või ületab volitusi.

Tegelikult on asjad risti vastupidi. Kohus, andes lünki täites ootamatuid seisukohti, teeb oma tööd. Kohtu ülesanne on õigust mõista. Kohtu ainu­õigus on õigust mõista. Kui ka mitte keegi teine seda ei mõista, peab kohus, nui neljaks, õigust ikkagi mõistma. „Õigust mõistab ainult kohus.“ Nii ütleb lihtsas eesti keeles Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 146. Loomulikult tähendab fraas „õigust mõistab“ kohtupidamist ja seaduse alusel otsustamist. Selle lause lingvistiliselt väga selge tähendus on aga ka see, et õigusest saab aru ainult kohus. Isegi kui ma võin juristina seda tähendust ignoreerida, siis eestlasena, kelle emakeel on eesti keel, loen ma seda lauset just nii. Kohtu arusaamine õigusest on põhiseaduse kohaselt ülimuslik. Õigusakte annavad – õigust loovad – teised. Kohus ütleb, mis õigus on.

Erinevalt teisest kahest võimuharust on kohtute möödapääsmatu kohus ees ootavad asjad ühel või teisel viisil ära otsustada. Kohus on justkui kummaline pagar, kes peab oma õiguspiruka alati valmis küpsetama, sõltumata sellest, kuidas toorainega lood on. Kui vaja, nagu vanad eestlased ütlesid, ka sitast saia tegema. Sest sai peab letil olema. Põhiseadus nõuab.

***

Mina ei taha ainult, et minu üle mõistetaks kohut,“ jätkas Indrek, „vaid mina tahan, et mulle mõistetaks õigust mööda, selleks räägin ma.“

A. H. Tammsaare8

Sellest, kui illusoorne on kujutlus õigusest kui millestki, mis suudab elada ja hingata ilma kohtunikupoolse tõlgenduseta, on kirjutanud oma „Õiguse mõistes“ briti õigusfilosoof H. L. A. Hart.9 Ta on muuhulgas veendunud, et iga õigussüsteem jätab kohtutele olulise otsustusvabaduse, et nad saaksid teha algselt ebamäärastest standarditest kindlad standardid, lahendada seadustes peituvad ebaselgused või arendada ja täpsustada norme.10 Tegelikult kohtunikud avastavad õigust.

Kohtunik peab leidma vastuse kõige keerulisematele kultuurilistele ja moraalsetele küsimustele. Sageli selgub parim lahendus alles eri kohtute ja kohtunike dialoogi tulemusena. Tihti on selge ja toeka õigusaktide raamistiku asemel mülkad, raba, hübriidelukatest kihav mets ja näkku kleepuvad ämblikuvõrgud. Kohtunik kahlab läbi õigusaktide, üldiste printsiipide ja praktikate – metsik floora ja fauna steriilse kohtusaali ja imeväeliselt ühemõtteliste normide asemel. Sellega tuleb toime tulla, jättes samal ajal mulje, et tegu ei ole ellujäämisretke, vaid pühapäevase kirikuskäiguga. Õigust mõistab ainult kohus. Ainus litsentseeritud teejuht ja rajaleidja ses džunglis on kohus. Sobib või ei sobi, nii see õigusriigis on.

Siin aga ilmneb ka kohtu vastutus. Ta ei pea õigust mitte ainult ise mõistma, vaid selle ka teistele arusaadavaks tegema. Ta on õiguse vahendaja. Rituaalidest rääkides on ta justkui õiguse ja õigluse preester, kelle kohus on teha teatavaks püha tõde. Kunagi olid laual piibel ja rist, täna enam mitte. Ehk isegi tegi laual olnud ühine kristlus õigusemõistmise lihtsamaks, andes täiendava ühise keele siin- ja sealpool lauda olijatele: kui lihtne ristiinimene seaduseraamatuid lugenud ei olnud, siis piiblit ikka. Tänapäeva kohtunik peab toime tulema paljukultuurilises maailmas, selguse loomisel toeks põhiseadus, seadused ja omaenda südametunnistus. Ja elukogemus ja inimene selle taga. Jumalale tänu, et inimene, mitte masin ehk seaduse mehaaniline kohaldaja. Olen veendunud, et õigusemõistmise peensused ja sügavused nõuavad empaatiat, inimkogemust ja oskust neid jagada.

