Kirjaoskuskünnis riigikogule

Kaarel Tarand

Arutelu poliitilise reklaami võimalikkuse üle rahvusringhäälingu kanalites lähtub vaikimisi eeldusest, et reklaamikeeles suhtlemine on valitava ja valija vahel hädavajalik. Kordadel, kui riigikogus on piike murtud poliitilise välireklaami lubamise-keelamise üle, pole vaidluse sisuks olnud reklaami mõttekuse või mõttetuse küsimus, vaid pelk turu ümberjaotamine. Enne, kui meid tabab järjekordne poliitreklaami hiidlaine, on sobiv poliitilise  reklaami otstarve avaliku võimu kvaliteedi tagamisel jälle küsimärgi alla seada. Mis mõttega seda tehakse? Mida see annab? 

Kehtivast reklaamiseadusest me poliitreklaamile põhjendust ei leia. Seal defineeritakse reklaam kui „teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil”. Seadusandliku ja täidesaatva võimu teostamist valijatelt saadud mandaadiga võib teenuse osutamiseks või kauba müügiks nimetada ainult väga tinglikult. Loodan, et üheski erakonnas ei arvata, justkui suunaksid nad oma reklaamide abil valijaid käituma avalikes huvides. Hädavaevu võiks ehk poliitilise reklaami eesmärgiks pidada „ürituse edendamist”.  Ent ürituse nimi on põhiseaduslik Eesti Vabariik ja ükski selle osa (erakond) ei tohiks tõmmata võrdusmärki enda ja omariikluse vahele, osa kõnelda terviku nimel.       

Järgmiseks kerkib küsimus, kas reklaamikeel on üldse sobiv haritud ühiskonnas poliitiliste sõnumite edastamiseks, kavatsuste selgitamiseks. Või mis seal küsida, erakonnad ju ei soovigi midagi selgitada! Reklaam rõhub  emotsioonidele, mitte mõistusele. Reklaami võib pakkuda küll, kuid see ei asenda põhilist inimkultuuris – pikki tekste, mis seletaksid aina keerukamaks muutuvas ühiskonnas toimuvat. Inimkeel poleks evolutsiooniprotsessis üldse välja arenenud, kui tants, vile ja näomoonutused moodustanuks suhtlemiseks ammendava arsenali. Ma ei eita reklaami kui vürtsi põhilise juures, kuid ta on põhilisega samas vahekorras nagu näiteks maailma kirjandusvaramus  aforismid ja romaanid. Mõtteterad võivad olla kena lisandus, nende puudumisel ei juhtu aga ka midagi. Kuid kui pole romaani, pole kirjandust.     

Oleks mõistuspärane eeldada, et poliitilises kommunikatsioonis peegeldub viiside ja vahendite tähtsuse järjekord ka eelarve kulupoolel. See tähendab, et kõige rängem töö ehk mõtlemine ja selle saaduse vormimine pikaks (sh arvutusi sisaldavaks) tekstiks peaks  olema mahukaim kulukoht. Aga pole, nagu ei ole seda ka informatsiooni, analüüside, eksperthinnangute ostmine. Sellest omakorda tuleks järeldada, et erakonnad teavad juba ühiskonna kohta kõike, lisainfot pole vaja, sest nad on ise parimad eksperdid kõigis küsimustes. Paraku pole see väide tõene. Eeldatav vastuväide pikkade tekstide nõudmisele on, et me ju postitame oma programme ja platvorme ja need on netis  saadaval, aga keegi neid ei loe. Võimalik, et ei loegi, aga ka sel juhul pole viga niivõrd lugejas kui autoris. Võib-olla peaks nn programmi ehk fantaasiavaese kavatsuste loendi asemel avama oma mõttemaailma sügavamad kihid, proovima näiteks kirjutada poliitilist esseistikat. Ideaalis hakkaksid sellised raamatud omavahel avalikus ruumis vaidlema ja neist saaks sedakaudu pikaks ajaks meie poliitilise avalikkuse lahutamatu osa, millele võiks toetuda  areng ja muutus. 

Karta on, et uuel aastal tulistavad erakonnad kodanikke poliitilise reklaami kujul iga päev vähemalt miljoni krooniga või pigem saja tuhande euroga. Kui kas või kümnendik sellest rahast (mis selgi juhul ületab kõvasti Sirbi aastaeelarve) kulutataks kvaliteetsete essee- ja analüüsikogumike, aga ka pamflettide ja muu sellesarnase intellektuaalse tulevärgi avaldamiseks, oleks me poliitilise avalikkuse lugemislaud praegusega võrreldes  määratult rikkam (ühes Sirbis on keskmise raamatu jagu teksti). 

Ja lõpuks kõige raskem küsimus – miks nad ei kirjuta, kui ometi on seostatud kirjateksti eelis sooja õhu ja muidujutu puhumise ees niivõrd ilmne? Kas ehk äkki ei oskagi, tuleb kahtlustada kuni tõendite ilmumiseni kirjaoskuse kohta. Kuigi põhiseadus otse ei keela kirjaoskamatute valimist, tark valija seda siiski ei tee – eks ole ju riigi juhtimine tänapäeval valdavalt kirjalik looming, sest kirjapandu  täitmist saab alati kontrollida ning selle alusel vastutust nõuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht