Kohanemisest ja selle ilust

JOONAS KIIK, mälukobestaja

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vilunumad suurkohanejad jutustavad tänini, kui kavalalt nad olid koogutades vabaduse eest võidelnud, ilma et me neid elavaid nõukamonumente eemaldama kipuksime.

Nagu mõnigi on märkinud, on kohanemises harva midagi ilusat. Läbi aegade on iluideaalina kujutatud ikka Jeesust, mitte võõrvõimuga kohanenud kirjatundjaid ja varisere. Ka siinmail kipub mõte kohanemisest neil, kes jõudsid nõukaajal kaela kandma hakata ja mäletavad, mille kõigega kohanemist siis nõuti, tooma suhu alistumise ja alanduse tinase maitse. Enamik kohanes tasahilju, sest ega valikuid palju olnud. Üksikud keeldujad pisteti pokri ja elu läks edasi kuni too ilutu aeg otsa sai – nende eestvõttel, kes kohaneda ei tahtnud. Vilunumad suurkohanejad kohanesid muidugi kähku ümber ja tõttasid jutustama, kui kavalalt nad olid koogutades vabaduse eest võidelnud. Mõni jutustab tänini, ilma et me neid elavaid nõukamonumente eemaldama kipuksime. Leppisime nendega siis, lepime ka nüüd. Oleme kohanenud, harjunud.

Meil on märksa lihtsam – ja kõigile, kohanejailegi kontimööda – võimalus okupatsiooniga kohanemise mõrkjat mälestust tõrjuda: võidelda tolle kadunud aja sümbolitega. Siin ei maksa jääda poolele teele, eriti mitte neil, kes püüavad ajalooliste märkide kaotamist nõudes taunida praeguse Venemaa sõjakat välispoliitikat, mis pole nende märkidega kuidagi seotud. Mõne kuhugi tohletama ununenud viisnurga asemel tasub käsile võtta palju kopsakam idapoolse imperialismi igand: Kadriorg, mis juba nime poolest lehkab viiesaja verssoki taha pärisorjuse ja tolleaegse impeeriumi järele, mille pärijaks pürgib Kreml. Raske on kujutleda midagi vabasse Eesti riiki vähem sobivat kui too võõra monarhia iket kehastav palee ja park. Tolle pärisorjuse memoriaali asemel võiksid ju Lasnamäe külje all uhkelt seista hoopis meie vabaduse sümbolid: ingliskeelseis neoonkirjades säravad klaastornid, huugavad serveripargid, õdusad plekist ostuangaarid ja ruutkilomeetrite kaupa parklaid.

Nõukapärandi menetlemist võiks alustada ka lihtsamast ja lähemast: seesama leht siin kannab aegunud nime, mida õigustab veel vaid mälestus Muhhina kolhoositari raudsest haardest, tänu millele võib sirpi pidada fallilisele vasarale vastanduvaks feministlikuks riistaks. Eks kohitsenud sellega üksteist juba indoeuroopa algjumalad. Aga ega see Nõukogude taaka üles ei kaalu. Ajast ja arust, igas mõttes muuseumi kuuluva terariista asemel võiks see väljaanne kanda rahulikuma ja ajatuma, eesti kultuurile igiomast tasast püsivust, korraarmastust, sihikindlat visadust, järeleandmatust, igavest taastulekut, ent ühtlasi ka põhjamaist hõredust, hingamisruumi sümboliseeriva töövahendi nimetust: Reha.

Mõne kuhugi tohletama ununenud viisnurga asemel tasub käsile võtta palju kopsakam idapoolse imperialismi igand: Kadriorg, mis juba nime poolest lehkab viiesaja verssoki taha pärisorjuse ja tolleaegse impeeriumi järele, mille pärijaks pürgib Kreml. Raske on kujutleda midagi vabasse Eesti riiki vähem sobivat kui too võõra monarhia iket kehastav palee ja park.

Jean-Pierre Dalbéra / CC-BY-2.0 / Wikimedia Commons

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht