Kirjad

 

Peldikuseinaga kriitika vastu

Vastuseks Marek Tammele (Sirp 8. VIII) ja natuke ka Andrei Hvostovile (vt lk 9).

 

Marek Tamme kirjatöö tekitab minus tõelist hämmastust: kuidas küll on võimalik nii palju demagoogiat ja ad hominem rünnakut mahutada nii väiksesse kirjatükki. Tahes-tahtmata meenutab see netikommentaaride peldikuseinu, kus leim ja laim võtab kogu ruumi. Sellise räiguse ja nüansimeele puuduseni ei ole mina küll iialgi söandanud laskuda. Minu au ja lugupidamine Marek Tammele, et ta söandas sellele ka oma nime alla kirjutada.

Ei ole hea toon kriitikale vastata, aga antud juhul pean ma Hvostovi kaitsma tema isehakanud advokaatide eest. Mina  ei ole tembeldanud Hvostovi šovinistiks ja Eesti rahva vaenlaseks, nagu väidab Tamm oma repliigis ja väite eest ka vastutab. Hvostovi teose kriitikuna tuli mul paraku vastata ka Hvostovi raamatu kaanel sõnastatud küsimusele: „Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on „meile” võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma”?”

Mina väitsin, et Hvostov kannab üht teistsugust ajalooteadvust kui on tema poolt nimetatud THI-l ja asusin seisukohale, et THI ajalooteadvus on meile omasem kui see, mida ilmutab oma teostes Hvostov. Selline on minu arvamus, Hvostovil on teistsugune, ja see vist ongi arvamuste pluralism.

Ei saa unustada sedagi, et Hvostovi sõnul ajendasid teda kõnealust teost ilmutama 2007. aasta aprillirahutused. Kui nüüd Marek Tamm lähtub arusaamast, et tegemist on puhtkirjandusliku teosega, siis võib selle üle vägagi vaielda. Pigem võib öelda, et Hvostov on oma teose ise politiseerinud. Ja kriitikuna ei olnud seda tõsiasja paraku võimalik ignoreerida. Kriitik ju vähemasti peaks üritama autori enda tõstatatud küsimusele vastata, pakkuma välja oma arvamuse. Ka kriitikul on oma maailmaavade ja on  paratamatu (ja ka aus), et tõlgendus lähtub sellest maailmavaatest. Omamoodi huvitav küsimus on, kust kulgeb piir kirjandusliku fiktsiooni, tõsielu ja autori vahel. Mõistagi ei ole tegelane sama mis autor. Küll aga ei saa me kirjandust analüüsides  mööda neist tegureist, mis on kujundanud autori hoiakuid. See kõik kajastub ka kirjanduses ja on igati loomulik, et kriitik seda käsitleb. Ehk teisisõnu: teksti ei saa vaadelda täiesti kontekstiväliselt.

Võib-olla on huvipakkuv tõik seegi, et arvustuse Hvostovi raamatule tellis Sirbi sotsiaalia osakonna, mitte kirjandustoimetaja. Mulle tundub, jäägu see hinnang minu hingele, et ka Sirbi toimetus leidis, et tegemist on pigem sotsiaalia valda jääva teose, kui kirjandusteosega. Ja nagu ka oma arvustuses osutasin: head kirjandust on seal just ühe novelli jagu, ülejäänud tekstid on pigem mingit laadi ajaloolis-poliitilised illustratsioonid või õõnsavõitu deklaratsioonid. Muidugi, sobiliku interpretatsiooni korral võiks sama hästi väita ka vastupidist. Kõik oleneb tõlgendusest.

Ülo Mattheus

 

Euroopa Liit – on või ei oleEesti poliitikute poolne iirlaste hurjutamine Lissaboni leppe vetsupotist allalaskmise pärast on silmakirjalik. Palju neil endil on seda rahva mandaati eurointegratsiooniga kekkamiseks? Ja kui palju saab Eesti rahvas aru Euroopa arengutendentsidest.

Mis on muutunud kehvemaks, kui võtta aluseks Nord Streami gaasitoru ümber toimuv? Soome jõudnud laadung terastorusid räägib sellest, et venelaste Euroopa Liidu sabotaaž hakkab vilja kandma ja kunagise Euroopa Ühenduse alustala – vaba kaubandus on pudenenud põrmuks Brüsseli poliitikute ja ametnike kemplemistes. Koos Nord Streami torudega asetatakse Läänemere põhja ka euroliidu hauakivi. Vähemalt siinse mere ääres elavate rahvaste jaoks.

Kui venelased Gazpromist usuksid Euroopa Liidu toimimisse, oleks nende asi tõmmata toru Leedu või Poola piirini, mis tähendanuks, et nad on teinud kõik, mis vaja gaasi jõudmiseks firmade E.ON ja BASF torustikesse. Ent seda varianti pole isegi tõsiselt kaalutud, kohe-kohe asutakse mitu korda kallima ja ebamajanduslikuma projekti kallale. Sel on ka Euroopa Liidu heakskiit, kuna Euroopa komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs on mitu korda kinnitanud Nord Streami gaasitoru võimalikkust ja vajalikkust. Sellega toetatakse ebamajanduslikkust, mis tuleb muuseas ka eestlastel Eesti Gaasi tarbijatena kinni maksta. Mis on vist ikkagi Euroopa Liidu alustalade kõigutamisega võrreldes köömes. Sest loodud on pretsedent, et kauba liigutamine liidu ühest otsast teise toimetatakse kõrge heakskiiduga kõige kallimal, ohtlikumal ja keskkonda enam ohustaval viisil.

Küüniline on seejuures, et energiavolinik Andris Piebalgs on ju Brüsselisse jõudnud Lätist, maalt, mida Nord Streami temaatika niisamuti puudutab. Tuleb välja, et Brüsselis on teised tõmbetuuled kui voliniku kodumaal. Parafraseerigem Haavikkot: Kelle käes on võim Brüsselis, kui ta on Euroopa Liidus liikmesriikide käes? Kes need on? Prantsusmaa ja Saksamaa suurfirmad? Ega ometi Gazprom? Eesti, Leedu ja Poola poliitikud oma rumala käremeelsusega on teinud palju selleks, et Nord Stream tuleks. Mõistlikud hüüded ei jõua kuhugi. Kui välisministeeriumist läks teele sõnum, et Eesti keelab oma majandusvööndis torujuhtme uuringud ja et tuleks kaaluda maapealse gaasitrassi alternatiivi, siis laia ilma jõudis vaid selle sõnumi esimene pool.

Euroeufooria ja Iirimaal jõulukalkunite kitkumise vaimustus läheb üle. Majanduselu läheb üha argisemaks, mis paneb inimesed mõtlema. Kui Eesti inimeste silme all lastakse merre torusid, siis tuleb ka järelduste aeg. Vähemalt neil, kes koolis korralikult matemaatikat, füüsikat ja keemiat õppinud. Kuhu minna Euroopas edasi, kui siin ei liigu torudes vabalt isegi maagaas?!

On veel üks segane asi selle Vene gaasiga. Kogu aeg räägitakse mingist energiajulgeolekust. Mis pagana asi see on? Mis julgeolekut vajab gaas? Üks müüb ja teine ostab. Vabast tahtest. Kui üks pooltest kaupa teha ei taha, siis tehingut ei tehta. Kui Venemaa Eestisse gaasi müüa ei taha, siis ei sunni teda selleks ükski vägi. Tuleb puudega kütta. Ja ongi kogu julgeolek. Ja ehitatava gaasitoruga pole Eestisse juhitav Vene gaas kuidagi seotud, juba praegusest torust piisab, et siinseid tarbijaid varustada, või mitte varustada, kui tarnija seda ei soovi.

Lihtsad füüsikaseadused ütlevad, et gaasi transpordikulud Venest Eestisse on väikesed, järelikult on müük siia loogiline ja kasumlik. Aga kui need selged majanduslikud näitajad Venemaal argumendina ei mõju, tuleb sellest teada anda WTOsse, kuhu Venemaa tagajärjetult juba aastaid pürgib. Ent Eesti on Venemaa WTOsse astumisele oma nõusoleku andnud, mis teebki selgusetuks selle energiajulgeoleku-kaagutamise. Paistab, et energiajulgeolek on sisetarbimiseks mõeldud välispoliitiline teema, millega kõlbab lolli rahvuslust üles keerata. Oma rahvast hirmutada on ikka lihtsam kui rahvusvahelistes suhetes ise midagi ära teha.

Andres Laasik, Eesti Päevaleht