Minu meelest ei ole kohtuniku põhivastutus õiguse mõistmisel seadusest ise arusaamine. Miks ta ei peaks seadusest aru saama – ta on ju jurist. Põhivastutus on õiguse vahendamine inimestele nii, et nad mõistaksid, miks ja kuidas see konkreetsel elujuhtumil kohaldub. Enne kui see tehtud, ei olegi õigus mõistetud. Ja ma ei pea silmas vahendamist kui meediasuhtlust pärast kohtuotsuse langetamist, vaid vahendamist, mis saab alguse juba seaduse tõlgendamise käigus. See ei puuduta vaid esimese astme kohtunikke, kelle au ja kohus on viia õigus inimeseni näost näkku, vaid ka kohtunikke kõrgemates astmetes, kes suhtlevad inimesega vaid paberil. Ehk isegi eeskätt neid.

See ongi minu arvates kohtuniku kuratlikult keerukas missioon.

***

Esmakordselt kadus sõbralik naeratus kohtuniku näolt.

Palun mitte tarvitada võõraid keeli! See on rahvakohtu solvamine.“

Karl Ristikivi11

Meil on EV100 aasta. 6. juulil 1918 avaldati Postimehes praegusele juristile üllatavalt ajakohasena loetav arutlus pealkirjaga „Kohus olgu rahvale kättesaadav“. Selles käsitletakse detailselt toonaseid ootusi juurdepääsule õigusemõistmisele.12 Autoriks on keegi „-k.“, kes küsib hakatuseks: „Mis maksab tegelikult kõik minu õigus, kui ma teda elusse ei saa viia? Mis tähtsus on seadustel, kui neid nagu Jumala imesid eemalt ainult silmitseda võib?“

Ja eks olegi õigustekstid, millest lihtsal inimesel on nende ritualistliku loomu ja trafaretsuse tõttu raske aru saada, needsinased Jumala imed, mida jäädaksegi silmitsema, kui keegi neid mõista ei aita. Ning kes muu kui kohus, õiguse mõistja, saab olla siin vastutajaks? Sama autor märgib, et iseäranis kehv on lugu siis, kui kohus rahva enamuse keelt ei tunne ja rahvale võõras keeles peab kohut mõistma. Ta kirjutab äsjasele venekeelsele kohtupidamisele viidates, et õigusemõistmise juures on mõnikord juba ühelainsal sõnal ja selle varjundil suur tähtsus. Kui kohtus ei käi asjad ühes keeles, siis „muutub kohtumõistmine mingisuguseks kabalistikaks, kus lihtinimene lootuseta käega lööb“. Umbkeelse kohtu otsused jäävad arusaamatuks ja avalikkusele kättesaamatuks. Ei saa autorile vastu vaielda ka selles, et kui rahvas saaks kohtuotsustest paremini aru, siis avaldaksid need ka kasvatavat mõju.13

Ma ei tunne end sellest kirjutisest puudutatuna vaid seetõttu, et olen juhtumisi kohtunik, kes Narvas eesti keeles õigust mõistab. Sellele sajanditagusele tähelepanekule tuleks vaadata avaramalt. Kas ei ole samahästi nii, et meie – juristkond, sealhulgas kohtunikud – kipume rääkima terminitest küllastunud ja jäigas seadusekeeles, mille kaugus normaalsest eesti keelest on lihtinimesele arusaadavuse seisukohalt vähemalt sama suur, kui eesti ja vene keele vahel? Meie oskuskeel ei ole keel, mida keskmine inimene räägib ja mõistab. Ta ei peagi, muide. Meid kõiki ähvardab oht olla umbkeelne kohtunik.

Ma ei too meelega ühtegi näidet lahendeist, mis pole tavainimesele läbinisti jälgitavad. Teame kõik, et need on olemas. Olen isegi süüdi. Kutsuksin üles mõtlema, kas meie otsused on n-ö vanaemale arusaadavad. Või kas keegi ütleb, et ei peagi? Aga miks mitte? Mida ütleksid küll sellise kõrkuse peale proverbiaalsed „vanad eestlased“, sealhulgas need, kes omal ajal võitlesid meile välja riigi, kus saaksime ise endi üle maakeeli õigust mõista?

Saladuslik „-k.“ meenutas 1918. aastal sedagi, et kui õigusemõistmine toimub võõras keeles, siis on see tõlgi, mitte kohtuniku käes.14 Väga hästi öeldud. Lahkeid lihtsasse eesti keelde tõlkijaid kohtame alailma – leheveergudel, kommentaariumides, teleekraanil. Neile on raske midagi ette heita. Tihti teevad nad kohtute tegemata tööd. Valesti? – võib-olla. Aga teevad. Olen oma lühikese kohtuniku­staaži jooksul jõudnud selleni, et püüan kirjutada kohtulahendeid n-ö kahes registris korraga.

Arvestan, et asi võib jõuda kõrgemasse kohtusse ja seal võib saada edu tagatiseks otsusest kumav akadeemiline mõttekäik – tõend, et olen lõpetanud ikka alma mater’i õige teaduskonna. Nii ma siis pikin teksti sobivaid termineid, paar ladinakeelset väljendit, kui on hea päev, ja viiteid asjakohastele riigikohtu lahenditele, mis lisavad törtsu numinoosset sära.

Tavalisele inimesele võib see olla sisulise tähenduseta, aga sisimas loodan, et selline kabalistika mõjub sama efektselt nagu purpurne kalev kohtulaual.

Aga ühtlasi üritan lisaks kirjutada otsusesse puhtas eesti keeles ja eluliselt arusaadavalt, miks ma nii olin otsustanud – kuigi talaaris, aga siiski inimesena, mitte justiitsrobotina. Ehk et sõnastan juriidika kõrval oma seisukohad nii, et inimene aru saaks.

Sel põhjusel meeldib mulle lugeda vanemaid kohtuotsuseid, milles on rohkem elu ja vähem maavälist abstraktsiooni. Pean lugu praeguseks välja kujunenud standardeist, mis eelistavad juriidilist detailsust, kuid unistan salamisi, et saaksin tavainimesele arusaamatu õigusteooria asemel kirjutada otsustes südamerahuga elust nii, nagu see on. Subsumeerida loomulikult, nõnda et subsumeeritud on,15 aga väljendada seda inimkeeles, eemaldudes juriidilisest krüptograafiast.

Sama käib kohtuistungil suuliselt öeldu kohta. Olgem ausad, paljud mõisted ei ole otse seadusest võetuna ju inimesele arusaadavad. Tavapärasele küsimusele istungil „Kas taandusi on?“ raputatakse enamasti vastuseks automaatselt pead, aga silmis peegeldub mõistmatus. Sätted ei ole ju maagilised vormelid, mis avavad salakambri vaid kindlal kujul lausutuna, kuigi me neid sellistena sageli kohtleme. Kui keegi küsiks, kas selliseks selgitustööks pole mõeldud õigusabi ja advokaadid, siis vastaksin: põhiseaduse lause „Õigust mõistab ainult kohus“ kohustab just meid, kohtunikke, võtma ses küsimuses vastutus.

Just see osa – inimkeelde ümberpanek, seejuures mitte teksti kosmeetiline tagantjärele toimetamine, vaid täiesti iseseisev tõlgendamisülesanne – tundub mulle kohtunikutöö kõige suurema proovikivina, mida mõnikord alahinnatakse.

***

Nad on kõik rahul, et tänane kohtu koosseis on just niisugune. Sest hea on teada, et [—] igaüks püüab asja vaadelda nii seaduse kui ka psühholoogia seisukohalt. [—] Nad tahavad jõudu katsuda kõigi keeruliste olukordadega, igasuguste psühholoogiliste seisunditega, mis asendatakse nende ette avamiseks ja mõistmiseks.

Helga Pärli-Sillaots16

Eriti oluline on lahendi lihtsale lugejale mõistetavaks kirjutamine siis, kui kohus annab hinnangu olukorras, kus seadus ei ole ühene.

Kõik head juristid teavad, et õigusnormi tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. Eriarvamuses riigikohtu üldkogu 2017. a määrusele asjas nr 3-1-1-62-16 manitses riigikohtunik Peeter Roosma väga kohaselt ekslemast sel teel õigusnormi tekstist ülemäära kaugele. Mina aga näen sedalaadi diskussioonis sageli hoopis teist võtmeküsimust: kui kõrvutame õiguslikus akrobaatikas vilunud juristidena eri norme, sobitame neid ja leiame need olevat üksteise või põhiseadusega kooskõlas või vastuolus, siis kas suudame oma arutluskäiku nii põhjendada, et ka inimene sellest aru saab?

Elukogemus ütleb, et norme analüüsides suudab intelligentne jurist erialateadmistele tuginedes ja õiguskeelt kasutades pea kõik positsioonid ära põhjendada. Ta teeb seda nii, et teisel juristil tuleb möönda: see, mille seisund mustana ei olnud enne välistatud, on nüüd õiguslikult loetud valgeks. Aga kas sedalaadi keerulised mõttekäigud on tegelikult keskmisele eestlasele arusaadavad? Ehk oleks paljud vääriti mõistmised, mida avalikkuses peame klaarima, olemata, kui õiguslik-tehniliselt filigraansed põhistused oleksid juba alusest peale lihtsas eesti keeles.

Ja mis oleks siis, kui tõdemus, et mõttekäik pole keskmisele inimesele arusaadavalt selgitatav, tähendakski, et see mõttekäik ei ole järelikult õiguslikult relevantne, ükspuha kui juriidiliselt geniaalne see tundub? Möönan, et infotehnoloogia, meditsiini, inseneriteaduse jms arenguga kaasneb see, et mõndagi eriteadmistel tuginevat nüanssi on raske selgitada nõnda, et eelmainitud vanaema seda mõistaks. Kohuski kasutab eksperte, et sellistest asjadest sotti saada. Mina kutsun üles lihtsusele esialgu siiski vaid neil juhtumeil, mil ainus mõttekäigu raskestimõistetavust tingiv tegur on õiguslik keerukus (mida juhtub sagedasti näiteks põhiseaduspärasuse teemalistes vaidlustes).

Õigusriigis ei saa õigus oleleda elust isoleerituna – oma mullis, elevandiluutorni otsas. Meditsiiniteaduse, infotehnoloogia ja kõikvõimalike muude teadusvaldkondade „mõistmise“ kohustust põhiseadus ette ei näe. Õigust tuleb aga mõista. Selgus ja hea eesti keel, milleni seaduse tekst selle üldistatuse tõttu ei saagi küündida, võiks olla saavutatav konkreetse üksikjuhu kohta tehtud lahendis. Kohtulahend ei pea olema koostatud samas keeleregistris, milles seadus. Võib-olla isegi ei tohi.

Avastasin hiljuti, et kohtuniku töö õiguse mõistmisel – õiguse mõistetavaks tegemisel – on üllatavalt sarnane väärtkirjanduse tõlkimisega. Hasso Krull on öelnud, et tõlke eesmärk on „luua uus tekst, mis on lähedalt sugulane ühe ajaliselt, ruumiliselt ja keeleliselt kaugema tekstiga, kuid mida ühtlasi elustab meie tänapäevane keel, elutunne ja kultuuritaust. Tõlge peab olema ühtaegu võõras ja oma, tundmatu ja kodune“.17 Ka kohtuniku eesmärk on luua uus tekst, mis on omamoodi suguluses ajaliselt, ruumiliselt ja keeleliselt kaugema tekstiga või tekstidega, milleks on seadused. Meie uut teksti peab elustama konkreetne, eluliste asjaoludega seotud taust – ja miks ka mitte elutunne ja kultuuritaust. Parafraseerides Hasso Krulli: me taltsutame seadust, nagu taltsutati metsikuid hobuseid, ja õnnestumise korral saab õigusest imehea ratsu.18

Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast leiab nõudeid, millele võiks kohtuotsuse tegemisel mõelda, et õigust paremini ühest keelest teise ümber panna. Arvesse tuleb võtta iga kaasuse elulisi nüansse, et ei juhtuks nii, et õigust kohaldatakse konkreetse juhtumi asjaoludele mehaaniliselt.19 Vähem teadvustatakse paindlikkuse (flexibility) nõuet – ei tohi olla liiga jäik ega formalistlik ning tuleb võtta arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid. Inimõiguste kohus on heitnud ette ülemäärase formalismina seda, kui menetluseeskirju tõlgendatakse nii jäigalt, et see võib jätta kaebaja ilma kohtusse pöördumise õigusest.20 Mitmel sarnasel juhtumil on kohus leidnud, et oli rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõiget 1. Rõhutan, et juurdepääsuga õigusemõistmisele ei ole pistmist sellel, kui ranged nõuded esitatakse menetluspoolele, kes esindab riiki. Jutt on olukordadest, kus lihtinimene hirmutatakse kuiva seadusetähega nii ära, et ta jääb normirägastikku vangi. Sellest vanglast võib päästa seaduse humaanne ja inimkeelne tõlgendamine.

***

Kohus ajas peremeest ja sulast leppima, sest eesistnik arvas, et eesel ei pea mitte astla vastu takka üles raiuma ja pahmaja ei peaks härja suud siduma.

A. H. Tammsaare21

Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendas ühes sellesuvises lahendis lihtsat tõde: kohtulahend ei ole teaduslik artikkel.22 Ma ei ole kindel, kas meie, kohtunikud, teadvustame seda alati. On väga hea, kui kohtutel on tihe side akadeemilise maailmaga, ning õiguslikud eriteadmised on kohtunikule arusaadavalt hädavajalikud, aga kohus ise ei ole teadusasutus. Kõik kolleegid ei pruugi minuga nõustuda, aga minu meelest on õigusteaduslik töö ja tekstiloome kohtuniku rolliga õigusemõistmisel lausa põhimõttelises vastuolus.

Üks populaarne, isegi veidi kulunud ütlus, mida juristid ei väsi kordamast, kõlab nii: õigus on headuse ja õigluse kunst. Kunst ja teadus ei välista küll otseselt teineteist, aga nad on kindlasti erinevad. Teaduse ja kunsti peamine vahe seisneb selles, et kunst on subjektiivne, teadus aga objektiivne. Kohtunik võib olla loomult teadlane, aga kui ta teeb oma tööd õiguse mõistjana, siis peab ta olema minu meelest pigem kunstnik. Mina usun, et kohtuniku kunst – õigusemõistmine – on teha kuivast ja elutust seadusetekstist midagi palju elusamat ja inimlikumat. Mõistagi on ka kunstnikuga identifitseerumisel omad ohud, näiteks vahel teadlasestki suurem elukaugus. Aga mõtisklegem vähemalt selle võrdpildi üle. Kui mõelda kohtuniku tööst kui kunstist, siis pole põhjust häbeneda teatavat subjektiivsust seni kuni see on erapooletu ja läbipaistvalt esitletud. Kuidas oleks inimlikkus üldse subjektiivsuseta mõeldav? Kuidas oleks õigusemõistmine üldse inimlikkuseta mõeldav?

Kokkuvõttes: ehk pole õigusemõistmise peamine väljakutse juriidika, vaid see, kuidas õigust ilmarahvale nii avaldada, et see oleks nähtav ja mõistetav. Meie, kohtunikud, ei tee oma tööd ju ometi juristide sekti salalõbuks. Kohtukullil ja pegasusel on üks ühine kvaliteet – tiivad. Need aga tähendavad liikumisvabadust eri tasandite vahel. Õigust mõistes – tõlgendades – võiksime meiegi julgelt liikuda eri tasandite ja registrite vahel. Astuda sagedamini lihtsurelike maale. Olla lihtsalt üks eestlane, kes räägib ja kirjutab meie ilusat riigikeelt uhkusega. Kolmanda võimu esindajatena vastutame ju meiegi selle eest, et eesti keel püsiks.

1 Lev Tolstoi, Ülestõusmine. (1889−1999). Tlk Erni Hiir, 1951, lk 492–493.

2 Uuringutulemuste kokkuvõte on kättesaadav riigikohtu veebilehelt.

3 Eduard Vilde, Külmale maale. 1960 (esmatrükk 1896), lk 201.

4 Intervjuu Tartu maakohtu esimehe Liivi Loidega. – Eesti Päevaleht 13. IX 2018.

5 Michel Foucault, Diskursuse kord. Varrak, Tallinn, 2005, lk 32.

6 Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, RT I, 29.12.2011, 228; § 15 lg 2

7 Samas.

8 A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus IV kd. 1983, lk 378–379.

9 H. L. A. Hart, Õiguse mõiste. Toimetajad Penelope A. Bulloch, Joseph Raz ja Sirje Laidre. Tlk Piret Luiga, Valgus, 2017.

10 Hart, lk 280.

11 Karl Ristikivi, Hingede öö. 1991 (esmatrükk 1953), lk 196.

12 „Kohus olgu rahvale kättesaadav“; autor „-k.“ – Postimees 6. VII 1918.

13 Samas.

14 „Kohus olgu rahvale kättesaadav“; autor „-k.“ – Postimees 6. VII 1918.

15 Subsumeerima (õiguslik termin, mis juristidele igapäevane, kuid pole tavaline võõrsõnade leksikoniski) – konkreetsete eluliste asjaolude võrdlemine õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses, siis lõppjärelduse tegemine õigusnormis ettenähtud õigusliku tagajärje osas.

16 Helga Pärli-Sillaots, Karjäär. 1939, lk 24.

17 Hasso Krull; „Anna veel üks amps. Possibilism ja determinism“; Tõlkija hääl, Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat, 2015, lk 27−34.

18 Samas.

19 Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Nada vs. Switzerland ECHR 2012-V, p. 182.

20 Vt põhjalikumalt nt Euroopa Põhiõiguste Ameti Õiguskaitse kättesaadavust käsitleva Euroopa õiguse käsiraamat, lk 117–120.

21 A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus I. 1981, lk 130.

22 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus nr 1-17-11509, 13. VI 2018, p 11.2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht